desktop
Praegune desktop näeb välja selline:
Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin ja siin. Maikuu omaga võrreldes on desktop saanud oluliselt puhtamaks, ma kasutan nüüd desktopile kleebitavaid post-ite, kuhu ma tööülesanded üles kirjutan ning nii kadus ka vajadus poolikuid ja töös olevaid faile desktopil hoida. Mõned kaustad on seal aga jätkuvalt, eriti need, millega ma ei oska midagi suurt peale hakata.
Ja eksortsismi-lindistus on senini kuulamata. Sest, noh, õudne on.
Mis tuletab meelde, et ma vaatasin vahepeal õudukaid ka. Käisime Sikiga Saag VI vaatamas – see polnud niiväga õudne, kuivõrd lihtsalt räme (ja all in all igav, sest nii palju oli kordust ja tagasivaateid, et nagu teemaarendust ja midagi uut filmis polnud). Siis vaatasin veel 2007. aasta versiooni «Paranormal Activity» filmist, mis ei olnud just üleliia originaalne, aga pani paar korda kriiskama küll. R-i jaoks oli näiteks tegu üsna igava filmiga ja umbes pool tundi pärast algust läks ta telekat vaatama («No kaua ma jõuan vahtida mingite tüüpide koduvideot!»). Samal õhtul vaatasime veel koos ära ka filmi «[REC]«, mis oli – spoiler! – tavaline zombifilm kokkuvõtteks ja kuigi ma ikkagi vahepeal nägu peitsin ja vaadata ei julgenud, ei olnud see siiski päriselt minu teetass. Mulle ei meeldi väga veri ja koletised. See tähendab, ma võin neid vaadata, aga nad ei paku mulle suurt midagi. Õige õudukas peab tekitama aga pinevust ja närvikõdi ja kui üldse mulle miski meeldib, siis kummitused. Igas asendis, iga kujuga, aga kummitused. That’s the real spooky stuff! Võib-olla on see nii, kuna mul on lihtsam uskuda (ja ma usungi) kummituste olemasolusse kui zombide. Või siis lihtsalt on kõik see «Criminal Mindsi» vaatamine ajule hakanud ja veri, soolikad ja muu säärane ei paku mingit närvikõdi.
Desktopi pildi autor on aga David Domozych, selle leidsin siit ja pildil on ainurakne vetikas nimega Penium, keda (mida?) on töödeldud, vist, mingi mürgiga. Mu teadusingliskeel pole just kõige parem. Aga ta on ilus. Ja nummi. Vetika kohta.
Sarnasel teemal...
rääkimisest
Kommunikatsioon. Rääkimine. Suhtlemine.
Iga naisteajakiri, suhtenõustamisveerg ja enesabiõpik kirjutab sellest tänapäeval, kui oluline on funktsioneerivate suhete jaoks kommunikatsioon.
Kui on mõni mure, räägi sellest. Kui pole muret, tahad jagada rõõmu, siis räägi sellest. Kui on tülid, süda valutab – räägi sellest. Räägi, räägi, räägi. Vanasti ei räägitud üldse nii palju kui tänapäeval, eks ole. Siis – nagu ma olen aru saanud – ei väljendatud pooltki nii tihedalt näiteks oma tundeid ja teadupoolest pole eestlased kunagi olnud väga füüsilise kontakti altid, ehk siis niimoodi kümneid kordi päevas ei kallistatud ka, nagu praegu kombeks on. (Vaadake kasvõi noori Viru keskuses hängivaid tibisid – kui nad kokku saavad, siis kallistavad, iga jumala kord ja päevas sada korda vähemalt.)
Hoolimata sellest, mis võnkeid ma endast välja annan, ei ole tegelikult minu jaoks suhtlemine suure tähega olnud kunagi kerge. Ma ei taha rääkida väga asjadest, mis mulle PÄRISELT korda lähevad – peamiselt selle pärast, et kui need on välja öeldud, siis saab inimene minu üle teatud mõjuvõimu: ta teab minu saladusi ja ta saab neid minu vastu ära kasutada. Ja kui on mingi mure, siis ma kogun selle endasse, vaatlen seda murehunnikut ühe ja teise nurga alt, torgin natuke oksaga ja vaatan, kas läheb haisema ning lõpuks jõuan enda sees mingile järeldusele.
Raskem on siis, kui on tegu asjadega, mis ka teisi inimesi puudutavad.
Aga kui palju peaksid paarid omavahel päevas rääkima? Muidugi oleneb väga palju ka võimalustest, olukorrast ja inimeste iseloomudest, aga kui ma eile viisin läbi eksprompt-küsitlust, siis jäi peamiselt kõlama siiski arvamus, et no vähemalt kord päevas ikka, sadagu taevast või pussnuge. Eriti armsad ja romantilised paarid helistavad lahus olles teineteisele esimese asjana hommikul, et teada saada, mida teine unes nägi ning ütlevad viimase asjana õhtul «head ööd, ma armastan sind väga, kallis». Praktilisemad paarid helistavad teineteisele siis, kui on VAJA midagi rääkida: mis poest tuua, kus on auto tungraug, kes lapsele kooli järgi läheb jne.
See vist on ikka kuidagi nii seatud, et kui sa oled inimesega koos, siis sa tahad temaga rääkida ja suhelda, olgu ta kasvõi maailma teises otsas. Okei, praktilised asjad saab ju ka teisiti aetud, aga igas päevas juhtub nii palju pisiasju, mida peaks teisega jagama, sest muidu lihtsalt… kasvatakse lahku ja võõrdutakse. Sest kui sa ei räägi oma teiselepoolele huvitava kujuga pilvest, mida sa just nägid või kummalisest rahutusest, mis sind ootamatult tabas, kui nägid kedagi lapsevankriga või sellest, kuidas su kass kogemata pea lambikuplisse torkas ja seda sealt välja ei saanud… Siis kellele sa seda kõike räägid? Ja kuigi see pole praktiline – midagi ERILIST ju ei juhtunudki – on see siiski oluline ja vajalik. Sest inimest ju tahub ja muudab teda selliseks, nagu ta on, just see igapäevane väike elu.
Eraldi võiks väga pikalt veel rääkida ka vaikimisest, mis on ka hästi oluline teema, aga praegu lõpetan ma siin ära.
