Bunny and the Bull

Magasin eile jupiti kuni õhtuni, sest muud targemat polnud teha ja pea ka valutas. Kell 22 hakkasin kahtlema, kas ma jaksan ikka 23:45 hakkavale seansile minna, aga ootamatult saigi kell juba pool südaööd ja ma vedasin oma kere linna. Sest, noh, PÖFF ikkagi ja Noel Fielding, ikkagi.

Kuna autorehv oli jälle tössi vajunud (nüüd teeb ka talverehv suverehvi ehk siis vajub koguaeg tühjaks), olin sunnitud tanklas külmetama ja mitu head minutit selle peale kulutama, seega jäin seansile hiljaks, põsed häbist punased – olin nüüd seesama külastaja, keda ma ise üldse ei salli.

Õnneks aga keegi tomatiga ei loopinud, kui sisse hiilisin ja sain kiirelt filmi sisse kaduda. Kauaoodatud “Bunny and the Bull”.

Rahvas naeris hästi palju jälle. Ma ei tea, mis värk, aga mulle ei tundunud peategelase õnnetus väga naljakas. Agorafoobse ja obsessiivkompulsiivse mehe käitumine oli kurb ja õnnetu ja küsimusi tekitav, mitte naljakas. Aga film keeras kiirelt ära mõnusaks tripiks, mida ka sisututvustuses lubati. Tripp oli lahendatud väga kiftilt ja stiililiselt huvitavalt, mulle meelisid pool-multikalikud stseenid. Nalja pakkus muidugi ka Crab King (või mis ta oligi nüüd) kiirketi pidev väljaujumine kõikjalt. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma peategelast armastama, vahepeal tundsin lausa füüsiliselt, et tahaks ta kaissu võtta ja öelda, et ta on normaalne ja armas.

Mingil hetkel hakkasin aduma, et film kerib aina lõpu poole, aga Noeli polegi veel olnud ja just sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, tabasin ära, et oot, sel hispaania matadooril on VÄGA tuttav nina ja VÄGA tuttavad hullusilmad ja oi, küll ma siis niuksusin vaimustusest sisemuses, kui ma aru sain, et jajah, ongi Noel.

Aga siis läks asi pööraseks ning kui lõpuks selgus ka põhjus, mis peategelase aastaks oma korterisse oli aheldanud ja mis tal katuse ära sõidutas, hakkasin ma nutma. Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma kujutasin ette, kuidas ma ei tõusegi enam siit istmelt, vaid nutan tühjas kinosaalis hommikuni ja kuidas ma enam mitte kunagi ei suudagi olla ilma nutmata. Lihtsalt NII HINGE LÄKS ja nii kuradi kurb oli.

Lõpp oli ilus, oma natuke äraspidisel kombel, aga pisarad voolasid ikka edasi, nii et põgenesin kinosaalist esimesena, nägu märg ja silmad punased.

Ei, väga hea film oli. Raudselt läheb kuhugi esitoppidesse kirja. Ja nii kaunist ja hullu visuaali pole näinud “Fear and Loathing in Las Vegas” ajast saati, lihtsalt nii ägedalt olid need mälestusreisid lahendatud. (Või siis, mis on ka väga tõenäoline, vaatan ma lihtsalt liiga vähe filme.)

4 mõtet “Bunny and the Bull

  1. Miri

    Ooo ma olen totaalselt nõus sinuga. Kuigi pidin terve seansi vabatahtliku PÖFFerdajana Artise põrandat tundma, ei vähendanud see mu filmielamust üldse. Lihtsalt super film. Minu jaoks oli cäga suur rõõm näha The IT Crowd’ist ja ka The Mighty Boosh’ist tuntud Richard Ayoade’i. Puhas geniaalsus oli see film lihtsalt. Ja see hispaanlanna oli ka nii armas :))

    Vasta
  2. p-karu

    Nojah, nüüd vaatasin dateline’i ka – intervjuu on 28. novembril tehtud, aga täna nägin:)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.