kelguässad

Määratlemata 13 kommentaari

Ma olen kunagi küll rääkinud, et kõik kõige suuremad jamad, mis minuga on juhtunud, on juhtunud kelgutades. Aga kuna kordamine on tarkuse ema (ja ma ei suutnud tegelikult päriselt sellist postitust arhiivist leida), siis.

Kunagi, kui ma olin umbes 3aastane ja käisin lasteaias, mõtlesime me, et kuna meil lasteaia hoovis mäge pole, küll aga oli tühi bassein, siis on kõige targem liu laskmiseks toetada salvokad tagurpidi basseini äärele ning mööda kelgu põhjasid alla libistada. Kõigil õnnestus säärane meelelahutus muidugi superhästi, välja arvatud minul. Mul nimelt libises kelk ääre pealt ära ning kukkusin suure prantsatusega tühja basseini. Keel hammaste vahel. Või õigemini – nüüdseks juba see, mis keelest järgi oli jäänud. Ega ma tegelikult sellest intsidendist suuremat ei mäleta, mäletan, kuidas üle lihaka-raudtee kiirabiautos sõitsin ning pseudomäletan (ehk siis ema on rääkinud ja mul on tekkinud sellest mingi pilt mällu), kuidas ma ei saanud tükk aega rääkida, sest keel oli paistes. Sest ma olin ta POOLEKS HAMMUSTANUD. Ja ta õmmeldi tagasi kokku.

Umbes kuueaastasena nääride ajal maal vanaema juures olles käisime kah kelguga sõitmas. Mul oli tol ajal Suur ja Tark Sõbranna (nimega Krõõt), kes ütles elutargalt, et kõige kiftim on sõita mäest alla PÜSTI SEISTES ja et ainult nannipunnid istuvad persili kelgule ja libistavad end nii. Seekord, muide, olime jälle lasteaiahoovis, ainult et selles lasteaias oli mingi mäeke ka olemas. Nüüd muidugi, kui ma ükskord hiljuti seal käisin, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas selline KÜNGAS mulle kunagi MÄENA sai tundua. Aga enihuu.  Suur ja Tark Sõbranna libistas end sujuvalt ja graatsiliselt mööda küngast alla, pikad juuksed talvetuules lehvimas. Pisike ja abitu Daki üritas sedasama teha. Muidugi kukkusin ma esimesel katsel ninuli, hakkasin (ilmselt) nutma ja jooksin koju vanaema juurde. Pärast seda ei lubanud vanaema mul mõni aeg Krõõdaga suhelda, sest ta leidis, et tal olevat mulle halb mõju.

Siis ta veel ei teadnud, et halb mõju on mulle KELKUDEL, mitte inimestel.

Kui ma olin juba natuke suurem, nii üheksandik, siis läksime ükskord Kassitoomele sõpradega kelgutama. Kelke muidugi polnud, olid suured prügikotid. Ja muidugi oli kõige kiftim teha rongi – klammerdasin end siis tugevalt eesistuja (mu tollane heartthrob) külge, hingasin sisse ja alla me sahisesimegi. Muidugi aga hakkas kile keerduma, lõpuks sõitsime me mäest alla selg ees. Ja kunagi turvaliselt viimane olnud Daki oli nüüd esimene… Esimene, kes sõitis otsa all puntrasse sõitnud inimestele, kellest ühe jalg vastu mu kuppu tulistas, nii et mina oma tol ajal veel sirge ja kauni ninakese heartthrobi kuklasse kütsin.

Alguses ei olnud väga midagi, aga järgmisel päeval, kui ma ei viitsinud matas olla, hakkas mul imetabaselt pea valutama ja terava silmaga klassijuhataja nägi ka, et mu kaunist ninast on järel suur sinine moodustis ning lubas mind (ja mu hoolitsevat sõbrannat, kel polnud tegelikult muidugi asjaga suurt pistmist) traumapunkti minna. Kus tuvastati mul ninaluumurd ja peapõrutus. Ja lubati nädalaks koju jääda, jei!

Umbes järgmisel aastal, kui ma olin vaid natukene vanem, aga mitte üldse oluliselt targem, läksime me JÄLLE kelgutama. JÄLLE Kassitoomele. JÄLLE kilekottidega. JÄLLE tegime rongi. Seekord aga mööda seda nõlva, kus keset s*ttumist kasvab suur pärn (mille najale on küll hea näiteks Öölaulupeo ajal toetada). Järgnes järgmine dialoog.

