emme käskis

Emme käskis kirjutada. “Kaua ma seda Brad Pitti pilti sul seal blogis vahin!” olid tema täpsed sõnad. Ma küll üritasin vigiseda, et noh ja ah ja oh, aga ei lastud.

Tegelikult ei kirjuta ma peamiselt selle pärast, et justkui poleks midagi kirjutada. Ma olen ikka sama segaduses oma elu koha pealt, nagu varem ja targemaks pole ikka saanud; ikka ärritab mind vahepeal inimeste lähedus ja seda on teistele nii raske selgeks teha; ikka teen vahepeal lollusi, millest ei taha kõvasti rääkida.

Tööd olen ka teinud, ausõna. Et siis nüüd See Raamat on toimetatud ja valmis – õigemini, läks korrektuuri, aga noh, ikkagi – ja ma ootan põnevusega. Sellest tuleb hea raamat, ausõna.

Ja siis muid asju olen ka teinud, näiteks taksojuhi-järjejuttu (mis ilmub, teadagi, Naistes ja mida, kusjuures, pikendati poole oktoobrini – jei!), ja siis üht-teist võõrkeelset ka.

Töötu abiraha ei saagi.

No ja siis on olnud hirmus kiire. Näiteks reede oli Puhta Hullumaja ja ma senimaani imestan, kuidas ma selle üle elasin. Muuhulgas suutsin ma ilmuda nelja lubatud kohta, feilides vaid kahte lubatud kohta mitteilmumisega. Aga no ikkagi protsentuaalselt ju päris hea, kas pole. Ja ma pean jälle üle kordama seda, mis ma reedel erinevates variatsioonides seitseteist tuhat korda suutsin öelda: ma olen liiga vana selliste asjade jaoks. Mulle meeldiks end kuskile tugitooli kerra tõmmata, siis võiks olla steady flow näiteks õlut või veini ja pidev hea seltskond. Mulle meeldiks kogu aeg nii, palun väga. Miks ma pean tormama ühest kohast teise, ah?

Õigemini: miks on ühes õhtus nii vähe tunde, et ei jõua kõikjale? Ja miks kõik head asjad samale ajale satuvad?

Siis, muidugi, on olnud kõiksugu maagilisi hetki ka. Aga ma võib-olla ei oskagi neid sõnadesse panna.

/

Muuhulgas lugesin oma lapsepõlveaegset päevikut ja sain teada, et ma olen kogu aeg paras juurikas olnud. Mitte heas mõttes. Siis hetkeks ma olin hirmus tänulik, et mul üldse veel inimesi ümber on. Aga siis järgmisel hetkel ma mõtlesin, et ah, sittagi, kõik on parajad juurikad, kõik teevad lolle asju. Enamik neist lihtsalt ei pane neid kirja, eks ole, et tulevikus 25aastasena lugeda 14aastase jauramisi ja piinlikkusest maa alla vajuda.

Lugesin pikalt ühe oma boyfriendi kohta sealt päevikust, keda ma pole mitu aastat näinud ja kaks päeva hiljem nägingi teda Zavoodis. Väga õnnetu nägi välja. Samas, Zavood ju. Teeb palju inimesi õnnetuks.

Õe käest olen saanud erinevatel teemadel peapesu ja ma arvan, et tal pole õigus, aga see nõuaks omaette sissekannet.

EH õde (also known as väga hea sõbranna) on Eestis ja ma pidin ära surema, kui ma ta last nägin. No kas on olemas armsamat last? Ei ole, seda ma ütlen teile, ei ole!

Välja arvatud, muidugi, kõik minu tulevased lapsed, kes hakkavad olema kõige armsamad.

Aga ikkagi natuke õudu ja õõva jälitab mind läbi päevade;  ma matan seda jõusaali ja koristamisse (hah, jah, täna ainult), ja kirjutamisse ja muusika kuulamisse ja random hetkedel AAAAAAAAAAH-kisamisse.

Ma igatsen oma kabinetti. Ma igatsen, et saaks tööl KÄIA. Ma igatsen kõiksugu asju, aga peamiselt on siiski hea olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga