kes on kõige kõvem sarjategelane?
Teen reklaami. Minge ja vaadake sarju.armastan.org lehele (pildil klikkides saab), kus me otsime kõige kõvemaid sarjakangelasi kümnes erinevas kategoorias.
Auhindu jagatakse ka:)
Sarnasel teemal...
Soome muusikat
Kaks lugu, mille olen avastanud kuulates üht Soome muusika kogumikku, mille leidsin riiulist. Nimelt anti Helsingi Eurovisionil 2007. aastal kaasa igast Soomet tutvustavat nänni, kaasa arvatud see muusikakogumik. Nüüd alles hakkasin seda kuulama, tegu on täiesti geniaalse leiutisega – kas Eesti on ka midagi sarnast teinud? Kogunud kokku Eesti muusika parimad näited erinevate CD-de peale, mida oleks hea turistidele jagada?
Igal juhul, kuulake, täitsa head on mõlemad.
Kwan – «Tainted Love»
Poets of the Fall – «Carnival of Rust»
Sarnasel teemal...
lühike teadaanne kõikidele Johann Urbi fännidele
Soovitame hakata vaatama uut nõia-sarja «Eastwick», sest just seal meie oma (heheee, niipea, kui on natuke Eesti-juuri, on kohe ehteestlaslikult vaja öelda «meie oma») moosipoiss Johann Urb.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: Prantsuse sibulasupp
Prantsuse sibulasupp
Vaja läheb: 50 g võid, 750 g sibulat, 3 küünt küüslauku, 45 g jahu, 2 liitrit liha- või kanapuljongit, 250 ml valget veini, loorberilehte, tüümiani, bagotti või chiabattat, 100 g riivitud juustu
Valmistamine: Haki sibulad ja küüslauk. Sulata või suures potis, lisa sibul. Lase madalal kuumusel podiseda, aeg-ajalt segades, umbes 25 minutit või kuni sibul on kuldpruun ja hakkab karamelliseeruma.
Lisa küüslauk ja jahu ning sega pidevalt paar minutit. Vala juurde puljong ja vein ning lase keema tõusta. Lisa loorber ja tüümian ning maitsesta (nt sidrunipipra ja aroomisoolaga). Pane kaas peale ja lase madalal kuumusel podiseda umbes veerand tundi.
Samal ajal pane riivjuustuga kaetud saiaviilud ahju ja lase neil valmida, kuni juust pealt kuldpruun.
Serveeri supp koos saiaviiludega.
Sarnasel teemal...
break-up songs
Aunt Becky kirjutas viiest loost, mis sobivad hästi lahkumineku kõrvale. Mitte, et ma lahku hakkaks minema, aga teate midn ju küll – igavene melanhoor. Seega pole mul mingit probleemi oma eelistatud viis lugu siia ritta panna.
#5 Paolo Nutini – «Rewind»
Sest. Terve see lugu. Kahetsus, valu, üksindus, peas ainus küsimus: kas me ei saaks aega tagasi keerata? Kas me ei saaks teha nii, et kõik oleks jälle hästi? I’m not sleeping at night, but I’m going freom bar to bar. Why can’t we just rewind?
#4 Mika – «My Interpretation»
Cause I don’t care if I ever talk to you again/—/ I need a reason not to care what you say. No minu meelest peaks vähemalt ühes õiges lahkuminekus ka see faas sees olema. See, kus sa sisendad endale, et sul on teisest inimesest ükskõik ja sind ei huvita üldse, kas sa kunagi veel näed teda või mitte.
Ja kui inimene sulle eriliselt sitta keerab, siis ongi parem, kui see faas püsima jääks. Kui ilma sitta keeramata ja õelutsemata saab aga sõpradeks jääda, siis tore on. Ainult et kõik ei saa. Siis tuleb Mika peale panna ja valjult laulda: the only way is down, I can see that now!