Daki: “Kuulge… Ärme ikka tee rongi. Siin on ju puhas jää!”
Maris: “Ei ole hullu midagi!”
Daki: “Aga see puu…”
Kati (vist oli tema, aga võin eksida): “No see puu ei jää ette!”
Daki: “No ma ei tea…”
Maris ja Kati: “Ei ole hullu midagi! Me ju hoiame üksteisest KINNI.”
Daki: “Okei… Aga ärge siis sinna vasakule hoidke, hoidke ikka rohkem paremale, et läheks puust MÖÖDA.”
Maris ja Kati: “Okei! Läksime!”

Pool minutit hiljem…

Daki: “KAS MUL AJUD PAISTAVAD?! ÖELGE KOHE AUSALT, KUI PAISTAVAD!”
Maris: “Loll! Kui sul ajud paistaks, siis sa ei küsiks seda!”

Ühesõnaga, muidugi lagunes meie superrong ja mina kui kõige esimene (sest ma tahtsin kindel olla, et me ikka paremale tüürime) kihutasin üks hetk jälle selg ees mööda jääd alla. Korra veel jõudsin vaadata, et fakk, PUU LÄHENEB METSIKU KIIRUSEGA ja käed peakolu ümber panna, aga abi polnud sest suurt midagi. Ikka käis litt ära, silme eest lõi mustaks ja liuglesin orupõhja välja, kust ma tõusta ei julgenud (vt eelpoolmainitud jutt ajudest), käsi pea ümbert liigutada ammugi mitte.

Õnneks ei olnud ajud väljas ning kui lõpuks kiirabi saabus, siis pidin omal jalal oma augupeaga mööda nõlva üles komberdama. Kiirabiautos laulsin arstidele seda because I got high lugu, mis tol ajal äärmiselt populaarne oli. Ning EMOsse jõudes tõstsin paanikat, kui sain aru, et nad raiped tahavad ju mind  õmmelda ja ÕUMAIGAAD NAD AJAVAD SELLEKS MU JUUKSED ÄRA.

Asi lõppes arstide võiduga ja veel pool aastat hiljem kandsin ma soengut nimega Paneme Juuksed Üle Pea Patsi, Et Auk/Harjased Näha Ei Oleks. Ahjaa, näpp oli ka vist mõrane.

Novooot.

Te ilmselt mõistate nüüd minu skeptisismi kõikide asjade suhtes, mis tähendavad, et ma pean persili mingite libisevate asjade peal mäest alla sõitma. Üle-eelmisel talvel sain ma esmakordselt üle viie-kuue aasta üle oma suurest kelgutamishirmust ning käisime esimest korda snowtube’imas Otepääl. No kuna seal polnud suuremat asja mäge, siis polnudki väga hull. Ja puid polnud seal ka.

Aga eile tegin ma tõelise vägiteo. Ma käisin Veemäel snowtube’imas! Ja kui keegi on käinud Veemäel (Meegomäe kandis), siis ta teab, et Otepääga võrrelda seda kohta ei saa. See on umbes nagu… Otepää on Tartu teletorn ja Veemäe on Eiffeli torn. Neli rada, üks hullem kui teine. Lõpuks aga ma julgesin isegi sellest kõige rämedamast alla sõita, kuigi hinge lõi nii kinni, et kisada ei saanudki. Ja lõpuks nõustusin isegi tüdrukute ettepanekuga teha rongi, eeldusel, et mina olen esimene.

Te juba ilmselt aimate, mis järgneb…

Muidugi pääses rong lahti, muidugi kimasin ma üksi mööda hirmsat rada kausis siuh-säuh käies alla, trobikond naisi püssikuulikiirusel järgi kihutamas. Ja MUIDUGI sõitsid nad mulle selga. Aga õnneks sel korral ei juhtunudki midagi traumaväärset, ainult selja tõmbasin ära, aga see on mul ju vana vigastus, ma olen selle jõusaalis crunch-masinaga ka ära tõmmanud, nii et ei midagi hullu. Ainult natuke ei saa pead liigutada.

Järgmisel nädalavahetusel jälle?

