single and fabulous

Määratlemata 25 kommentaari

Vaatasime eile Birxiga “Seks ja linna” (it’s a girl thing) ja mingi osa juures läks tuliseks vaidluseks. See oli see teise hooaja osa, kus Carrie’st tehti feature New York Magazine’i ja esiküljele pandi meigita ja suitsetav naine, pealkirjaks juurde “Single and fabulous?”

Meie dialoog käis umbes nii:

Birx: “Meil küll Eestis selliseid artikleid ei avaldata, mis rõhutaksid, et vallaline olla on nõme ja et teatud vanuseks peaks juba suhtes olema.”
Daki: “Misasja?! Muidugi avaldatakse! Võib-olla, jah, otsesõnu sellist single and fabulous question mark artiklit ei tule kohe pähe, aga too mulle suvaline naisteajakiri ja ma näitan sulle lugusid, mis rõhutavad, et paarisuhtes olijad on ainsad õiged.”
Birx: “Ei ole ju nii! Millised need lood siis on?”
Daki: “No ma ei tea, võta suvaline lugu… No näiteks vist Eesti Naises oli just eelmisel kuul lugu esimestest armastustest, paarikestest, kes on koos olnud aegade algusest saadik. Kogu see lugu saatis endast sõnumit, et paaris olla on lahe ja veel lahedam on see, kui sa oled maganud ainult ühe inimesega ja elu aeg oledki ainult sellega koos.”
Birx: “No aga selliseid lugusid, mis otse ütleksid, et vallaline olla on nõme, ju pole! Ma räägin seda, et meie ühiskond ei suru paarisuhteid nii väga peale.”
Daki: “Mida sa ajad?! Kas sa oled unustanud kõik oma sõbrad ja sõbrannad, kes iga kord sind nähes hakkavad sulle rääkima, et millal sa ikka mehe leiad ja lapse teed ja abiellud?”
Birx: “No aga ÜHISKOND ei nõua seda!”
Daki: “KES on ÜHISKOND?! Sinu oma sõbrad ja sõbrannad ongi ju ühiskond!”
Birx: “No aga sellist asja, et istun üksinda restoranis ja kelner küsib lootusrikkalt, et kas ma ikka ootan kedagi, ega ma ju ometi üksi pole – sellist asja ju pole! Mind pole kunagi kuhugi KÄSTUD ilmuda paarilisega.”

No ja nii edasi.

Tõsi, sellist paanilist vallalistevihkamiskultuuri meil vist tõesti pole, nagu SATC-is võis näha, aga meest otsivad vallalised naised endale ikkagi meeleheitlikult (või kui ei otsi meeleheitlikult, siis vahepeal ikka üksinda olles tunnistavad endale, et üksi on õnnetu olla). Või siis suhtes naised, kes hakkavad oma vallalistele sõbrannadele mehi orgunnima, sest neil “on ju nii hea ja teistel peaks ka olema”.

Või siis need ammused tuttavad, kes üle saja aasta sind tänaval kohates vaat et esimese asjana uurivad, kas sul ikka mees ka juba on.

See viimane liik on eriliselt vastik minu jaoks, sest noh, ma olin ju kuni 2006nda aastani staažikas vallaline. Nüüd ilmselt on neist vanadest tuttavatest saanud need tuttavad, kes mind nähes, etteheide pilgus, küsivad: “Aga MIKS sa ikkagi lahutasid, mõtle kui tore, oleksid praeguseks juba kaks aastat abielus! Ja mõtle, nüüd oled LAHUTATUD…”

Tähendab. Mina arvan siiski, et on küll ka meie kultuuris ja ühiskonnas sees see vaikiv nõue, et mingiks hetkeks peaksid sa abielluma ja lapsed saama. Tõsi, seda ei öelda nii valjult välja, kui näiteks NY-s (ma otsustan seda muidugi sarja põhjal, aga sarjad ju ongi elu), aga nõutakse ometigi. Kristiina Ojulandi kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks tal pole lapsi veel. Ene Ergma kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks ta pole ikka veel abielus.

Võib-olla on asi ka selles, et elustiili single and fabulous exclamation point viljelejaid polegi meil nii palju või vähemalt ei kirjutata neist sellise tugeva armastusega, nagu kirjutatakse fabulous inimestest, kel muuhulgas on ka fabuluos eraelu, mis sisaldab endas palju ilusaid riideid, peeneid pidusid, glamuurseid sõbrannasid ja ülicooli meesterahvast, kes muuhulgas ARMASTAB kokata ja kõigele lisaks toob veel kohvi voodisse ja õhtuti lilli.

