Toiduklubi: tatrapuder kukeseentega
Pole tükk aega retsepte jaganud, aga kuna täna lõpuks tegin ära selle, mille oleks pidanud ammu ära tegema – ehk lisama endale erinevaid toidublogisid Blogilehe tarbeks riiderisse – mõtlesin, et vahelduseks omalt poolt ka midagi.
Käisin täna metsas korra. Tegelikult algas kõik sellest, et ma ARMASTAN ajakirju ja kuna praegu pole raha, et neid eriti osta (ja pole nagu eriti mõtet, mahud muudkui vähenevad ja sama raha eest saab sisu aina vähem ja vähem), siis tuhlasin ajakirjariiulis (jah, mul on säänne, žurnaalidest lookas) ja avastasin vanu, veel lugemata ajakirju. Ja sealt sain inspiratsiooni teha vahelduseks taimetoitu (kui ma ei eksi, siis andis selleks tõuke 2006. aasta oktoobrikuu Eesti Naine).
Tegelikult, kui aus olla, siis praegu ongi aeg, kui ma olen kõige taimetoitlasem üldse. Käisin jälle turul täna, ostsin vist umbes kümnekilose ja meetrise läbimõõduga arbuusi (ja see oli poolik!), mis ei mahu kappigi ära. Ostsin veel igasugust värsket kraami, sest kord nädalas grilltoidu söömine annab kohe tunda ja tahaks midagi kergemat ja VÄRSKET.
Ja mis oleks värskem, kui äsjakorjatud kukeseened? Ma ei pidanud metsas üle veerand tunni ringi tuustima, kohe oli õhtusöögiks vajalik hulk käes. Homme, kui olen julgem, lähen natuke kaugemale ja loodan saada rohkem. Üksi on ikka ilgelt nõme metsas käia vahepeal. Eriti võõras metsas: kodumetsas ma ei pelga (aga seal pole häid kukeseenekohti).
Nii et siin siis, midagi huvitavat vahelduseks tavapärasele kukeseenekastmele.
Kõrvalepõikena: MUSJA SÕI TÄNA ESIMEST KORDA KUKESEENI. Ma arvasin, et sellist inimest pole olemas. Umbes nagu… et igal õigel eestlasel on nurgas lätlase topis, on käinud vähemalt korra Soomes ja ON SÖÖNUD KUKESEENI IGA JUMALA SUVI JA SÜGIS.
Guess I was wrong.
Tatrapuder kukeseentega
Vaja läheb: paarsada grammi kukeseeni, 300 grammi tatratangu, üks suurem sibul, võid, sidrunipipart, (oliivi)õli, maitserohelist (tilli, sibulat)
Valmistamine: Pane potti võikild ja lase sulada. Lisa tatratang ning prae läbi. Siis lisa umbes pool liitrit või natuke rohkem puljongit ja lase pudrul keskmisel kuumusel podiseda, vahepeal kontrollides, et ta põhja ei kõrbeks. Tatrapuder keeb umbes… no 20-25 minutit, minul.
Vahepeal koori sibul ja haki. Viska see pannile või või õliga. Lase natuke praaduda, kuni mõnusalt klaasjas. Siis viska juurde puhastatud ja kergelt hakitud (pole vaja imetillukesteks tükkideks) kukeseened (sobivad ka teised, kupatamist mitte vajavad metsaseened, šampinjonid eriti mitte) ja prae. Aga mitte väga kaua, muidu lähevad seened nätskeks ja kumjaks. Ahah, maitsesta ka vahepeal. Näiteks sidrunipipraga.
Kui puder valmis, lisa sellele seened-sibul ja hakitud till-sibul ja sega kõik korralikult läbi. Enne serveerimist lase natuke seista.
Sarnasel teemal...
Folk 2009: Nikns Suns ja Svjata Vatra täitsid hinge armastusega
Hästi vahvad olid lavade külge riputatud motiivid, igal laval omasugune.
