Folk 2009: Nikns Suns ja Svjata Vatra täitsid hinge armastusega

Määratlemata 6 kommentaari

Photobucket

Hästi vahvad olid lavade külge riputatud motiivid, igal laval omasugune.

Nagu juba öeldud, möödus meie folk väga optimaalselt sel korral. Ehk siis lahti seletatuna käisime täpselt nendel kontsertidel, kust teadsime saada superelamust ja seda me ka saime. Oma rolli mängis tõsiasi, et Musja on ju lombakas, seega jäi ära igasugune telklas ööbimine ja hotellituba ei õnnestunud leida. Niisiis pidime ööbima minu isa juures, kes aga elab umbes sealkandis, kus presidentki, mis tähendas 20kilomeetrist sõitu edasi-tagasi Viljandi vahet.

Aga sellegipoolest ei kahetse, et seekord folki teistmoodi nautisin. Jah, tõsi, folki saab nautida eri viisidel. Üks variant on passida vabalaval, suhelda sõpradega, pidutseda tasuta kontsertite kõlas. Teine variant on osta päevapilet või pass ja joosta konsalt konsale, vahepeal siit-sealt õlut-sööki kaasa haarates. Või siis see meie praktiseeritud variant: vaadata kavast, mida näha tahame kindlasti, sinna kohale minna ja pärast käia saunas ja rääkida ajalooteemadel metsavaikuses, vahtides pea kohal tähti ja silitades kasse-koeri.

Eks järgmine aasta jälle teistmoodi. Aga seekord ei kahetse üldse. Olime oma pisikese seltskonnaga (kolm on juba seltskond!), seiklesime superkontsertidel ja hiljem võtsime aja maha ja pidasime videvikku.

Esimesel päeval ehk reedel käisime kõigepealt isa juures ja tee peal muidugi jäime jalgu presidendiprouale, kes tulede vilkudes saateautoga koju kihutas. Siis jäime jalgu suurele hoovihmale ja mõtlesime selle lõpu ära oodata, kuid täpselt Viljandisse saabudes jäime sealgi saju kätte. Kuid pole hullu! Selleks ju vihmakeebid ongi ja igal folgil tuleb ikka märjakssaamise võimalusega arvestada.

Photobucket

Folgilised kogunevad Paabeli kontsertile.

Photobucket

Folgi stiilinäide. Kummaritega tuleb tulla! Või…

Photobucket

…või plätadega ja need hüppamise ja kargamise ajaks jalast võtta ja hunnikusse laduda.

Paabeli kontsert oli ülikõva. Need vennad (ja õed) suudavad pillidest ikka uskumatuid lugusid välja võluda. Hiljem kuulsin (pole kinnitatud informatsioon), et üks nende bändi liige olla kaks päeva enne folki ränka autoõnnetusse sattunud ja lebas hetkel haiglas. Siis olla keegi kätte võtnud ja nende repertuaari kahe päevaga selgeks õppinud, et seda folgil esitleda.

Photobucket

Seda tütarlast uhke seelikuga nägime kõikidel päevadel ringi sahmimas, seelikuserv näpu vahel.

Ja õhtul ootas meid ees maiuspala – Svjata Vatra. Ooooooooooo… Mul lihtsalt ei ole sõnu. Kirsimägi oli küll seks ajaks juba tõeline porimülgas, kuid oooooooooo… SVJATA VATRA!!!

Vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas on ometi võimalik tromboonimängimine seksikaks teha, aga Ruslan seda oskas. Ja milline energia, milline jõud, milline… No mul pole sõnu lihtsalt. Kahjuks pidid nad pärast kontserti kohe bussi istuma ja Ukraina (vist) poole teele asuma, kuid see muidugi ei tähendanud, et lisalugusid ei saaks. Ikka sai, ikka huilati, ikka ei tahetudki neid ära lasta.

Kuula Svajta Vatra muusikat Myspace’ist.

