optimismusesoon katki
Viimasel ajal on kõik kuidagi negatiivne. Juhtuvad igast jamad ja tundub, et ma olen eriline sitamagnet olnud lähiaegadel.
Niisiis otsustasin ma, et lasen endale lähedale ainult positiivsust. Positiivseid inimesi, positiivseid uudiseid jne. Et äkki lõpuks hakkavad siis head asjad juhtuma, kui ma sunnin!
(See muuseas võib tähendada blogipausi või kommentaaride kinni keeramist, sest tundub, et ma olen rahvavaenlane number 2 viimasel ajal – või siis lihtsalt ülitundlik. Ometi peaks mul ju selle aja peale juba suhteliselt paks nahk olema… Aga näed, pole. Ja see pole provokatsioon minu kallal norima hakkamiseks, palun.)
Üldiselt oli kehv päev. Algas kuumarabandusega, jätkus Tallinna-bussis külmast lõdisemisega, lõppes Tartu liikluses nohu ja värinatega. Ja ma muretsen Air France’i pärast, tõsiselt kohe. Kuidagi nii hinge läks see katastroof. Musja lendab homme Itaaliast tagasi, nii et nüüd ma olen topeltmures.
Ja just siis, kui mul hakkas usk inimestesse kaduma, sattusin kokku paari toredaga. Kõigepealt oli Tartu tagasi sõites mul superhüpertore bussijuht, pole elun säärast kohanud. Pakkus kommi, naeratas, ajas juttu ja viskas nalja. Kõigil reisijatel oli tuju kohe laes, mul kaasa arvatud. Istusin siis ja naeratasin omaette, kui ootamatult pakkus kõrvalistuja kommi. See on ka esmakordne, kes seda enne näinud on, et eestlane naabrile oma toidumoonast midagi annaks! Väga meeldiv oli.
Aga see ei kaalu ikkagi üles seda, et asjad üleüldiselt halvad on. Saastafoon on pidev ja piniseb kõrvus nagu see neetud uksekaardilugeja, mille vilinat pärast öö otsa kuulamist seda enam kõrvust ei saa. Sunnitud eraldatus inimestest ajab ka närvi veits, tahaks ka inimese kombel nädalavahetusteti puhata ja maal käia, näiteks.
Ahjah, olekspoleks.