Ehk siis ma usun küll, et default arvamus ka Eesti ühiskonnas on: kui sa oled vallaline, siis on sul midagi viga. Eriti, kui sa oled juba kahekümnendate keskpaigas ja viimane suhe – kui üldse – oli sul aastat kolm tagasi. Jah, teinekord saab kohe peale vaadates ära öelda, mis sul siis täpselt viga on, et sul meest/naist pole – sa oled liiga paks, liiga lühike, liiga pikk, liiga väikeste tissidega, liiga kollaste hammastega. Teinekord peab natuke sügavamale süüvima, et aru saada, miks siis ikkagi veel vallaline: liiga libu, liiga vali, liiga egoistlik, liiga suur pidutseja, liiga meeleheitel, liiga igav.

Ühe huvitava küsimuse tõstatas Birx veel. Kas meie lapsed kasvavad samuti üles MITTE ihaledes olla pruut, nagu kasvasime üles meie ise? Ja miks pole meie kunagi ihalenud olla pruudid? Võib-olla on asi meie (st minu ja Birxi) taustas – mõlemad pärit n-ö purunenud peredest. Minul on asi ka ilmselt selles, et ma polnud kunagi üheski pulmas käinud, ammugi polnud “meie ajal” kombeks pidada suuri kauneid pidustusi, mille sees on üles kasvanud nt Ameerika ühiskonna lapsed. On ju nii? Meil oli vaid lihtne registreerimine vaid heal juhul valge lihtsa kleidiga, pisike vastuvõtt kuskil maamajas või peokohas. Mina kasvasin ausalt üles tahtes olla vaid lilleneitsi, mitte kunagi pruut. Ja lilleneitsigi tahtsin ma olla selle pärast, et ema-isa pulmapilte vaadates olin ma hirmus solvunud, et mina ei saanud lilleneitsi olla, oli mingi võõras tüdruk. Hirmus solvunud olin.

Ise polnud veel sündinudki sel ajal.

/

Tegelikult käskiski selle posti kirjutada Birx (ma teen siin tellimustöid, ma vaatan), sest ta tõesti tahaks teada, mida arvavad sellest teemast minu lugejad. Nii et mis te arvate? Kas Eestis nõutakse samamoodi paarisuhtestaatust ja alates mingist vanusest ka juba lapsi? Või siiski on Eestis aktsepteeritud olla vallaline ja fabulous?

Kommenteerige!

Lisa: Postitasin selle ka Facebooki, kus samuti läks elav arutelu lahti. Lugege ka sealt.

Pilt: Flickri Creative Commons, autor HAMED MASOUMI

25 thoughts on “single and fabulous

  1. Grete

    Minu arvates ei ole keegi kunagi rahul sellega, mis seisuses sa parasjagu oled. Single- miks meest pole. Taken – miks abielus pole? Abielus – kus lapsed on? Lapsed – millal ülikooli, tööle, mehele lähevad? Abielus lapsed – millal lapselapsi saab?
    Minu suur küsimus millega ma maadlema pean on- Milllal pulmad on?
    Ebameeldiv, räägime pearem ilmast eks.

  2. daki Post author

    Mm, seda nüüd küll. Mulle meeldib alati öelda, et rahulolematus viib edasi, aga vahepeal, tead, tahaks ikkagi rahul olla ise ka asjadega, nii nagu nad on. Ning see, et teised pole rahul – mnjah. Huvitav, miks? Kas nad teevad enda jaoks niimoodi elu põnevamaks?

    Martaga rääkisime antud posti teemal Twitteris ja teen siin lühikokkuvõtte. Kõigepealt: öeldud sai, et sarjad on elu – no see oli ilmselgelt irooniaga. Aga Marta tõi siiski välja, et ajakirjandus kubiseb artiklitest vallalistele. Et leida tõde, peaks ilmselt tegema kontentanalüüsi:)
    Lisaks ütles Marta, et bioloogiliselt olemegi ehitatud nii, et vajame teist inimest enda kõrvale – sellepärast ka “nõutakse” paarisuhteid.

    Mina aga küsin: arvestades maailma ülerahvastatust, kas poleks juba aeg, et inimene end bioloogiliselt ümber häälestaks? Et mingi protsent inimesi olekski vallalisteks loodud?

