trennivingu
Kuna ma järgmisest nädalast ei saa hakata enam oma armastatud treeneri juures kella 12 trennides käima, siis olen nüüd kaks nädalat või nii käinud ja erinevaid teisi minu spordiklubi trenne proovinud. No neid, kus ma reaalselt saaks hakata järgmisest nädalast käima.
Alguses, kui ma selle treeneri juurde läksin, valisin ma veits vale trenni – kõlava nimega fatburni, mis reaalsuses kujunes lihtlabaseks aeroobikaks. Või õigemini – lihtsat ja labast polnud seal midagi, sest teate, ma olen siuke puujalg, et lihtsalt on võimatu minu jaoks mingeid kombinatsioone omandada või teha. Pealegi hakkab mul maru kähku igast hüplemisest pea ringi käima ja siis on veel raskem mingeid kombosid teha.
Aga siis saatusin ma sama treeneri body KKT (kõht-käed-tuharad) trenni ja see oli praktiliselt SEITSMES TAEVAS. No täpselt selline trenn, mis mulle meeldib. Alguses natuke soojendust, siis hästi palju ja mõnusaid ja erinevaid jõuharjutusi, küll kangide, küll hantlitega. Vahepeal pingi pääl kah. Ja lõpetuseks hästi palju mõnusaid ja erinevaid kõhulihaseharjutusi. No siuke perfecto trenn lihtsalt noh.
Aga seda on ainult kaks korda nädalas, esmaspäeviti ja kolmapäeviti kell 12. Ja nüüd pean ma sellest raske südamega loobuma.
Siis proovisin ma sama trenni KST varianti, mida annab teine treener, kes pole nii hirmutav, vaid on siuke Elav Päike, ainult et talle meeldib liiga palju sammukombosid teha, leidsin ma.
Kuid siis ei teadnud ma veel, et nende trennide alternatiiv, lihtsalt body hoopis kolmanda treeneriga, ajab lihtsalt nutma.
Alustuseks käisin ma sama treeneri juures body xpress 45-s reedel, mis on kah kell 12. Vaat see oli juba natuke suurema väljakutsega trenn, selles mõttes, et ma pidin ikka paar korda end sundima mitte vihastuma. Õnneks olid harjutused teistest bodydest erinevad, nii et vahelduse mõttes oli päris tore. Kuigi treener mingi hetk lihtsalt kisas: «JÕUATE-JÕUATE! Trennis PEABKI raske olema!!!»
Tõde muidugi, peabki raske olema, aga täna siis jälle tema juures selles kella viieses trennis käies suutsin ma tunni aja jooksul terve nimekirja asju kokku panna, miks mulle täpselt ta trenn ei meeldi ja mis ta võiks teistmoodi teha.
Tähendab, mu lemmartreeneri harjutused on ka väga rasked, aga ta õnneks laseb nende vahepeal puhata. Treener nr Tänane ei tee seda – ta lihtsalt läheb sujuvalt ühest karmist harjutusest teise, ilma ühegi puhkepausita. Ja kui Lemmartreeneri tunnis vahepeal ikka mõned nats viilivad ja puhkavad, siis Tänase Treeneri trennis oli ringi vaadates pidevalt umbes 25% inimestest maas. No lihtsalt ei jõudnud. Väikesed puhkepausid oleksid kindlasti maasolnud inimeste arvu kahandanud. Ja minu meelest on mõistlikum teha palju erinevaid harjutusi väikeste puhkepausidega kui kaht ühetaolist harjutust pikalt ja puhkepausideta. Aga ma pole sporditeadlane kah.
Novot. Ja siis Tänane Treener armastas ikka üleliia palju sammukombosid ja vot sellest ma aru ei saa. Kui trennikirjelduses lubatakse MITTE sammukombosid, vaid hoopis jõuharjutusi kangide-hantlite-pingiga ja selle asemel on METSIKULT sammukombosid, siis no… maitea.
Ja ma jälestan sammukombosid. Mitte et ma neid teha ei suudaks, suudan küll üldiselt neid lihtsamaid. Aga mul hakkab lihtsalt KOHUTAVALT IGAV. Ma ei suuda teha ühetaolist asja 25 minti järjest, no ei suuda ja ei taha. Iga kord, kui treener jälle «Uuesti, alga!» karjus, pidin ma nutma hakkama. No kaua, no kaua veel! Tahan teha jõuharjutusi! Lihtsalt kohutavalt tüütavad ära ühed ja samad asjad. Ja kahjuks veendusin ma, et ta jõuharjutused olid täpselt samad, mis reedeses xpressis (vrdl Lemmartreeneriga, kel on iga kord midagi uut ja põnevat pakkuda).
Oeh. Nüüd ma olen hädas. Ma hakkasin tohutult oma 12seid trenne armastama noh. Ja treener, kes pärast fatburni tundus olevat surma enda kehastus, on nüüd saanud mu täielikuks tuburubu-lemmikuks noh. Mul ei ole tema trennis kunagi igav, ma saan alati mõnusa värina sisse (st et ei ole liiga nõrk) ja ta pakub palju erinevaid harjutusi. JA MINIMAALSELT SAMMUKOMBOT.
Nüüd jääb mul vist üle ainult bodypumpi minna, mis meeldis mulle ka täitsa okeilt, aga esiteks on meil seal treenerid ainult mehed (ja mulle meeldivad naistreenerid) ja teiseks… noh, mulle MEELDIS mu lemmartreeneri trenn noh!
