Jim Jarmusch ja “Seitse Maailma”

Käisime eile lõpuks PÖFFilt süütust võtmas Evuga. Mõtlesin, et mis saaks olla süütusevõtmiseks parem kui Jim Jarmuschi film “The Limits of Control”. Ja ma istusin seal ja vaatasin ja olin natuke pahane PÖFFi külastajate peale, kes, nagu ma juba eelmisel aastal mainisin, sisse-välja voorisid ja mitte ei tahtnud õigeks ajaks kohale jõuda.

Lisaks niheles mu kõrval aina närvilisemalt üks vene noormees, kellel oli ilmselgelt kopp ees. Ja mul valutasid põlved, sest jalgu ei saanud sirutada.

Aga ma üritasin. Ma päriselt üritasin. Ma üritasin minna filmi sisse ja ma püüdsin aru saada ja ma isegi ei naernud nende kohtade peal, kus teised naersid. Kuigi, kui aus olla, siis tundus, et need teised naersid ainult sellepärast, et nad olid ka tüdinud ja neile tundus, et nüüd oleks koht, kus naerda.

Ja ma vaatasin seda peategelast ja mõtlesin: kas ta end pesema ei peagi? Kuidas ta suudab olla neis samades riietes terve selle aja? Kas ta vetsus ei käi? Kas ta muud peale espresso ei söögi?

Ja siis see tüdruk oli üsna kole, see häiris mind natuke, sest see oli nagu selline kunstlik koledus, ugly-betty‘lik hollywoodlik lähenemine asjale, et paneme suured prillid ette, lõikame awkward soengu ja nii on Suur Kuntst!

Aga siis ma üritasin veel. Vahepeal endale aru andes, et ma tõesti ei ole suuteline enam pikki filme ära vaatama, tähelepanuvõime on jäänud nii halvaks. Lihtsalt füüsiliselt hakkab halb, kui peab nii kaua paigal istuma, külm higi tuleb otsaette ja natuke meenutab suitsuvõõrutust.

Jõudsin koju ja mõtlesin veel filmi üle. Ikka ei saanud aru. Kas see tüdruk oli lõpus surnud? Kas see oli nagu mingi Matrixi värk? Aga mulle väga meeldisid kõik valitud kohad, tühjus ja tihedus, rongid ja maastikud, möödajalutavad inimesed, tuvid, see ümmargune maja (mis siin pildil ka on ja kus ma hullult tahaks elada) ja see raudvooditega maja ja… Ilus oli, visuaalselt. Puhas ja stiilne.

Aga süžeest ikka aru ei saanud nagu päriselt.

Ja siis mingil hetkel, vahetult enne uinumist, tõusis mu meeltesse järsku “Seitse maailma” ja kuidagi ootamatult, pauh!, oli kõik HÄSTI LOOGILINE. Muidugi ei suuda ma täna enam seda adekvaatselt seletada… Aga…

Maailmad. Kõik on psühholoogiline, kõik on su oma peas. Filmis oli üks lause – tsiteerin mälu järgi – “Mulle on vahepeal asjade peegeldused tõelisemad, kui asjad, mida peegeldatakse.” See kõik on ju tajude ja maailmade küsimus, millisesse sa tahad uskuda – kas sellesse, mida peegeldatakse, või sellesse, mis on peegeldus. Ja kui sa usud peegeldusse, siis kes ütleb, et tegu on peegelduse, mitte sellega, mida peegeldatakse?

Ühesõnaga, täpselt selline see film oligi. See tripp – ma arvan, et polnud juhuslik, et seal peyote‘t mainiti – on nii mitmeti tõlgendatav ja isegi on kahtlane, kas see üldse toimus või oli see ainult peategelase peas. Umbes nagu “Seitsme maailma” maailmad, millest mõned jäävad lugejate leida.

Ma arvan, et see on film, mida peaks vaatama koos hallutsinogeensete droogidega, näiteks mainitud meskaliini või millegi muu taolisega, mis Hispaania kõrbetega kokku läheb. Ja siis, ma olen täiesti kindel, ilmub sinna nii palju tähendusi ja kihte juurde, et ise ka ei usu.

Kes aga kaks tundi järjest filmi arusaamise nimel kinosaalis mediteerida ei suuda, neile ma seda filmi ei soovitaks.

“Seitset maailma” aga soovitan küll. Kõigile. (Ma ei tea, kas jõuan pikemalt kirjutada sellest, aga ma proovin.)

5 mõtet “Jim Jarmusch ja “Seitse Maailma”

  1. Kaarel.

    Kui aus olla siis kinosaalis istudes, sisse-välja voorivat rahvast jälgides ning kuulates pärast filmi, inimeste kommentaare arvasin, et tõsiselt kellelegi ei meeldinud see film peale minu. Aga kae meeldivat üllatust, pole siiski ainuke.

    Pärast blogi läbi lugemist muutusid endalegi mõned seigad filmist palju selgemaks..

    ..mõistan, et päris sisutühi kommentaar, kuid oli tahtmist paar (või rohkem) sõna alla kirjutada.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kaarel, jaa, mulle tundus ka, et inimestel ei olnudki kannatust – minul ka tegelikult ei olnud ja see nõudis enesekontrolli ja sundi, aga see oli seda väärt, nii, nagu paljud head asjad on. Me võibolla oleme kõik harjunud kiire actioniga, harjunud elamusi kohe saama, meile ju söödetakse ja surutakse elamusi-kogemusi sisse, me ahmime neid ja ei pea ise tegelikult üldse vaeva nägema nende saamiseks. See film oli selles mõttes väga teistmoodi, sa pidid ise end sundima aru saama.

      Evu, jah, ma arvasin ka, et ju see maja andis inspiratsiooni kõvasti.

      Epp, see oli kuidagi nii… “Do you see these reflections? I like reflections. Sometimes I even like reflections more than the things they are reflecting.”

      Vasta
  2. Evu

    Ma olen päris kindel (olin juba filmi vaadates), et see ümarate vormidega maja oli see, mis filmitegija tähelepanu köitis. Ta nägi seda kummalist, veidrat maja ja mõtles “Selle maja peaks filmi sisse panema…” Ja see maja oligi filmis, mis oli niisama mitmekumeraline kui see maja.

    Vasta
  3. terje

    Oi, Daki, pillud siin selliseid sõnu, mille peale ei oskagi muud öelda või teha, kui … naeratada.
    Kummaline, aga mu viimase aja kõige lemmikum film on kusjuures Jarmuchi “Dead man”. Tundub jälle, et mingil hapral metafüüsilisel tasandil saavad asjad omavahel kokku. Võta siis kinni, noh. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.