  3. osatleja

    Paljud mehed oleksid hea meelega “vallaliseks loodud” 🙂

    Mul oli vallalisena sama staaz. Vanem generatsioon hakkas pinda käima nii kui gümnaasiumi ära lõpetasin: Miks pole peikat, millal lapsed tulevad? Tüütajaks oli mees, kelle enda abielu ammu p…s ja lastest võõrdunud. Ei olnud eriti veenev.
    Samamoodi tundis peretuttav pidevalt huvi, kas mul on keegi ja miks ikka veel ei ole. Ise sai ta mehe ja lapse “alles” keskeas.
    Kuidagi kahepalgne on see ühiskond.

    Ja nüüd, kui mul on suhe, siis uuritakse, millal lapsed tulevad ja pulma saab. Täpselt nagu Grete kirjeldas.
    Surve on tugevam, kui noorem õde/õed on “ette jõudnud”.

    Aga kas Eestis ei ole mitte viimastel aastatel noorte emade osakaal tõusnud? Ja abiellumiste arv? Ja poliitikud jahuvad: tehke lapsi, tõstke iivet.
    Eestis ei saa rahumeeli, ilma kommentaarideta, vallaline olla. Õnneks ei vihata. Kui keegi vihkab, siis kadedusest.

  4. Grete

    Enamus mu sõpru nii siin kui sealpool ookeani on vallalised ja sellega mitte rahul. Mulle endale meeldib suhtes olla, vähemalt selles suhtes, kus ma praegu olen aga vallalisena olin ka väga rahul, teised võib olla mitte.
    Meeste jahtimine on ajakirjanduses ja show-sarja-filminduses sellepärast populaarne, et see on rohkem ‘entertaining’. Rääkisin just ühe oma kallimale kuidas meil pole üldse enam huvitavaid lugusid rääkida nagu näiteks meie vallalisel sõbral Dereck’il. Tema oli just tellinud Tai toitu koju ja super ilus Tai tüdruk tuli seda tooma, mille peale Dereck kohe talle külge hakkas lööma ja mille peale ilmus nurgatagant tolle tüdruku kokast boyfriend suure noaga ja teatas, et see on tema tüdruksõber ha. No sellised asju meiega enam ei juhtu, kes ikka tahaks kuulda kuidas me koos pesu pesime või elutoa ümber korraldasime, eksju.

  5. daki Post author

    Kui ma olin vallaline, siis igatsesin ma hirmsasti armastust. Nüüd, kui armastus on, näen ma, kui raske töö on suhe, tegelikult. Nüüd igatseks jälle armumist, kui pole kohustusi ega muresid ja on ainult suur rõõm… Nii et jah, ei oskagi rahul olla kunagi:)

    Aga ma usun, et oleksin siiski ka vallalisena õnnelik, vähemalt praegu küll olen jõudnud oma elus sellisesse punkti, kus oleksin õnnelik ka üksinda olles.

    Kui veel survestamisest rääkida, siis jah, mul on küll nüüd väike surve peal, kui väiksem õde on abielus. Ja kui ta peaks lapse ka saama, siis ei jõuaks sugulaste tänitamist vist ära kuulata…

  6. Mi

    Ma kuulun ka suhete osas sinna pseudo-evolutsioonilisse koolkonda, mille paradigmas pole homo sapiens’id üksi loodud olema =) Kuigi ma nautisin seda üksioleku mõrumagusat melanhooliat, mida saab tekitada ainult kell kolm öösel üksi koos magava linnaga aknal suitsetamine ja tajumine, et ma olen täiesti üksi ja seetõttu täiesti vaba. Oijah.

    Aga pikemalt ja laiemalt tundub kaksi loomulikum (iseasi, kas põhjendatult) ja selge see, et üksikuna ongi elu üks lõputu eneseõigustamistants.

    Mäletan juba väikesest peale, kuidas naabrimutt rääkis emale, et mis see Mart Sander ikka muud saab olla kui homo. Et ise nii pikk ilus mees ja intelligentne kah veel, aga naist ikka pole. Hakkasin juba siis, 10-aastasena, mõtlema, et äkki ta just intelligentsuse “tõttu” üksi ongi.

    Ja ühiskond käigu sinnasamusesse!

    1. daki Post author

      Inimene on sotsiaalne loom – selle tõttu on ta loodud koos olema ja selle tõttu huvitab teda ikka ka ühiskonna arvamus, tahame me seda endale tunnistada või ei. Aga ikkagi ma arvan, et kui inimene ei taha kellegagi koos olla, ükskõik siis, mis põhjusel, ei peaks teda tõesti selle pärast hukka mõistma. Kaksindusel on omad plussid, üksindusel ka. Ja seda ma usun küll, et inimene peab siiski ISE täisväärtuslik olema, mitte ootama, et tuleb maagiline mees/naine, kes ta kuidagi täisväärtuslikuks teeb. Ses mõttes, et ennast ei peaks defineerima läbi teise inimese.