#3 Powderfinger – «Drifting Further Away»
Võitluslugu. Don’t banish me then bid me home / Don’t tell me where I came undone. Kui sa otsid veel selgitusi, põhjendusi, vabandusi. Tahad teise inimese valu ära suudelda, aga enam nagu ei oska. With every hour you’re drifting further away / Now you’re drifting further away
#2 Keith Urban – «You’ll Think Of Me»
Kusagilt täiesti juhuslikult leitud lugu, mida ma n-ö hoian varuks… Et kui kunagi peaks vaja minema, siis just seda lugu ma kuulan. Take your records, take your freedom/ Take your memories I don’t need’em/ Take your space and take your reasons/ But you’ll think of me. Mingil hetkel sa löödki käega: olgu, mine siis, kui soovid. Annad alla, lööd käega, väsid võitlemast ja vaidlemast.
Aga ometi sa tead – ta läheb ära, tõsi, läheb järgmise juurde, aga… ta mõtleb sulle ikkagi. Mida aeg edasi, seda vähem (aga seda heldinumalt), aga siiski. Sa jääd tema sisse, seda ei saa muuta. Ja see on natuke lohutav.
#1 Emiliana Torrini – «Today Has Been Okay»
Without you seasons pass me by… See on kummituslik ja samas uskumatult armas lugu. Sobib väga hästi sellesse lõplikku lahkumineku faasi, kus sa hakkad vaikselt juhtunuga leppima ja oled õnnelik selle pisiasja üle, et jah, tänane päev on olnud täitsa okei.
Sarnasel teemal...
uutest sarjadest
Ma olen nii haige, et ei saanud öö otsa magada – sest kurk on NII valus, et ärkasin iga neelatuse peale üles. Pegens ühesõnaga. Nüüd istun nagu kukununnu ja ootan, et uni tagasi tuleks. Ajaviiteks mõtlesin vaadata uute sarjade treilereid, et saada mingit pilti, mis sel sügisel ees ootab. Hinded 5 palli süsteemis. Rasvaselt need, mida kindlasti ei taha maha magada. Sarja nimel klikkides näed Youtube’is treilerit.
Komöödiad:
- Cougar Town on see sari Courtney Coxiga ja vähemalt treileri põhjal ütleks, et tundub hea. Ei midagi revolutsioonilist, aga ei anna ka kurta. 3/5
- Accidentally on Purpose valmistas räige pettumuse, olen juba aastaid Jenna Elfmani tagasi erkaanile oodanud ja nüüd… see? Courting Alex oli palju parem. 1/5
- Modern Family on üks mu oodatumaid, sest siin saab jälle näha üliandekat ja numpsi Jesse Tyler Fergusoni. Lisaks veel veteran Ed «Al Bundy» O’Neill. 3/5
- The Middle tundub küll igav ja üsna õnnetu, kuigi ka seda ootasin, just Neil «The Janitor» Flynni pärast. Anname igal juhul šansi, aga eks näis… 2/5
- Brothers on Foxi uus komöödia, väga poliitiliselt korrektne ja peresõbralik (ehk igav). 2/5
- 100 Questions – ei midagi erilist, natuke nagu The Ex List, ainult et veelgi elukaugem. 2/5
- Community – tegevus toimub meie mõistes õhtukas ehk community college‹is ja see on ainus treiler, mis mind ühes kohas kõva häälega naerma pani. 4/5
- Bored to Death – kõige omapärasem komöödia, tundub väga kift. Tuletab meelde aega, kui me ise mõtlesime B-ga ajaviiteks detektiiviagentuuri luua. 4/5
Draamad ja mysteryd:
- Happy Town tundub täitsa omapärane ja sellest võib midagi head tulla. Nagu nad ka ise võrdlevad – tuletab väga Twin Peaksi meelde. 3/5
- V – tulnukad! vuhuu! Nagu kuulda, on V-d kaua aega oodatud. Mind ajas see treilerile pealelugeva mehe hääl muidu hullult naerma, aga see pole muidugi oluline. V-le tuleb võimalus anda, kasvõi selle pärast, et tükk aega pole tulnukavärki teleekraanil suurelt ette võetud. 4/5