Snow bunny! on Twitpic

13 thoughts on “kelguässad

  1. Kärdu

    Kelk ON evil!
    Me käisime eile ka kelgutamas, ühel hetkel avastasime, et pika varustuse kelguga (4 inimest mahub rõõmsalt peale) oleks jube muhe ühest pisemast hüppekast üle sõita, et noh, nalja saab. Alguses olin skeptiline aga sõbrants suutis mu ära rääkida. Panimegi kolmekesi sealt suure kisaga üle, poolteist meetrit õhulendu ja maandumine, mis mulle lõppes sellega, et maandusin enda taga istunu nr46 saapa otsa ja mu kopsud käisid vist kõrvade taga ära.
    Täna ei saa istuda-astuda ja kõik, mis eeldab sügavamat hingamist või üldse kopsude kasutamist (naermine, luksumine, neelatamine, haigutamine) on pagana valus.
    Kusjuures – eilne kelgutama minek oli minu algatus ka veel.
    Oeh, mõnda aega ei taha kelku nähagi mitte.

    1. daki Post author

      Jumal tänatud, et ma ainuke sarnane pole:D Mul muide tuli täna veel trennis meelde, et kui see ninaluuvärk oli, siis meisterdasid plekkseppadest sõbrad mulle PLEKIST NINA, mille sai kummipaeltega ette tõmmata. No et oleks turvalisem või nii:D

  2. Evu

    Sind (hull)julget! 🙂

    Snowtube’iga sõita (mina ütleks kummikelk) tundus esialgu hirmus (jäine rada, sõidetakse otsa, selg ees jms), kuid eriti hullu polnudki. Kuigi selg ees sõitmises pole erilist võlu, vaate naitumisest ei tulnud midagi välja. Ja tuul vihises silmis, nii et pool aega surusin need kinni, et valus poleks. A muidu suhteliselt tore.

  3. Jana

    Minul õnnestus eelmise aasta vastlapäeval peaaegu et võimatu – Tallinna lauluka mäest alla lasta ilma vigastusteta!!! Päriselt! Selle eelduseks oli minu hüperkelk (täispuhutav, peaaegu kummipaadi suurune, sünnipäevakink!), millel on ka korralikud käepidemed kinnihoimiseks. Ja mitte keegi ei jäänud ette ega sõitnud tagant otsa! Ja terve seltskond jäi terveks! Kelk ka! Unbelievable!
    Aga kassitoomest ärme parem räägigi – mäletan ma väga täpselt vastlaid aastast 2003 – ja meenuvad samad näod nii mäelt kui hiljem ka traumapunktist – õnneks ise jäin terveks, kaaslasel oli suuremat sorti selja-ja peapõrutus (no mis see jää+hüpekad+inimesed tilbendamas mäel ikka teevad eksole?!) ning mõnel olid kohe MÕLEMAD reieluud puruks…Aga nalja ju peab saama, eksole!

  4. Mummy

    Noh, seekord ei läinudki siis kõige hullemini. Hoidsin reedest saati juba pöidlaid pihus, kui kuulsin, et tahad JÄLLE kelgutama minna. Mu süda on ikka palju rahulikum, kui kuulen, et tahad Slovakkiasse lumelauaga sõitma minna…

  5. sesamy

    no see tuli küll imetabaselt tuttav ette… tartu, kassitoome ja jäätunud rajad…
    muide, kelkudest, kilekottidest ja muudest vahenditest hoidsin end targu eemal, jopesaba ajas heaste asja ära 🙂

    1. daki Post author

      Eks on jah targem kiledest eemale hoida, aga no ma räägin, alati ei ole kõige targemalt käitutud. Jopesaba peaks olema sama juhitamatu:D

  6. kairi

    Tundub, et kelgutamine on vei ohtlikum kui muud x-spordi alad. Mo jaoks oli juba vanakalt alla lasta piisavalt jube. Õetütre kelk läks muidugi pooleks. Pärast seda, kui Viljandis üks tüdruk lossikates kelgutades vastu puud end surnuks sõitis, ei taha mina selle alaga enam eriti tegeleda.
    Aga jõudu Sulle.

    1. daki Post author

      Uh, päriselt surnuks kohe?

      Noh, ma pole rohkem käinud kuskil, aga ütleme nii, et ma julgen seda nüüd nende tube’idega teha, ja seda siis ainult juhul, kui a) ei tehta rongi, b) keegi ei sõida mu ees või järel ja c) KÕIGE OLULISEM: puud on ohutus kauguses.

Vasta Kärdu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.