  7. kadri

    Defineerimisest rääkides – ma ise sain alles peale pikast kooselust lahku minekut aru, kui palju ma olin ennast teise inimese kaasana defineerinud.
    Praegu olen kaks aastat üksi olnud ja 100% nõus, et inimene peab üksi ka täisväärtuslik inimene olema.

    Kuigi – kui on väärt kaaslane, siis on koos oluliselt mugavam ja mingis mõttes turvalisem. Asjadest nagu õhtune pai tegemine kuni töökoha kaotuseni.

    Seega on hetkel vist pigem nähtaval variant, et sõbrannade arust ma ei peaks üldse muretsema üksi olemise pärast (a’la iga asi omal ajal või veidi hiljem), aga ma ise vahel mõtlen, et ei tea kas oleks aeg ka paari heita…

    Samas, kui ise paariinimene olin, siis muretsesin küll, et miks vallalistel sõbrannadel kedagi ei ole. Õnneks kedagi otse sokutama ei hakanud 😀 Seda ei saa tegelikult vist kellegi eest ära teha.

  8. E-L

    Mõned mõtted:
    mulle ei meeldi sõbrannad-tuttavad, kes üritavad vallalistele sõpradele kaaslasi sokutada (on paar erandit, kes seda huumoriga teevad);

    mulle ei meeldi ka küsimused mehe/abielu/lapse teemal – tulevad siis, kui tulevad, ma ei ela viisaastakuplaani järgi;

    survet mees leida, abielluda ja laps saada pole mina (ega vist ka mu õed) sugulaste poolt tõsiselt tunda saanud;

    aastatega olen suhteid kõrvalt piisavalt näinud, et mõista – mul on vallalisena ka väga hea olla, pluss – mul on valikuvabadus! 😛

    kunagi tahaksin abielluda ja lapse/lapsi saada (kui õige armastuse leian).

  9. m

    ma arvan ka, et noh ega ühiskond otseselt ei suru, aga inimene on tõesti ju loodud paariloomaks.. nii et need küsimused (“millal sina siis mehele lähed”) tulevad justkui loomulikult, ja let’s face it, kui sul on oma staatusega rahul olev a la rõõmus ja kraps vallaline sõbranna, siis kui ta ühel hetkel armub ja kellegi leiab, siis ta ju ikkagi ON veel õnnelikum ja rahulolevam, ja sina tema üle samamoodi. on ikka ju nõnda, et armastusega parem kui ilma ja seda peetakse kuidagi kõrgemaks ja loodetakse igaühele. iseasi muidugi, kui kerge seda leida on ja kui tugevalt peaks hindama neid, kes enne selle Õige leidmist õnneliku ja rahulolevana vallalised on.

  10. luize

    Jälle on hea tõdeda, et mul on õnnestunud sündida vähemalt selle poolest normaalsesse perekonda, et keegi ei nõua minult abiellumist ja laste sünnitamist. Pole kunagi nõudnud ja küllap ei hakka enam nõudma ka. Ja nii palju kui ma tean, käib see ka õdede-venna kohta. Seega ma tükk aega ei saanud aru, mille üle inimesed kurdavad, kui nad “suguvõsa survest” räägivad, mul endal kogemus puudub. Ülejäänud suguvõsaga pole mul nii tihedaid kontaktegi, et nad üldse saaksid midagi arvama hakata. Või kui, siis mina nendest arvamustest õnneks ei tea midagi.
    Õnneks ei ole mul iial olnud sõpru, kes peaksid mind vajalikuks kellegagid paari panna, nii et pikka aega oli selline käitumismudel ka mulle üllatuseks. Ei oska isegi mõelda selles suunas, et kuidas sihukest asja teha üldse. Korraldad õhtusöögi, kuhu inimesed tulevad tutvuma üksteisega? See on üks veidramaid asju, mida ma üldse tean.

    Ei mäleta ka, et minu single and fabulos päevad mind kuidagi sellepärast masendanud oleks, et mul igapäevast kaaslast kõrval polnud. Elu oli lihtsalt vallalise suurepärane elu. Viis aastat paarisuhet muidugi tähendab, et ma leian olevat positiivseid külgi ka kooselul, aga see ei ole muidugi mingi absoluut. Ja vahel ma mõtlen, kas üksi poleks sama hea. Ja vahel ma mõtlen, kui halb oleks olla üksi. Aga mul on ka keskmisest suurem vajadus üksiolemise järele, nii et seda ka ei saa standardiks võtta.