- The Good Wife tundub idee poolest hea, aga treiler on nii sitt, et ei oska praegu seisukohta võtta. 1/5
- Parenthood‹is on koos terve veterannäitlejate plejaad ja tundub, et asi tuleb kvaliteetne. Iseasi, kas mina olen just nende sihtgrupp… Vanemaks olemise mured ja rõõmud käivad must kauge kaarega mööda. 3/5
- Trauma treiler on küll väga vägev, aga tegelikult ei ole seal midagi, mida varem näinud poleks: ehk siis klišee klišee otsas. Mis iseenesest ei pruugi muidugi halb olla. Eks näis. Aga treiler on võimas! 4/5
- Mercy mulle meeldib. Siin on Nurse Jackie vaatenurk ja natuke sarnast musta huumorit, segatud kokku Grey Anatoomia seksikusega (Nurse Jackie on kõige ebaseksikam sari üldse). 4/5
- The Beautiful Life on Ashton Kutcheri produtseeritud sari, räägib, mnjah, elust catwalk‹il. No iseenesest oli glamuuri ja intriigi ja ilusaid inimesi, kindlasti on see väga kvaliteetselt tehtud, aga ma tõesti ei tea, kas ma suudan vaadata ilusaid ja rikkaid inimesi oma elu üle vingumas. 3/5
- Bruckheimeri uus The Forgotten meeldib mulle VÄGA. Hea vaheldus kõikidele CSIdele, krimidraama natuke teisest vaatenurgast. Hakkan kindlasti vaatama. 4/5
- Advokaadidraama The Deep End. Ei midagi originaalset, ei midagi vaimukat, ei midagi revolutsioonilist. Ma ei näe, kus on seal sarjas see catch, miks seda vaatama peaks. 1/5
- NCIS: Los Angeles – tundub põnevam kui originaal, ja mis peaasi: värskem! Ära ei saa unustada ka Chris O’Donnelli! Mina hakkan raudselt vaatama. 4/5
- Lemmik-nunnutar Lindsay Price (Lipstick Jungle) uues nõiasarjas Eastwick. Mina hakkan suure tõenäosusega vaatama, kuigi ega ta originaalsusega väga hiilga. Samas tundub armas ja natuke naljakas. 3/5
- Past Life – Foxi uus mystery. Täitsa huvitav, loodetavasti ei lähe Ghost Whispereriks kätte ära. 2/5
- Flash Forward on selle hooaja kõige suurem üllataja minu jaoks. Ma polnud sarjast midagi kuulnud ja nüüd telekavasid vaadates üllatusin tugevalt. Tundub, et sellest tuleb midagi väga põnevat, Lost kohtub Fringe’i kohtub 24ga (heas mõttes 24ga). Ehk siis sari parimas põneviku- ja scifivaimus. Põnev! 4/5
- LISATUD. Leidsin veel ühe põneva ja tundub, et ülinaljaka sarja White Collar.
Ja lõpetuseks House’i uue hooaja promoposter. Siilikas!
Sarnasel teemal...
uus sari: The Vampire Diaries
Vaatan siin Vampire Diaries pilootosa (hahaa, selle postri võiks vist Photoshop Disasters lehele saata) ja mõtlesin teha märkmeid, nagu ikka, nii enda jaoks, sest ma ei suuda otsustada, kas jääda seda vaatama või mitte (kogu see «Twilighti» jama on minu jaoks praegusel hetkel vampiirinduse ära rikkunud ja «True Blood» oli ikka üle mõistuse kohutav, aga võib-olla on mul lihtsalt thing lõunaosariikide aktsendiga). Praegu vabandab mind see, et ma suutsin eile end külmetada, nii et mul on niikuinii palavik ja jaksu midagi muud teha pole.
Plussid:
- nunnud ja üldse mitte häirivad peaosalised (Paul Wesley, Ian Somerhalder ja Nina Dobrev)
- hea soundtrack (Placebo!)
- ja kuigi keskkooliõpilased, on nad vähemalt elulähedased (joovad ja seksivad, mitte ei käi koos tsölibaadiklubis, nagu näiteks Glees)
- vähemalt on ühest klassikalisest kinni peetud – ei saa ilma kutsumata majja siseneda
Miinused:
- massiivne Angeli ja Twilighti vaib (kuigi VD kirjutati 1991)
- kas tõesti ei suudeta ühtegi vampiirikat ilma pidevate jõllitamisstseenideta teha?