Nagu juba öeldud, möödus meie folk väga optimaalselt sel korral. Ehk siis lahti seletatuna käisime täpselt nendel kontsertidel, kust teadsime saada superelamust ja seda me ka saime. Oma rolli mängis tõsiasi, et Musja on ju lombakas, seega jäi ära igasugune telklas ööbimine ja hotellituba ei õnnestunud leida. Niisiis pidime ööbima minu isa juures, kes aga elab umbes sealkandis, kus presidentki, mis tähendas 20kilomeetrist sõitu edasi-tagasi Viljandi vahet.
Aga sellegipoolest ei kahetse, et seekord folki teistmoodi nautisin. Jah, tõsi, folki saab nautida eri viisidel. Üks variant on passida vabalaval, suhelda sõpradega, pidutseda tasuta kontsertite kõlas. Teine variant on osta päevapilet või pass ja joosta konsalt konsale, vahepeal siit-sealt õlut-sööki kaasa haarates. Või siis see meie praktiseeritud variant: vaadata kavast, mida näha tahame kindlasti, sinna kohale minna ja pärast käia saunas ja rääkida ajalooteemadel metsavaikuses, vahtides pea kohal tähti ja silitades kasse-koeri.
Eks järgmine aasta jälle teistmoodi. Aga seekord ei kahetse üldse. Olime oma pisikese seltskonnaga (kolm on juba seltskond!), seiklesime superkontsertidel ja hiljem võtsime aja maha ja pidasime videvikku.
Esimesel päeval ehk reedel käisime kõigepealt isa juures ja tee peal muidugi jäime jalgu presidendiprouale, kes tulede vilkudes saateautoga koju kihutas. Siis jäime jalgu suurele hoovihmale ja mõtlesime selle lõpu ära oodata, kuid täpselt Viljandisse saabudes jäime sealgi saju kätte. Kuid pole hullu! Selleks ju vihmakeebid ongi ja igal folgil tuleb ikka märjakssaamise võimalusega arvestada.
Folgilised kogunevad Paabeli kontsertile.
Folgi stiilinäide. Kummaritega tuleb tulla! Või…
…või plätadega ja need hüppamise ja kargamise ajaks jalast võtta ja hunnikusse laduda.
Paabeli kontsert oli ülikõva. Need vennad (ja õed) suudavad pillidest ikka uskumatuid lugusid välja võluda. Hiljem kuulsin (pole kinnitatud informatsioon), et üks nende bändi liige olla kaks päeva enne folki ränka autoõnnetusse sattunud ja lebas hetkel haiglas. Siis olla keegi kätte võtnud ja nende repertuaari kahe päevaga selgeks õppinud, et seda folgil esitleda.
Seda tütarlast uhke seelikuga nägime kõikidel päevadel ringi sahmimas, seelikuserv näpu vahel.
Ja õhtul ootas meid ees maiuspala – Svjata Vatra. Ooooooooooo… Mul lihtsalt ei ole sõnu. Kirsimägi oli küll seks ajaks juba tõeline porimülgas, kuid oooooooooo… SVJATA VATRA!!!
Vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas on ometi võimalik tromboonimängimine seksikaks teha, aga Ruslan seda oskas. Ja milline energia, milline jõud, milline… No mul pole sõnu lihtsalt. Kahjuks pidid nad pärast kontserti kohe bussi istuma ja Ukraina (vist) poole teele asuma, kuid see muidugi ei tähendanud, et lisalugusid ei saaks. Ikka sai, ikka huilati, ikka ei tahetudki neid ära lasta.
Kuula Svajta Vatra muusikat Myspace’ist.
Teine päev algas varakult, sest magasime verandal, kuhu päike teatud hetkel sisse hakkas lõõskama. Mis tähendas, et paha polnudki alkoholist – kuigi eelmisel õhtul istusime koju jõudes veel veerand neljani köögilaua ääres ja panime maailmaasju paika – vaid magamatusest ja sellest ilgest palavusest.