    Kahekesi-olemise suurim puudus ehk ongi see, et identiteet võib vahel kaduma minna. Et sa ei ole enam sina vaid oled kellegi mees või naine. Definitsioon kellegi teise kaudu. Võibolla see mõnele inimesele sobib ka paremini, kui on näiteks väga sheff mees või naine siis ehk on prestiižne tema kaaslane olla. Rohkem kui olla sina ise.

    Aga vastates su küsimusele, siis kipun Birgitiga nõus olema. Ei nõua ühiskond üldiselt sellist asja. Aga samas ma ilmselt pole kõige õigem otsustaja, sest naiste ja seltskonna-ajakirju ma ei loe ning kui keegi ka minu käest midagi nii tobedat nõudnud on, pole ma seda lihtsalt tähele pannud. Aga otsustades selle järgi, et poes on müügil küll suur piim perekondadele, aga mitte väikest üheinimese-piima, jääb mingi kõhklus ikka hinge.

    Ei, mul on ühiskonda ikka rohkem usku, ma lihtsalt pean arvama, et niisugused tobedused ei ole laiemalt levinud. Vähemalt mitte sellisel määral nagu seriaalides näidatakse.

  11. CV

    Lugesin kõik kommentaarid läbi ja kõrvu jäi kriipima see iseenda kaotamine ja defineerimine läbi kaaslase (et kellegi mees/naine). Huvitav miks kõik kommenteerijad nii madala enesehinnanguga on? Äkki hoopis parterit defineeritakse läbi teie või teeb teie partner seda ise? Ka see võib võimalik olla. Võib ka kahe isiksuse sünergia võimalik olla.

    Ühiskonna survet ma ei ole tajunud “paaris” olemisele. Pole kunagi tajunud. Niipalju kui see on soov on see pigem enda (täitumatu)soov. Lapsesaamise küsimustele vastan alati teravalt (sõltuvalt küsijast “ei ole Sinu asi” kuni küsimuse ignoreerimiseni välja) ja mind nendega eriti ei tüüdata. Kaaslase olemasolu/muutumise kohta küsin küll ise kui mõnda inimest pole pikemat aega näinud. See on selline “turvaküsimus”, et kogemata mingi reha otsa ei astu keset vestlust (no kes tahaks kuulda komplimenti oma eksi kohta või muu apsakas).

    Mis ajakirjandust puudutab, siis – need persoonilood ei ole ju mingi surve. Mida siis intervjueeritav peaks rääkima? Ikka omast kogemusest – olgu selleks kogemuseks paarisuhe või vallalisus. Muus osas ilmub minu arvates vaheldumisi arutelusid nii paarisuhte kui vallalisuse elu aspektidest a’la kuidas millegagi hakkama saada.

    Kellele mis meeldib on täiesti inimeses kinni. Ei ole vaja üritada inimesele, kes tahab paarisuhtes olla üritada maha müüa legendi vallaliseelu võlust ja vastupidi. Igaühele on/ei ole seda paarilist erinevatel põhjustel vaja.

  12. Kanikita

    Mina ei usu, et me inimestena oleme loodud elama paarisuhtes, pigem ikka nii, et me õpime aja jooksul, et enamus inimesi teeb seda ja omandame põhjendused, miks seda teha ning kasvatame endas usku, et see on õige ja hea. Kui keegi viitab bioloogiliselt determineeritud vajadusele elada paarisuhtes, siis sugutungi rahuldamine ja paarisuhe on ikka kaks väga eri asja… Niisamuti järglaste saamine. Paarisuhtest tulenev rahulolu ja mugavuse tunne (mis on küllaltki veenvad ja atraktiivsed väärtused) põhinevad tunnetuslikult ühiskonnakorraldusel, mille toimimise loogika toetab justnimelt paarisuhtes olijaid.
    Minu meelest me elame õnnelikul ajal, kuna naisel on tänapäeval puht praktiliselt võimalik üksikisikuna ja paarisuhteta toime tulla, kui vaid piisavalt enese- ja otsusekindlust on oma rada käia. Aga kes meist täpselt teab, mis on see meie oma rada? Enamasti ikka kahtleme, katsetame, veendume ja lõhume oma veendumuse, pettume, üllatume, otsustame ümber…
    Selles kindlasti ühtin kõigi eelnevate arvamustega, et rahulolu iseendaga ükskõik kas vallalisena või paarisuhtes on tegelikult kõige alus. Pakun, et rahuolu aluseks omakorda on enesekindlus – selles mõttes, et ma pole hüpiknukk, mida keegi teine vastavalt oma tujudele liigutab, vaid mina ise liigun ja otsustan. Nii polegi lõppkokkuvõttes vallalise ja paarisuhte kvaliteedil suurt vahet. Paraku teevad paarisuhte kaks inimest ja selle teise iseendaga sõbra ja oma kaaslast tema endana aktsepteeriva inimese leidmine on paljudele keeruline. Ikka surub üks pool endast liiga alla, muutub teise nägu ja kaotab iseenda…
    Ühiskonna surve paarisuhte promomisel on endiselt olemas igal pool. Mõned meist lihtsalt ei pane promo tähele või ei lähe see korda, või on meie oma suhtlusringkonnad teist nägu. Ühesõnaga sensitiivsuse aste loeb siin.