Teine päev algas varakult, sest magasime verandal, kuhu päike teatud hetkel sisse hakkas lõõskama. Mis tähendas, et paha polnudki alkoholist – kuigi eelmisel õhtul istusime koju jõudes veel veerand neljani köögilaua ääres ja panime maailmaasju paika – vaid magamatusest ja sellest ilgest palavusest.

Mis muidugi ei takistanud vihmal meid kell pool 2 Viljandisse jõudes rämedalt üle valamast, kuid kella kaheks, kui lavale asus Lendav Kotkas oma tütrega, jäi vihm järgi ja päike hakkas taas lagipähe lõõskama. See koos metsiku rahvamassiga, kes end Kultrahoovi ära üritas mahutada ja magamatusega lõi mul korraks praktiliselt pildi eest, nii et Lendava Kotka hüpnootilised rütmid ja joigumise kuulasin ma ära Kultrahoovi kõrval autos vedeledes, kuni maailm enam ringi ei käinud.

Mis oli veel huvitav – kui palju oli rasedaid naisi ja titadega vanemaid! Ja mis polnud enam niivõrd huvitav kui häiriv – kui SUURED on tänapäeva kärud. Eks ma kunagi ema olles räägin ilmselt hoopis teist juttu, aga praegu häiris küll väga, kui ma, maailm jalge all kõikumas, palavast rahvamassist välja üritasin trügida ja Lexuse-mõõtu vankrid mul igatpidi tee ära blokeerisid.

Teisalt on muidugi super, et käiakse peredega ja mul tõesti pole nende vastu midagi. Hästi numpsid olid titade kõrvaklapid, mis neile pähe olid torgatud, et kontsertite kõva muusika õrnale kõrvale liiga ei teeks. Nii peabki!

Ja siis oligi kell neli – aeg, mida ma olin oodanud oo kui kaua. Sest sel hetkel hakkas Saku telgis esinema Nikns Suns. Muidugi eelnes sellele sõbra V. kontsertile moosimine eelmine päev.

“Usu mind, sa ei kahetse sentigi sellest piletirahast. Nikns Sunsi sa lihtsalt pead kuulma ja nägema!”
“Ahah. No eks lähme siis.”
“Jah! Lähme!”
“Aa, näed, seal kõnnib mu lapsepõlvesõber…”
“Hmm? Ma just nägin, et Nikns Sunsi kidramees hoopis läks…”
“Oot NÄITA MULLE SEDA KAVA!”

Ja tuligi välja, et kes ühe lavajumal, see teise lapsepõlvesõber. Ja siis muidugi polnud küsimustki, kas Niknsile pilet osta.

Enne kontserti vahetas sõber Priiduga veel paar sõna ja tuli välja, et ta enam bändis kitra ei mängigi. “Mu hääl on lihtsalt niivõrd kaunis, et seda ei saa vaka all hoida!” viskas Priit muiates, must Nikns Sunsi kirjaga särk seljas, mis, muide, hiljem oli nii läbimärg, et läikis vastu.

Ja siis nad läksid. Rahvas rõkkas ja karjus. Minge kuulake ka nende lugusid Myspace’ist. Aga muidugi laval näha neid on ikka hoopis teine tera. Milline jõud ja energia peitub ka nendes! Priit kargas ja hüppas ikka täie raha eest, teenis auga välja oma lauljanimetuse. Ragnar, see nende põhilaulja, oli natuke tagasihoidlikum, kuid rokkis temagi. Ja muidugi, ma pean nõustuma, et maailma kauneim torupilliballaad on “Hittlugu”, mida meiegi autos enne ja pärast sadu kordi kuulasime.

Häid pilte ma neist ei saanud. Esiteks sellepärast, et mul on seebikarp ja teiseks sellepärast, et ma oma vigasteparaadiga istusin siiski pingi pääl ja väga lähedale ei läinud.

Aga siin nende ametlik muusikavideo, kõigile nautimiseks.

