tehnikaimedest

Määratlemata 1 Reply

Vanahipi kirjutas sissekande tehnikast ja sellest, kuidas tal polnud oma makki. See pani mind mõtlema. Ajad on tõesti teistsugused.

Minul polnud ka pikka aega oma makki. Meil õega oli kahe peale üks kasuisa vana kassetikas, millega õhtuti Tartu Raadiost Ervin Hurta ja saadet “Saame kokku” (?) ja soovikat kuulasime ning õigel hetkel lugusid kassettidele lindistasime. Lisaks teenis see makk meid edukalt sünnipäevadel, kus me imelikke asju üles lindistasime – näiteks missivõistlusi ja muud taolist. Esimese päris oma maki sain ma üheksanda klassi lõpuks, mille kinkis mulle kasuisa, kes lubas kingituse teha, kui kõik viied koju toon.

Mäletan selle maki ostmist hästi. Sai see ostetud Saekoja tänava tehnikapoest ning ma ei julgenud kallist makki vaadatagi, valisin kõige odavama – maksis vist midagi 500 krooni ringis, aga 99. aastal oli see kõva raha. Kõige odavam makk, kirsipunane, duubel – no mida sa hing veel oskad ihaldada! See makk teenis mind veel kaua-kaua. Veel Tallinnas elades istus ta mikroka peal ja püüdis traadist ehitatud antenniga raadiolaineid. Lõpuks nüüd eelmisel aastal siia kolides sai ta ära visatud (vist), sest õde jättis heldelt oma maki siia, mis ka katkine, aga köögiraadio aset täidab edukalt.

Mobiilidega on sama värk olnud, pole keegi mulle kunagi midagi ostnud, ikka ise ja oma kogutud või teenitud raha eest. Esimene 5110 sai vist võetud Radiolinjast järelmaksu peale, aga kui ma õigesti mäletan, siis see järelmaks läks mu taskurahast. Ja ma olin siis 15aastane, ma arvan. Ehk siis 10 aastat tagasi (hee, nagu esimese makigagi).

Mingi hetk vahetasin selle 3210 vastu (ja maksin 200 krooni peale), siis vahetasin selle banaani vastu (8110 vist oli?), siis uuesti 3210 vastu, siis on mäluauk ja järgmine hetk mäletan end ostvat telefoni järelmaksu peale ülikooli esimesel aastal, endale sünnipäevaks – see must klapiga pisike Nokia, mis teenis mind edukalt kuni eelmise aastani (vahepeal muretsetud liugklapiga Nokiad purunesid esimeste kuudega), mil ma ta kogemata käigukangi vahele rammisin ja klapp küljest tuli. St tuleb aus olla: ta töötab, aga klapp ripub mingite niitidega küljes. Ja nüüd siis ostsin järjekorse telefoni, aga jällegi: ostsin püsima. Ei mingeid klappe, ei mingit jura, aus Nokia (mulle hakkavad Sony Ericssonid vastu lihtsalt).

Jah, ma kujutan ette, et kui kunagi omal lapsed, siis sellist asja, et mobiili ostaks omateenitud või -kogutud rahaga põhikooli lõpus – hah, see asi oleks ennekuulmatu. Makist rääkimata.

Hiljem: t05h4 kirjutab ka.

One thought on “tehnikaimedest

  1. luize

    Muide, illustreerival pildil on telefon, mis on täiesti raudkindlalt kogu telefoniajaloo vastupidavamaid mudeleid. Meil on selline töö juures kasutusel ja näib, et kestab, kuni me kõik kiibid pähe installeerime ja hakkame kandma hõbedasi kombinesoone ning telefone, telekaid ega muusikamängimise-masinaid pole kellelgi enam vaja.

    Mis rahateenimisse puutub, siis oleneb, kuidas olukord on. Mina, emaronk, olen oma lapse varakult tööpõllule ajanud ning tema saab endale põhikoolis oma raha eest palju rohkem lubada, kui telefoni. Aga, juhtides tähelepanu su järgmisele sissekandele, teismelised ostavad uskumatult palju riideid ja kosmeetikavidinaid kokku. Sa ei kujuta ettegi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.