abipalve: walk of shame
Hei tupsud, mäletate, kui ma rääkisin walk of shame‹ist? Selle asemel aga, et sellest blogiposti teha, teeks hoopis artikli ja palungi abi. Kes on nõus oma lõbusaid, naljakaid ja hulle walk of shame‹i kogemusi jagama, meilige mulle dagmarlamp ät gmail.com! Loomulikult on võimalus jääda anonüümseks.
Ootaks nii naiste kui meeste panust, sest mind huvitab eriti, miks naised tunnevad sellistel puhkudel – varahommikul pärast pidu üheöösuhte või seksisõbra juurest koju kõndides – häbi ja mehed mitte?
Minu seisukoht on jätkuvalt see, et tegelikult ei peaks seda häbenema – no vahepeal venib jah pidu pikale, no vahepeal jah avastame hommikul, et võluva printsi asemel vedeleb meie kõrval voodis hoopis kärnkonn, aga tänapäevaste inimestena, kel on vabad valikud nii paljudes eluvaldkondades – sealjuures seksi osas – võiks seda pigem võtta humoorikana ja õpetlikuna. Lisaks: selge see, et paljudele inimestele üheöösuhted ei sobi, neile ei meeldi need ja nad ei hinda neid ning ei näe neis mingit võlu. Aga umbes nii, nagu osad valivad sotsdemme ja teised reformi, peaks, kui mitte mõistma, siis vähemalt mitte hukka mõistma neid, kes valivad üheöösuhted ning kelle jaoks need pakuvad midagi.
Sarnasel teemal...
režiim vol 2
Eile õhtul või õigemini öösel kirjutasin närviliselt köögis suitsu kiskudes endale märkmikusse tänase päevakava. Nimelt tänane päev pidi kõigi eelduse järgi tulema hull – hull minu vabakutselise teen-tööd-mil-tahan-tähtajad-ÜLDISELT-ei-piira süsteemi jaoks. Lisaks sellele oli aeg Nirti raamatu käsikiri (praeguse seisuga) lõplikult üle anda ja ma polnud kogu selle uimerdamisega kuigi kaugele jõudnud ja lisaks muudele kohustustele ootas eilse seisuga ees tubli 8 töötundi raamatunokerdamise kallal. Mis on väga okei ja üldse mitte palju, aga jube kehv on päeva niimoodi alustada ja enne linnas asju ajada, kui tead, et kodus ootab suur töö – palju parem oleks, kui saaks ENNE suure töö tehtud ja siis muid asju teha.
Aga täna ei olnud selline keiss ja nii ma siis kirjutasin endale kõik üles.
Kell 10 äratus. Selleks, et ma raudselt maast lahti saaks, palusin Musjal helistada – nii on meeldivam ärgata, pluss süümepiinad ei laseks kella edasi keerata. Ning, jah, ma tean, et kõik teie, kes te käite tööl 8st või 9st, teile tundub see 10 jumala õnnistusena, aga nagu öeldud – kui ikka kell 6 rahutusse ja kisavatesse unedesse suikuda, siis pole see 10 minugi jaoks parem kui teistele hommikul 7 tõusta.
Ja tõusingi üles. Vandusin ja kirusin ja luristasin kohvi praktiliselt jalapealt sisse (kokteili ei unustanud), aga sain kargu alla. Nagu öeldud tuli uni eile alles 5-6 paik.
Kell 11.30 ühikasse pesu pesema. Sellega jäin natuke hiljaks, sest esiteks võttis pesu kokkupakkimine aega ja teiseks oli kolmest väljasõiduaugust kaks kinni pandud (meil pannakse siin asfalti). Lisada juurde töss kumm ja oligi täiuslik hommik. Sõitsin lap-lap-lap ringiga tanklasse, lasin õnnetu rehvi taas täis (ma ju rääkisin, et meil esirehv on katki ja vajub tühjaks, jah?) ja kimasin läbi ennelõunase uimase Tartu ühikasse. Pesu – sipsti – masinasse, ohkasin ja haigutasin emmele näkku natuke ja taas liikuma. (Muide, emme heidab mulle kogu aeg ette, et ma nii palju ohkan. Miks ma nii palju ohkan? Nagu vanainimene, maivõi.)