- keskkooliõpilasi mängivad taas 30ndatele eluaastatele lähenevad näitlejad (Wesley nt on 27, Dobrev küll 20)
- keskkooliskene iseenesest – õh, mulle piisas 12 aastast õudusest, kogemusest, ma ei taha seda eriti telest uuesti vaadata
- miks tänapäeva vampiirid enam päikesevalgust ei karda?
- tagline on… «Love sucks»
Sarnasel teemal...
single and fabulous
Vaatasime eile Birxiga «Seks ja linna» (it’s a girl thing) ja mingi osa juures läks tuliseks vaidluseks. See oli see teise hooaja osa, kus Carrie’st tehti feature New York Magazine’i ja esiküljele pandi meigita ja suitsetav naine, pealkirjaks juurde «Single and fabulous?»
Meie dialoog käis umbes nii:
Birx: «Meil küll Eestis selliseid artikleid ei avaldata, mis rõhutaksid, et vallaline olla on nõme ja et teatud vanuseks peaks juba suhtes olema.»
Daki: «Misasja?! Muidugi avaldatakse! Võib-olla, jah, otsesõnu sellist single and fabulous question mark artiklit ei tule kohe pähe, aga too mulle suvaline naisteajakiri ja ma näitan sulle lugusid, mis rõhutavad, et paarisuhtes olijad on ainsad õiged.»
Birx: «Ei ole ju nii! Millised need lood siis on?»
Daki: «No ma ei tea, võta suvaline lugu… No näiteks vist Eesti Naises oli just eelmisel kuul lugu esimestest armastustest, paarikestest, kes on koos olnud aegade algusest saadik. Kogu see lugu saatis endast sõnumit, et paaris olla on lahe ja veel lahedam on see, kui sa oled maganud ainult ühe inimesega ja elu aeg oledki ainult sellega koos.»
Birx: «No aga selliseid lugusid, mis otse ütleksid, et vallaline olla on nõme, ju pole! Ma räägin seda, et meie ühiskond ei suru paarisuhteid nii väga peale.»
Daki: «Mida sa ajad?! Kas sa oled unustanud kõik oma sõbrad ja sõbrannad, kes iga kord sind nähes hakkavad sulle rääkima, et millal sa ikka mehe leiad ja lapse teed ja abiellud?»
Birx: «No aga ÜHISKOND ei nõua seda!»
Daki: «KES on ÜHISKOND?! Sinu oma sõbrad ja sõbrannad ongi ju ühiskond!»
Birx: «No aga sellist asja, et istun üksinda restoranis ja kelner küsib lootusrikkalt, et kas ma ikka ootan kedagi, ega ma ju ometi üksi pole – sellist asja ju pole! Mind pole kunagi kuhugi KÄSTUD ilmuda paarilisega.»
No ja nii edasi.
Tõsi, sellist paanilist vallalistevihkamiskultuuri meil vist tõesti pole, nagu SATC-is võis näha, aga meest otsivad vallalised naised endale ikkagi meeleheitlikult (või kui ei otsi meeleheitlikult, siis vahepeal ikka üksinda olles tunnistavad endale, et üksi on õnnetu olla). Või siis suhtes naised, kes hakkavad oma vallalistele sõbrannadele mehi orgunnima, sest neil «on ju nii hea ja teistel peaks ka olema».
Või siis need ammused tuttavad, kes üle saja aasta sind tänaval kohates vaat et esimese asjana uurivad, kas sul ikka mees ka juba on.