Igavene rist ja viletsus. Äkki peaks kah hoopis jõusaali ringtreeningu peale mõtlema… (mida meie saalis küll ei tehta…)
Sarnasel teemal...
kus sa olid-meem
Võtsin Luizelt meemi, kuigi noh, paljud sündmused olid kõvasti enne minu aega…
Kirjuta, kus olid Sina kui…
1. esimene inimene astus Kuule 21.07.1969
Mu ema oli siis 10aastane, nii et võimalik, et ta pisikeses peas käis nukkudega mängides mõte läbi, et kunagi saab ka tema endale tütred, aga ega jah, võib öelda, et ma polnud mitte plaaniski veel.
2. John Lennon mõrvati 08.12.1980
Sel ajal ma võisin juba plaanis olla, igal juhul mu ema ja isa vist kurameerisid sel ajal juba… Abielus vist veel ei olnud.
3. toimus Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.04.1986
See on üks mu esimesi mälestusi – ma mäletan väga uduselt, kuidas ma kõndisin isa käekõrval lasteaeda (või vähemalt selles suunas – kas ma käisin kaheaastaselt juba lasteaias? Hmm…) ja küsisin: «Kus see seen taevas on?» Mäletan ka, kuidas muretsesin happevihma pärast, ise alles tilluke kaheaastane põngerjas. See oli aeg, mil mu ema ootas Sikit, aga huvitaval kombel seda ma ei mäleta. Õde sündis sama aasta sügisel.
4. Balti kett 23.08.1989
Selle kohta pole mul mingit mälestust, kuigi olin juba viiene. Ma mäletan, et mingi vahe ma arvasin, et seisin ka Balti ketis, sest keegi klassiõde väitis, et ta olla mind telekast näinud, aga ometi ei olnud see tõsi. Ma arvan, et ma olin suure tõenäosusega maal vanaema juures.
5. Estonia uppus 28.09.1994
Olin siis värskelt astunud põhikooli ning enam ei saanud lõunani magada, koolitunnid algasid juba kell 8. Ka sel hommikul ärkasime pimedas ning telekast tulid ärevad uudised. Mäletan, kuidas seisin teisel korrusel mataklassi ees, oli pime, väljas ulus tuul, ning ootasin tunni algust, kui tuli mu naabritüdruk ja ütles: «Noh, üsna nõme ju, mis Estoniaga juhtus?» Mäletan, kuidas tema sõnakasutus tekitas mus põlgust – kuidas ta midagi nii suurt ja traagilist nii lapsikult kokku saab võtta? Hiljem lummas Estonia katastroof oma traagilisuses mind veel pikaks ajaks, olen vist lugenud läbi vähemalt pooled sel teemal ilmunud raamatud ja artiklid.
6. Diana suri 31.08.1997
Ka selle kohta on mul ere mälestus – jalutasin just bussijaama poole, siis oli see veel ju vana ja lagunenud meil. Ma mäletan täpselt seda hetke, kui ma kõndisin üle bussiparkla ning jõudsin esimeste postide juurde ja mõtlesin, kui kohutav see kõik on. Ja kuidas on see võimalik, et meie printsess on surnud… Mäletan ka, kuidas vaatasin telekast matuseid ja ulusin nutta.
7. saabus aasta 2000
Perekonnaga Emajõe ääres. Ootasime ääretult suurt tulemöllu, aga saluut oli igav ja pettumust valmistav. Pärast sadas laia lörtsilund, ma jalutasin sõpradega linnas ringi, seljas sinine karvane kasukas ja andsin endale lubadusi uuel aastatuhandel olla parem inimene. (Senimaani feilin.)
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001
Oli mu õe sünnipäev ja ma olin naelutatud teleka ette, vaatasin hirmusegaduses ja õudusvärinas tornide langemist, mida tundide kaupa näidati. Järgmisel päeval või umbes nii hakkasime me sõitma bussireisile Saksamaale. Mäletan, kuidas Poola piiril tulid piirivalvurid bussi, vaatasid neljakümnepealist lastekarja ja viskasid nalja: «Terroristõ njetu?» Me kõik naersime närviliselt.
9. Michael Jackson suri 25.06.2009
Vedelesin oma voodis ja valmistusin magama minema, kui järsku hakkas Twitter kubisema ärevatest teadetest, et Michael Jackson on surnud. Minu esimene selleteemaline tweet tuli kell 00:45. Olin hirmus unine, sest olin kaks päeva järjest tööl olnud, aga ei saanud enne magama minna, kui oli kindel – jah, ta on tõesti surnud. Saatsin veel õele ja Birxile sõnumid ning uinusin, kui Twitteris hakkas levima spoof, et ka George Clooney on surnud. See oli minu jaoks juba liiga palju. Hommikul ärkasin ilma Michaelita maailma ja see oli väga veider ja kurb tunne.
10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
See uudis polnud küll eilsest päevast, vaid vist reedesest, aga ma ootasin eile veel poole ööni, et see lubatud -32 ära tuleks. Ma tõesti tahtsin tunda, mis tunne see on, kui on NII külm. Aga läksin magama -22 kraadi juures kell 1 öösel ning hommikul ärkasin, vaatasin aknast välja ja sain kohe aru, et on soojaks läinud. Või noh, «soojaks», -14C.