Kell 12.30 ujuma. Jõudsin varem ja hea oligi. 12.10 olin baskas ja 1100 meetrit ja 20 minutit hiljem ronisin, nina ja silmad klooriveest kipitamas, välja ning trügisin läbi kisavate vene lapsbaabade (no on siuke eriliik, neid on eestlaste hulgas ka) vahelt riideid vahetama. Kui parklast välja sõitsin, oli kell 45 ja ma olin graafikus, sest…
Kell 13.00 – kohtumine endise kolleegiga. Tõmbasin hinge, jõin kohvi ja sõin suppi ja jutustasime-ideetasime, kuni aeg täis tiksus. Talle – sest järgmine kohtumine ootas ja mulle – sest päevaplaan nõudis.
Kell 14.30 – poodi. Poodi jõudsingi selleks ajaks, õnneks oli keskpäevaselt tühi ja sai vajalikud toiduostud kiirelt sooritatud.
Kell 14.45 – ühikasse pesu järgi. Umbes sel ajal ma jõudsin ka, sest ma seks ajaks enam kella nii pingsalt ei jälginud. Igal juhul ma tean, et kui kolm rasket kotti õlale vinnasin, kolmest trepist ägisedes üles rühkisin ja uksest sisse vajusin, oligi kell…
Kell 15.00 – TÖÖ! Ning ma siis tegin. Tööd. Vahepeal aitasin natuke õde ja sirutasin kanget kaela, aga tegin ja tegin, kuni kell oli 20 ja ma sain üllatusega tõdeda, et vau, valmis on. Tegin kiirelt süüa ja nüüd naudisklen, sest ma tõesti ei arvanud, et selleks aega jääb.
Mõnus on olla. Hea oleks, kui uni ka nüüd täna tuleks kenasti. Iga päev ei saa sellist graafikut teha, aga täna töötas endalegi üllatavalt hästi.
Pealegi mulle meeldivad nimekirjad ja graafikud. Mõnikord lausa haiglaselt.
Sarnasel teemal...
argh
Ja ma vihkan, VIHKAN seda, kui ma üritan aju välja lülitada ja selle asemel hakkavad sõnad, fragmendid ja lausejupid ajus tiirlema; lugude liidid võtavad kuju, pealkirjad otsivad sõnastust ja ma tean, et kui ma üles tõusen, jäängi ma üles ning järgmine päev oleks raisus (ja lood ikka valmis ei saaks, arvaku, mis nad tahavad end minu ajusse trügides, pole veel nende aeg). Aga und ka ei tule, sest pea on kõike seda täis.
Peaks kunagi pikemalt kirjutama, KUI väsitavad ja tüütud on maniakaal- ehk kõrgperioodid tegelikult. Depressiivsetest aegadest räägitakse kõikjal palju ju, miks mitte siis vastandteemaast? Mediteerin selle üle siis pikemalt, kui selleks on õige aeg. Mitte kell 3 öösel voodis telefoni blogiposti toksides.
Ma loodan, et te, numpsukesed, magate kõik sügavalt. Muah!
Sarnasel teemal...
režiim
Režiim on täiesti paigast ära. Umbes septembri alguseks oli mul välja kujunenud täiesti aktsepteeritav ja töötav päevakava, kus ma ärkasin iseseisvalt 10 paiku üles, molutasin hommikused vajalikud molutamised ära ja tegin päev otsa valge inimese kombel tööd.
Nüüd on nii, et töötan kuskil 24ni, mõnel ööl isegi kauem. Töö kvaliteet, tuleb tunnistada, langeb tänu sellele kõvasti – on ikka suur eksiarvamus, et ööd on kirjutamiseks suurepärased, eriti kui sa oled pooluimane ja väsinud. Nad võivad olla suurepärased siis, kui sa oled puhanud, aga mitte siis, kui sul on sisemine kell sassis.