Mis muidugi ei takistanud vihmal meid kell pool 2 Viljandisse jõudes rämedalt üle valamast, kuid kella kaheks, kui lavale asus Lendav Kotkas oma tütrega, jäi vihm järgi ja päike hakkas taas lagipähe lõõskama. See koos metsiku rahvamassiga, kes end Kultrahoovi ära üritas mahutada ja magamatusega lõi mul korraks praktiliselt pildi eest, nii et Lendava Kotka hüpnootilised rütmid ja joigumise kuulasin ma ära Kultrahoovi kõrval autos vedeledes, kuni maailm enam ringi ei käinud.
Mis oli veel huvitav – kui palju oli rasedaid naisi ja titadega vanemaid! Ja mis polnud enam niivõrd huvitav kui häiriv – kui SUURED on tänapäeva kärud. Eks ma kunagi ema olles räägin ilmselt hoopis teist juttu, aga praegu häiris küll väga, kui ma, maailm jalge all kõikumas, palavast rahvamassist välja üritasin trügida ja Lexuse-mõõtu vankrid mul igatpidi tee ära blokeerisid.
Teisalt on muidugi super, et käiakse peredega ja mul tõesti pole nende vastu midagi. Hästi numpsid olid titade kõrvaklapid, mis neile pähe olid torgatud, et kontsertite kõva muusika õrnale kõrvale liiga ei teeks. Nii peabki!
Ja siis oligi kell neli – aeg, mida ma olin oodanud oo kui kaua. Sest sel hetkel hakkas Saku telgis esinema Nikns Suns. Muidugi eelnes sellele sõbra V. kontsertile moosimine eelmine päev.
«Usu mind, sa ei kahetse sentigi sellest piletirahast. Nikns Sunsi sa lihtsalt pead kuulma ja nägema!»
«Ahah. No eks lähme siis.»
«Jah! Lähme!»
«Aa, näed, seal kõnnib mu lapsepõlvesõber…»
«Hmm? Ma just nägin, et Nikns Sunsi kidramees hoopis läks…»
«Oot NÄITA MULLE SEDA KAVA!»
Ja tuligi välja, et kes ühe lavajumal, see teise lapsepõlvesõber. Ja siis muidugi polnud küsimustki, kas Niknsile pilet osta.
Enne kontserti vahetas sõber Priiduga veel paar sõna ja tuli välja, et ta enam bändis kitra ei mängigi. «Mu hääl on lihtsalt niivõrd kaunis, et seda ei saa vaka all hoida!» viskas Priit muiates, must Nikns Sunsi kirjaga särk seljas, mis, muide, hiljem oli nii läbimärg, et läikis vastu.
Ja siis nad läksid. Rahvas rõkkas ja karjus. Minge kuulake ka nende lugusid Myspace’ist. Aga muidugi laval näha neid on ikka hoopis teine tera. Milline jõud ja energia peitub ka nendes! Priit kargas ja hüppas ikka täie raha eest, teenis auga välja oma lauljanimetuse. Ragnar, see nende põhilaulja, oli natuke tagasihoidlikum, kuid rokkis temagi. Ja muidugi, ma pean nõustuma, et maailma kauneim torupilliballaad on «Hittlugu», mida meiegi autos enne ja pärast sadu kordi kuulasime.
Häid pilte ma neist ei saanud. Esiteks sellepärast, et mul on seebikarp ja teiseks sellepärast, et ma oma vigasteparaadiga istusin siiski pingi pääl ja väga lähedale ei läinud.
Aga siin nende ametlik muusikavideo, kõigile nautimiseks.
Ja pärast Niknsit olin ma nii TÄIS kõike seda positiivset, mida Folk sulle pakub, kui teda õigesti tarbida, et naeratasin totralt veel tänaseni välja. Raudselt on tegu ühe parima folgiga läbi aegade ja ma üldse ei loegi seda ühte korda, kui ma ainult vabalaval passisin ja end täis jõin. Sest see polnd folk tookord, see oli prjääsnik. See oli folk, õigemini, FOLK.
Aitäh, Viljandi Pärimusmuusikafestivali korraldajad ja aitäh, esinejad, et te ikka tahate jätkuvalt edasi rokkida ja toota sellist head muusikat, mis täidab terve hinge, paneb südame põksuma ja ei kaogi südamest kunagi ära.
