rõõm

Määratlemata 3 kommentaari

Ma tahtsin seda öelda, et ma sain sellest nädalavahetusest nii palju positiivseid emotsioone, et ma ei oskagi kohe kuidagi olla. Nüüd on jälle ilgelt nõme nelja seina vahel istuda, aga tööd peab ju kah tegema, enne kui ära saab siit asfaltlinnast roadtrippida.

Käisin NAKi lätetel, esimest korda. Pidasin ettekande teemal “Kuidas ma lugesin Liis Lassi blogi”. Avastasin, et Ruitlane on hullult tupsu tegelikult. Nägin Bristolit üle saja aasta. Siis üht lapsepõlvesõpra, keda ma 24 tunni jooksul ära ei tundnud. Võtsin tagasi tulles oma esimese hääletaja peale.  Mõtlen, et tuleb nõustuda Gulki sõnadega, et elu on ikka ilus.

Ehk siis ilgelt tore oli. No ikka nii, et vahepeal oli ilge (ma ei saa ilma oksekrampideta olla samas seltskonnas inimestega, kes “daunivad geisid” või fännavad lille kamba rahvast (sic!)), aga enamasti oli hullult tore.

Samas tuleb tõdeda, et säärast pohmelli nagu laupäeval pole ikka aastaid olnud.

No ja siis oli laupäeval Tannu sünnipäev, mis tähendas, et ma nägin kõiki oma vanu musisid ja tupsurupsusid ja ma olin lihtsalt sulnis ja hirmõnnelik, et nad kõik on ikka alles ja numpsikud. Isegi pohmell läks öösel kella kaheks üle.

Sest no olgem ausad, inimene võib täitsa lolliks nii peast minna, kui ta mitu nädalat suhtleb umbes ainult oma õe ja emaga. Päris hull ikka.

Aa, ja magistrisse ei saanud jälle sisse. Siuke lugu juhtus, et 13 RE kohta. Õhtul pärast vestlust vaatasin, et ma jagan 13.-14. kohta. Järgmisel päeval olid nad otsustanud, et jätavad meid mõlemaid välja. A noh, kui nad ikka ei taha mind sinna, siis… Eks ma tegelt oleks võinud ikka kümme korda rohkem ette valmistada end selle jaoks. Aga nüüd enam ei ole väga kurb, sest tööd on ikka päris palju hetkel ja see on täitsa hea tunne vahelduseks.

Pikemat aega muidu mõtlen, et võiks teha blogipostituse kingadest või riietest. Sest ma muudkui loen Merily ja Briti blogisid ja kadestan neid ja olen enda peale kuri, et mul igasugune stiilitunnetus puudub. Aga kui ma end kokku võtan, siis ma võibolla isegi teen nii. Et näitan oma kingi või käekotte. Näiteks.

Lapsed, elu on ikka hullult ilus. Tegelikult ka.

3 thoughts on “rõõm

    1. daki Post author

      Lille kamba rahvas oli kari nolke, kes Karlovas ringi jõlkusid ja seintele LKR sodisid. Jõid ja suitsetasid nurkade peal ja terroriseerisid endast väiksemaid. No mingi suvakas kamp ühesõnaga, kes oli küll kõike muud kui “äge”, ka kriminaalses mõistes polnud nad suurem asi, et “äge” olla. Pigem sobib nende iseloomustamiseks sõna “äge”, kui seda kasutada samas tähenduses kui äge kõhulahtisus.

      Aga lätete pääle tule kindlasti! Sinna on asja kõigil, kes on kirjandussõbrad.

  1. luize

    Hei, ära hoogu kaota jah!
    Ma olen jube kade. Ma tahaks ka lätete pääle… peamiselt hoiab mind tagasi see, et mul pole sinna asja.
    Aga misasi on lille kamba rahvas?

Vasta daki-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.