  13. Susan

    Ma lugesin ka kõik kommentaarid läbi. Mul on kaks asja, mida ma öelda tahan.

    Esiteks: Mart Sander ongi ju homo.
    Teiseks: Poes ON müügil väike üheinimese piim. See piim on umbes pool sellest tavalise piima pakist ja sellel on isegi väike kork, et saad kinni keerata ja tagurpidi külmkappi panna paki, kui tuju tuleb.

  14. Pingback: Üksik hääl hauast « Birgiti päevaraamat

  15. Grete

    Eesti on üldse väga ‘single and fabulous’ sõbralik, poest saab enamvähem kõike ka väikestes kogustes. Siin Montrealis pole ma veel alla liitrist piimapakki näinud, olgem ausad, isegi alla 2,5 liitrist on suht raske leida, rääkimata muude toitude kogusest. Olen harjunud poole oma toidust mehele jätma ka siis kui väljas käime.
    Siin pole mingit ‘single and fabulous’ asja rohkem ‘single with a weight problem’.

    1. daki Post author

      Birx kirjutas ka just oma blogis sellest – link siin ka. Et siis võib-olla ongi nii, et mõned inimesed märkavad survet ja teised ei märka? Näiteks Facebookis kirjutas Manona, et ühiskond on tema meelest ja tema kogemuse järgi väga lapsesõbralik ning väga suur surve on peal: a la kui juba oled abielus, miks siis lapsi juba pole?

      Kui mina vallaline olin, siis tundsin pigem sisemist survet, et tahaks kellegagi koos olla ja ma arvan, et mõne väikese erandiga oligi see sisemine, seotud minu enda emodega. Jah, mõned vanad tuttavad, keda tänaval kohtasin, küsisid siis ja küsivad tänaseni, et kuidas mehega on, aga see on muidugi nende probleem, et nad peavad mehe olemasolu ülimuslikuks.

      Madal enesehinnang ei ole minu meelest defineerimisega VÄGA seotud. Muidugi mõnel puhul on just see põhjuseks, miks teise sisse “ära kaotakse”, kuid seal võivad olla ka muud põhjused – kasvõi lihtsalt suur armastus! Nii on väga lihtne teise sisse ära kaduda, kui tunded üle pea kokku löövad ja on tunne, et tahakski ainult ühele inimesele elada.

      Aga noh, see ajakirjadeteema – mul on tõesti tunne, et sellest peaks keegi bakatöö tegema:)

  16. Libarott

    “Kas Eestis nõutakse samamoodi paarisuhtestaatust ja alates mingist vanusest ka juba lapsi?”

    jah/ei vastus kas-küsimusele: jah

    Iseasi, kas sellest end segada lasta või mitte. Arvan, et tõenäoliselt ei huvita teiste inimeste suhtestaatus olulisel – olulisel – määral kedagi. (Või on see lihtsalt minu kui paadunud individualisti väärastunud mulje.) Ja kui mõnel “nõudjal” õnnestub tüütuks muutuda, siis on tal lihtsalt kas väga igav või on ta muidu kiiksuga 😀 Et andkem neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad, jne.

    Mina näiteks ei pea end just hirmus kõrge enesehinnanguga inimeseks, väga lihtne oleks enesehaletsuse sohu vajuda, et näe, ei suuda ikka standarditele vastata. Taevale tänu, samas on kusagilt “antud” omajagu isepäisust ja puhast pohhuismi (vabnst väljendi pärast), nii et hoian vahel lihtsalt kahe käega peast kinni nähes, kui kinni mõne mina-pilt sedasorti ühiskondlikes normides on. Hämmastav.
    Ilmselt on see vaatenurk igaühe lapsepõlvekodust kaasa tulnud ja sügavale juurdunud, nii et mõistusega pole siin eriti midagi joonistada. Aga isegi kui ei suudeta mõista, tuleb suuta aktsepteerida. Ja see kehtib nii-öelda mõlemas suunas.