See viimane liik on eriliselt vastik minu jaoks, sest noh, ma olin ju kuni 2006nda aastani staažikas vallaline. Nüüd ilmselt on neist vanadest tuttavatest saanud need tuttavad, kes mind nähes, etteheide pilgus, küsivad: «Aga MIKS sa ikkagi lahutasid, mõtle kui tore, oleksid praeguseks juba kaks aastat abielus! Ja mõtle, nüüd oled LAHUTATUD…»
Tähendab. Mina arvan siiski, et on küll ka meie kultuuris ja ühiskonnas sees see vaikiv nõue, et mingiks hetkeks peaksid sa abielluma ja lapsed saama. Tõsi, seda ei öelda nii valjult välja, kui näiteks NY-s (ma otsustan seda muidugi sarja põhjal, aga sarjad ju ongi elu), aga nõutakse ometigi. Kristiina Ojulandi kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks tal pole lapsi veel. Ene Ergma kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks ta pole ikka veel abielus.
Võib-olla on asi ka selles, et elustiili single and fabulous exclamation point viljelejaid polegi meil nii palju või vähemalt ei kirjutata neist sellise tugeva armastusega, nagu kirjutatakse fabulous inimestest, kel muuhulgas on ka fabuluos eraelu, mis sisaldab endas palju ilusaid riideid, peeneid pidusid, glamuurseid sõbrannasid ja ülicooli meesterahvast, kes muuhulgas ARMASTAB kokata ja kõigele lisaks toob veel kohvi voodisse ja õhtuti lilli.
Ehk siis ma usun küll, et default arvamus ka Eesti ühiskonnas on: kui sa oled vallaline, siis on sul midagi viga. Eriti, kui sa oled juba kahekümnendate keskpaigas ja viimane suhe – kui üldse – oli sul aastat kolm tagasi. Jah, teinekord saab kohe peale vaadates ära öelda, mis sul siis täpselt viga on, et sul meest/naist pole – sa oled liiga paks, liiga lühike, liiga pikk, liiga väikeste tissidega, liiga kollaste hammastega. Teinekord peab natuke sügavamale süüvima, et aru saada, miks siis ikkagi veel vallaline: liiga libu, liiga vali, liiga egoistlik, liiga suur pidutseja, liiga meeleheitel, liiga igav.
Ühe huvitava küsimuse tõstatas Birx veel. Kas meie lapsed kasvavad samuti üles MITTE ihaledes olla pruut, nagu kasvasime üles meie ise? Ja miks pole meie kunagi ihalenud olla pruudid? Võib-olla on asi meie (st minu ja Birxi) taustas – mõlemad pärit n-ö purunenud peredest. Minul on asi ka ilmselt selles, et ma polnud kunagi üheski pulmas käinud, ammugi polnud «meie ajal» kombeks pidada suuri kauneid pidustusi, mille sees on üles kasvanud nt Ameerika ühiskonna lapsed. On ju nii? Meil oli vaid lihtne registreerimine vaid heal juhul valge lihtsa kleidiga, pisike vastuvõtt kuskil maamajas või peokohas. Mina kasvasin ausalt üles tahtes olla vaid lilleneitsi, mitte kunagi pruut. Ja lilleneitsigi tahtsin ma olla selle pärast, et ema-isa pulmapilte vaadates olin ma hirmus solvunud, et mina ei saanud lilleneitsi olla, oli mingi võõras tüdruk. Hirmus solvunud olin.
Ise polnud veel sündinudki sel ajal.
/
Tegelikult käskiski selle posti kirjutada Birx (ma teen siin tellimustöid, ma vaatan), sest ta tõesti tahaks teada, mida arvavad sellest teemast minu lugejad. Nii et mis te arvate? Kas Eestis nõutakse samamoodi paarisuhtestaatust ja alates mingist vanusest ka juba lapsi? Või siiski on Eestis aktsepteeritud olla vallaline ja fabulous?
Kommenteerige!
Lisa: Postitasin selle ka Facebooki, kus samuti läks elav arutelu lahti. Lugege ka sealt.
Pilt: Flickri Creative Commons, autor HAMED MASOUMI
Sarnasel teemal...
küsimus suurele ringile
Mul on terve kastitäis ilusaid lihavaid kodumaiseid tomateid. Mida ma nende kõigiga teen, jagage häid sissetegemisretsepte!
Plaan muidu esimestest päiksekuivatatud tomateid teha, vaatame, kuidas õnnestub.