Ja pärast Niknsit olin ma nii TÄIS kõike seda positiivset, mida Folk sulle pakub, kui teda õigesti tarbida, et naeratasin totralt veel tänaseni välja. Raudselt on tegu ühe parima folgiga läbi aegade ja ma üldse ei loegi seda ühte korda, kui ma ainult vabalaval passisin ja end täis jõin. Sest see polnd folk tookord, see oli prjääsnik. See oli folk, õigemini, FOLK.

Aitäh, Viljandi Pärimusmuusikafestivali korraldajad ja aitäh, esinejad, et te ikka  tahate jätkuvalt edasi rokkida ja toota sellist head muusikat, mis täidab terve hinge, paneb südame põksuma ja ei kaogi südamest kunagi ära.

Photobucket

Photobucket

6 thoughts on “Folk 2009: Nikns Suns ja Svjata Vatra täitsid hinge armastusega

  1. Telc

    Tore kokkuvõte, aga midagi erilist sa ju sellel folgil ei näinudki. Svjata Vatra oli siiski lahja. Ehk sellepärast, et Silverit enam kambas pole.
    Nikns Sunsi kuuleb mujalgi. Samal ajal esinenud Karjalainen oli tegija.
    Lendavast kotkast ei jäänud mingeid muljeid?

    Burdon, Arkhipovsky, see sitari ja tabla duo, brasiillased? Ei käinudki kuulamas?
    Ilma Ando ja sõprade kontserdil käimata, on folk poolik 🙂

    1. daki Post author

      Telc, ma nägin sind;) Aga kontsertitega olen väga rahul, ja nägin just seda, mida näha tahtsin. Rohkemaks polnud sel korral mahti. Nagu öeldud, järgmine kord teistmoodi.

      Luize, me vist tõesti hingasime midagi sisse! Positiivsust!

  2. luize

    Hei, siis ikkagi olid sina, keda ma Kotka ajal nägin väljapääsu poole liikumas. Ma olin ise ka päikesest uimane, varjusin müügiputka varju alla.
    Kotkas ise oli tore küll, selline sisekaemuse moodi, aga kuidagi see päike segas, oleks hämarust tahtnud 🙂 Aga päris indiaanlasi on alati tore näha.
    Kärusid ja titasid oli sel aastal kõvasti vähem, kui varem. Minu meelest rasedaid ka. Võibolla masu, ei saa enam perega tulla trallima.
    Svjata Vatra oli minu üks paremaid elamusi samuti, ma olin ka paljajalu mudastantsija. Hoolimata plaatidest ja asjadest on see ikka laivbänd, mis Ruslani puutub, siis on temaga pikaajalised mälestused juba Haydamaky ajast. Aga laivis kõlavad nad alati kuidagi rõõmsamalt kui plaadilt. Soubisnis.
    Ma lisaks omalt poolt veel Karjalaise ning Ellika ja Solo, keda mõlemat nägin Aidas. Karjalainen muidugi oli nauditavam neile, kes soome keelt rääkisid, kelle hulka mina ei kuulu. Samas, mitmed tema fännid ei oodanud siukest kava, päris palju oli poole kontserdi pealt lahkujaid. Aga see Senegali mees oli ikka suurepärane, ja see pill, iga kord folgil näed ikka midagi täiesti uut.
    Kahju et ei näinud Nano Sterni, mitte pilli mängimas. Ja imelikul kombel nägin joodeldajatega koos miskit vingus näoga meest kogu aeg. Midagi muud ta ei teinudki, istus virila näoga ainult. Aga joodeldamine oli tore, seda peaks hingamise harjutusena tegema ia päev.

    JA kuigi mul jäi Ando kontsert jälle nägemata, oli see siiski väärtuslik kolm päeva. Mul oli samasugune tunne, Daki, rahulolu ja head muusikat TÄIS ning kõigest hea meel. Võibolla hingasime midagi sisse?

Vasta kitty-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.