    P.S. Huumorit ka (väljavõte abielunaisest tuttava manitsusest): “Sa peaksid endale ikka kellegi leidma! Näe, kõvaketas ei funktsi sul enam korralikult, räägid muudkui ainult tööasjadest, varsti ei funktsi emaplaat ka enam ja siis on p*****!”

  17. H

    Suguvõsa poolt pole suurt survet tundnud… Üks inimene tutvusringkonnas on küll “suruda” üritanud (kuni selleni välja, et teatas, et “sulle on raha tähtsam, kui lapsed” – seda ajal, kui kaaslasega mõlemad õppisime, tööl ei käinud ja kooski ei elanud; ehk siis minu põhjendused, miks mitte vanemate tahatuppa last sünnitada äkitsi (ei ole elukohta ega tööd) olid väheväärtuslikud).

    Ilmselt inimesed tajuvad survet individuaalselt. Vahetevahel olen ka tundnud… justkui kuskilt kaugelt miski-keski eeldab/nõuab, et peavad lapsed olema ja siis sa pead jube häppi ka olema sellepärast. Elu loomulik osa ja (eeldatav) rõõm on muudetud kohustuseks, pigem isegi piiranguks, raamivaks ja distsiplineerivaks kontrollivahendiks.

    Sest milleks muidu need küsimused? Ikka selleks, et teada saada, kas sa vastad ootustele-normidele. Kui ei vasta, distsiplineerime verbaalselt ja moraalselt. Kindlasti on ka meestel teatav surve selles osas (noh, millal naise võtad), kuid enamus on vast nõus, et poissmehe põlve peetakse stereotüüpides lõbusaks, vallalise naise põlve (ei kasuta meelega sõna “vanatüdruk”) kibedaks.

    Lisaks nende küsimuste kaudu laieneb kontroll naise keha üle, mida erienvates cosmo tüüpi ajakirjades nagunii nahutatakse, trimmitakse, venitatakse, pisendatakse, silutakse, pinguldatakse jne.
    Siinkohal soovitaks lugeda seda: http://www.angelfire.com/tn/plath/facelift.html
    Haakub päris palju keha teemaga (naisel ei tohi olla kortse, sest need näitavad tema elutarkust, seega – noa alla! jne).

    Kui nüüd teema juurde otseselt tagasi tulla, siis ilmselt on vallalisusega seoses küsimus selle aktsepteeritavuses. Kuigi on toimunud revolutsioonid-särgid-värgid seksuaalsuse teemadel, meeste-naiste suhetes vist ka natuke, siis ilmselt on nad olnud pinnapealsed. Eeldus, et ühiskonna algosa on perekond (mis koosneb traditsiooniliselt mehest ja naisest; nüüd alternatiivse mudelina ka samasoolistest), pole kuhugi kadunud (ja ei peagi ju). Kui teistpidi vaadata, siis on juhtunud see, et vallalised ei leia, et selles staatuses peaks olema midagi häbenemisväärset ning on selle võrra häälekamad või vähemalt mitte nii allaheitlikud, et altkulmu pilkude eest metsa oja äärde pakku joosta…
    Natuke liig oleks tõmmata paralleeli geide ja vallaliste vahele, aga sarnasus on olemas selles mõttes, et muutub suhtumine, tekib võimalus rääkida ja mitte olla täielikult perifeerias (no et üks teist sorti diskursus kogub kah jõudu). Ei tahaks uskuda, et see saab mingiks elujõuliseks asjaks, see vallalisus (nagu Houllebecqi “The Possibility of an Island’is”). aga ehk saab olema rohkem aktsepteerimist ja vähem nõiajahti.
    Isiklikult tahaks loota.

  18. Metskaplan

    Kuna paarisuhted on inimkonna püsimise alus, on igati loomulik, et kahekesiolemist vaikimisi propageeritakse. Vanema generatsiooni jaoks on see loomulik, sest neid on niimoodi kasvatatud ja nad ei võta seda teemat üles mitte pahatahtlikkusest ja ärapanemise soovist vaid siirast murest. Selle peale solvumine näitab minu arvates pigem seda, et tegelikult ei olda üksi olemisega rahul.

    Enda ärakaotamine teise inimese sisse ei näita ju tegelikult, et paarisuhe on põhimõtteliselt vale, vaid et üks osapooltest on isiksusena nõrk. Aga kui vahepeal tekibki suurest armastusest tunne, et tahaks ainult ühele inimesele elada, siis mis on selles halba? See teeb tuju heaks ja läheb mõne aja pärast üle jätmata püsivaid tervisekahjustusi.

