rääkimisest

Kommunikatsioon. Rääkimine. Suhtlemine.

Iga naisteajakiri, suhtenõustamisveerg ja enesabiõpik kirjutab sellest tänapäeval, kui oluline on funktsioneerivate suhete jaoks kommunikatsioon.

Kui on mõni mure, räägi sellest. Kui pole muret, tahad jagada rõõmu, siis räägi sellest. Kui on tülid, süda valutab – räägi sellest. Räägi, räägi, räägi. Vanasti ei räägitud üldse nii palju kui tänapäeval, eks ole. Siis – nagu ma olen aru saanud – ei väljendatud pooltki nii tihedalt näiteks oma tundeid ja teadupoolest pole eestlased kunagi olnud väga füüsilise kontakti altid, ehk siis niimoodi kümneid kordi päevas ei kallistatud ka, nagu praegu kombeks on. (Vaadake kasvõi noori Viru keskuses hängivaid tibisid – kui nad kokku saavad, siis kallistavad, iga jumala kord ja päevas sada korda vähemalt.)

Hoolimata sellest, mis võnkeid ma endast välja annan, ei ole tegelikult minu jaoks suhtlemine suure tähega olnud kunagi kerge. Ma ei taha rääkida väga asjadest, mis mulle PÄRISELT korda lähevad – peamiselt selle pärast, et kui need on välja öeldud, siis saab inimene minu üle teatud mõjuvõimu: ta teab minu saladusi ja ta saab neid minu vastu ära kasutada. Ja kui on mingi mure, siis ma kogun selle endasse, vaatlen seda murehunnikut ühe ja teise nurga alt, torgin natuke oksaga ja vaatan, kas läheb haisema ning lõpuks jõuan enda sees mingile järeldusele.

Raskem on siis, kui on tegu asjadega, mis ka teisi inimesi puudutavad.

Aga kui palju peaksid paarid omavahel päevas rääkima? Muidugi oleneb väga palju ka võimalustest, olukorrast ja inimeste iseloomudest, aga kui ma eile viisin läbi eksprompt-küsitlust, siis jäi peamiselt kõlama siiski arvamus, et no vähemalt kord päevas ikka, sadagu taevast või pussnuge. Eriti armsad ja romantilised paarid helistavad lahus olles teineteisele esimese asjana hommikul, et teada saada, mida teine unes nägi ning  ütlevad viimase asjana õhtul “head ööd, ma armastan sind väga, kallis”. Praktilisemad paarid helistavad teineteisele siis, kui on VAJA midagi rääkida: mis poest tuua, kus on auto tungraug, kes lapsele kooli järgi läheb jne.

See vist on ikka kuidagi nii seatud, et kui sa oled inimesega koos, siis sa tahad temaga rääkida ja suhelda, olgu ta kasvõi maailma teises otsas. Okei, praktilised asjad saab ju ka teisiti aetud, aga igas päevas juhtub nii palju pisiasju, mida peaks teisega jagama, sest muidu lihtsalt… kasvatakse lahku ja võõrdutakse. Sest kui sa ei räägi oma teiselepoolele huvitava kujuga pilvest, mida sa just nägid või kummalisest rahutusest, mis sind ootamatult tabas, kui nägid kedagi lapsevankriga või sellest, kuidas su kass kogemata pea lambikuplisse torkas ja seda sealt välja ei saanud… Siis kellele sa seda kõike räägid? Ja kuigi see pole praktiline – midagi ERILIST ju ei juhtunudki – on see siiski oluline ja vajalik. Sest inimest ju tahub ja muudab teda selliseks, nagu ta on, just see igapäevane väike elu.

Eraldi võiks väga pikalt veel rääkida ka vaikimisest, mis on ka hästi oluline teema, aga praegu lõpetan ma siin ära.