Siis ma magan. Süümepiinad sunnivad jätkuvalt alates kella 10st kella vahtima, aga räige väsimus ei lase maast lahti. Ja kui ma lõpuks tööle saan, on kell juba 18 ja nii ma lasen jälle südaööni, ise jätkuvalt uimane ja pahur, et ei saanud eelmisel õhtul varem magama minna, et oleks varem ärganud. Ja jälle avastan, et kell on ootamatult 4 saanud ja varakult ärkamisest ei tulekski midagi välja.
Aitaks natuke trenniskäimine, aga esiteks sai mul trennikaart läbi ja pole hetkel raha, et uuendada (lisaks UNUSTASID tüdrukud lihtsalt mu täna ära, kui nad kõik kambakesi trennis käisid ja ma senimaani mossitan) ja teiseks võttis Musja kõndimiskepid kah kaasa, nii et ei saa kõndima ka minna. Eks ma ikka jõuharjutusi teen kodus, aga see pole ikka sama mis rauda lükata.
Söömisrežiim on ka sassis. Hakkasin neid va Herbalife’i kokteile jooma. Eelmine nädal läks üsna ladusalt: hommikul kohvi ja Herbalife’i-jogurti-banaanikokteil, siis mõistlikul ajal (no 4-5 paiku) soe toit ja õhtuks jälle kokteil. Nädalavahetus rikkus selle kõik ära, sest mehega koos olles kipun minagi rohkem sööma. On ju öeldud, et paari minnes võtavad mehed pigem alla ja hakkavad tervislikumalt sööma ning naised seevastu võtavad pigem juurde ja hakkavad ebatervislikumalt sööma.
Tegelt ka on nii, seda märkasin juba eksiga, kes oli hirmus kommiõgard. Ja praegunegi mees armastab magusat krõmpsutada. Varem ei ostnud ma praktiliselt kunagi magusat koju, toitusin pastast ja rohelisest ja juurikatest ja teraleivast. Sai ja juust ja vorst – praktiliselt olemata. Nüüd on siginenud märkamatult koju mingid tüütud magusavarud ja kui mul varem ei olnudki isu magusa järele, siis nüüd kord kahe nädala jooksul ikka on – eriti, kui sa tead, et midagi head on elamises olemas. Pluss see neetud sai! Ma ei taha saia süüa, aga ikka ostetakse seda koju pätside kaupa, osad jäävad küll sügavkülma oma aega ootama, aga need, mis nädalavahetusest üle jäävad kui mees kodus on, seisavad kapi otsas ja vaatavad mind süüdistava näoga, justkui öeldes: «Sa ju tead, et sa tahaksid praegu üht mahlast singi-juustusaia tomati, sinepi ja kurgiga…»
Ja siis ma annangi alla, eriti siis kui olen Herbalife’iga eriti tubli olnud. Nimelt see pidev koksidejoomine võib olla küll tervislik (ma saan neljapäeval check upis teada, kas aitab) ja kõht pole tühi, aga ma tunnen puudust SÖÖMISEST ja MAITSETEST.
Lisaks tulid mul eelmisel nädalal kohutavad peavalud sellest (öeldi ka, et võib juhtuda) - ja mul ei valuta KUNAGI pea, nii et see halvas suhtkoht olemise mitmeks päevaks ära.
Eks ma katsun režiimi jälle tööle saada. Tööd on õnneks HÄSTI palju hetkel (heheh, tänane Orkuti õnnelause ütles, et edu tuleb nende juurde, kel on liiga kiire, et seda otsida), raha õnneks HÄSTI vähe ja süüa ka vähe. Kui ainult selle magamaminekuaja suudaks paika sättida… Või siis oskaks oma aju lihtsalt välja lülitada (eile öösel ootasin kaks tundi und ja kribasin pimedas muudkui looideid ja muid mõtteid märkmikusse). Seda oskust oleks hädasti vaja.
Mis on teie režiiminipid?