    Üldiselt tundub mulle, et liiga palju upitatakse iseenda Mina selle asemel, et mõelda rohkem Meie-liini pidi. Igasuguses koos elamise vormis tuleb sageli minna kompromissidele ja pidev enda isiku rõhutamine on kontraproduktiivne.

  19. luize

    Ma ise tegelikult piima ei joo, mistap ma tegelikult ei vahi väga neid piimapakke seal riiulis. Aga suured hakkavad ikka silma rohkem, neid on ka vist rohkem kui väikeseid pakke, seega eeldus on vist ikka et kui juba piimaostmiseks läheb, siis tervele perele.
    Ei tegelikult on meil ikka vabalt võimalik ka ainult ühele inimesele kraami poest tuua ja ilmselt keegi ei vaata ka, et oh vaeseke sa elad vist üksi. Palju raskem on kusagilt kikerherneid saada Tartu linnas.
    Võibolla on parem näide hoopis see: Pärnus vist, või Kuressaares miskis spas tehti paar aastat tagasi üks “lastevaba nädal” ja lastega perekonnad olid väga ärritatud. Samas kaks minu sõbrannat, kellel on mõlemal lapsed, läksid just täpselt sellel ajal ja suure rõõmuga, et iseendale natuke aega pühendada. Aga ma pole kindel, et see traditsiooniks saaks meil, perekonniti on ikka popim spas käia.
    Mis sellesse “paarisuhtesse kadumisse” puutub, siis mul selles osas küll midagi muretseda pole, ehk siis mul endal pole seda juhtunud, küll tean mitme teise naise puhul, et neid võetakse tihtilugu kui kellegiga kaasas käivat inimest. Eriti võtavad seda mehe “sõbrannad” ja see on lisaks muule ebaviisakas veel.
    Minul enesehinnanguga probleeme pole, ei vaba ega hõivatud olles. Vabalt käin ka üksinda kinos teatris ja restoranis. Või tantsimas.

  20. triangel

    Et mina, soliidses eas ja puha, ei ole märganud survet paariseluks, ei sugulaste ega sõprade poolt ega ka mitte ühiskonna poolt. Mõnikord mõni suvaline tüüp küll küsib, aga no kesse enne suvalise tüübi norimisi tähele on pannud?

    Aga, mis mind viimasel ajal on natuke nõutuks teinud, on ühiskonna surve paljunemiseks. Kõik ei ole lapsevanemateks loodud, kõik ei saagi lapsevanemateks ja sigimisest riigi asi teha on natukene õõvastav.

  21. Merlin

    natukene ikka ahistatakse kui vallaline siis kaua veel ja kui mitte siis kuna laped ja pulm tuleb so vahet nagu pole- kes ennast teiste ellu toppida tahab teeb seda nagunii. Mõlemal pool on omad head ja vead nii koos olles kui üksi uitades.

    1. daki Post author

      Mul on tunne, et kõik on teie kommentaarides ära öeldud. Ei oskagi kohe midagi lisada enam.. Aitäh mõtete jagamise eest!

  22. Andrus

    Mulle ütlevad abielunaised enamasti, et sa oled nii lahe, sa peaks ikka omale tüdruku otsima. Mille peale ma mõtlesin kohe, et abielunaised on lahedad. Ma meeldin neile. 🙂

    Muide ostsin ükspäev poest mingi 150 grammise hakklihapaki. Mõtlesin kohe, et näed ka üksikute peale mõeldakse juba.

    See on küll häiriv vahel, et mitmes kohas, nii restoranis õhtustades ja isegi kontserdisaalis pileteid ostes küsitakse ikka üllatunult, et “üks koht, üks pilet vaid?” Ma nagu “eee…jah”.

    Tegelikult olen ise jõudnudki sellisesse faasi, et nagu ei otsi kedagi ja õnnelik. Muidugi on paha, kui tüdrukud vahetuvad ja vahel õhtuti ikka tahaks ju, et keegi ootaks, toetaks ja mõistaks.

    Ma arvan, et me peaksimegi ennem olema ise 100% ja siis on aeg endale leida 100% teine ise kõrvale. Mida mõtlen selle all on see, et armastage üksteist ja võtke teineteist nii nagu nad on. Muidugi on hetki, kus peab tegema kompromisse. Vahel ikka.

    Minuarust väga hea teema, mille üle võib arutada. Teil nagu olekski siin “Seks ja Linn”.

Vasta H-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.