3 mõtet “rääkimisest

  1. MaalitudNaine

    Just Daki!
    ///huvitava kujuga pilv, ootamatult tabanud rahutus….siis kellele sa seda kõike räägid?!////

    Hästi kosutav oli seda lugeda. Mina olen ka selline, kes vajab sellist rääkimist.
    No see on üks lõpmata hea tunne kui saad lihtsalt olla, lihtsalt vaikida ja lihtsalt rääkida. Pole algust ja pole lõppu. Saad alati alustada sealt kus eelmisel korral pooleli jäid.
    Jaaaaaa! Olen seda tundnud ja see on imehea olemine.

    Jama on vaid selles, et kui sul pole sellist inimest ja sa oled sunnitud rääkima neid “armastobetotraid” uitmõtteid iseendale….siis juhul kui su elust astubki vahel läbi mõni inimene….kellega on hea koos olla, siis mind tabab vahel permanentne sõnalahtisus. Selline mis pelutab kaaslast. Sest minus on vist seda vibratsiooni, allasurutud sädet, kirge, igasugu mõttekilde ja mida kõike veel niivõrd palju, et see kummastab inimesi.

    No ja siis on hästi ergastav kohata juhuslikult blogimaailmas inimest…kes TEAB ja jagab sinu mõtteid.
    Tänan Sind!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      MaalitudNaine, ma tean, mida sa mõtled – mul on ka nii, et kui ikka ei ole saanud tükk aega “väikseid mõttetusi” jagada, siis võib vahepeal niimoodi juhuslikult hingeuksest sisse piilunud inimese poolsurnuks ehmatada… Aga ma ju tahan jagada! Kas see saab tõesti lämmatav olla?

      Vasta
  2. Maalitud Naine

    Daki!

    Mina tahan ka jagada! Seepärast olen selle “jagamise” üle väga palju juurelnud, igasugu “inimkatseid” läbi viinud ja ikka ja alati jõudnud äratundmisele…et võib küll lämmatav olla. Õieti öeldes… “lämmatav” pole päris õige sõna. Õige oleks öelda – pelutav.
    Inimesed ei mõista sageli sellist väljapoole elamise vajadust. Nad ei saa aru….et meisugustele on see sama oluline nagu õhk. Võimalus jagada aitab mul tunda ennast “elusana”, NAISENA, annab mulle juurde rõõmu, rahu, LOOVUST, energiat. Ma tunnen siis kuidas ma suudan palju, palju korda saata. Oi kui palju!

    Vahel, siis kui enesehaletsus ukse taga koputab ja enesehinnang on taas kord põrmu varisenud, siis olen endale lubanud…et järgmisel korral püüan ennast ohjata, talitseda, mängida, manipuleerida….Olen mõelnud, et nüüd kehastun ümber tõeliseks bich´s või siis vanamoodsaks feministiks. Selliseks, kes malbelt naeratab, ripsmeid plaksutab, õrnalt ohkab…ja siis tasasel sammul eemale jalutab, taskurätikul justkui muuseas maha kukkuda laseb ja siis ise silmanurgast jälgib kas kaaslane tõttab rätikut tagasi tooma või ei tee ta seda mitte.
    Tavaliselt ei tõtta:). Ja siis on pettumus isegi kordades suurem olukorrast kui ma “minaise” julgesin olla, ennast avasin ja imearmsakujuga pilvele enda kaaslase tähelepanu püüdsin juhtida:).

    Nii, et…ei aita siin miski muu kui tuleb iseendaks jääda. Koos enda võlude ja valudega. Kui pole parajasti kedagi kellele jagada, siis pole. Mina hulgun siis tavaliselt metsas…ka seal saab jagada:). Lihtsalt selle vahega, et vastust pead oskama kuulata. Vastus võib tulla tuule suudlusena, tedretäppidena ninaotsal või seeni täis korvi näol.
    Sest mina…ja ma arvan, et ka Sina…tahame ju elus neid “PÄRIS ASJU” onju?! Ja kui me neid lõpuks kohtame ja nad ära tunneme, siis nad ka jäävad meie juurde. Kuuludes nii meie päevadesse kui öödesse…ja neid ei kohuta see kui keset täiskuuööd tabab meid soov välja minna ja pisut kuu poole ulguda:).

    Oiame ikka karva koheva ja saba sirge!:)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.