sünnipäevadepressioon

Määratlemata 7 kommentaari

Pildi autor oskay.

Ühel mu sõbrataril on sünnipäevadepressioon ja ma mõtlesin siin kodus ringi tuterdades, et miks see nii on ja kuidas ma saaks tal olemise paremaks teha. Mõtlesin alguses, et prooviks kirjutada nimekirja à la “Miks on 25aastane tore olla”, aga ma ei suutnud ühtegi legitiimset põhjendust välja mõelda. Vanus – see on ju ainult number. Palju lihtsam oleks kirjutada nimekiri “Miks on hea elada 2009. aastal Eestis sellises vanuses nagu me oleme” või “Asjad, mida teha, enne kui sa ära sured”. Aga ma kahtlustan, et see ei teeks tal tuju paremaks.

Jäin siis mõttesse, et ka mind vaevab juba aastaid sünnipäevadepressioon. See hiilis ligi kuidagi täiesti märkamatult – ma ei mäleta, et ma oleks väga põdenud, kui sain 18 või 16. Pigem peibutas siis väljavaade, et nüüd olen täisealine/veel pole täisealine ning muud noorusele omased rõõmud. Kuid jah, mida aeg edasi, seda rohkem sa tajud, kui kiiresti aeg mööda lippab ning millegipärast just sünnipäevade paiku istud maha ja mõtled, et kurat, aega on läinud sittakanti, aga paremat inimest pole must ikka saanud. Ja midagi korda pole ma samuti saatnud. Ja sealt see depr tulebki.

Ning ma ei tea universaalset vahendit, kuidas sellest üle saada. Ainus, mis ma tean – sünnipäevadepressioon läheb mööda koos sünnipäevaga. Aga samas, on veel sada muud depressiooni – kevadväsimus, suveväsimus, talveväsimus, sügisväsimus, aastaajalised depressioonid, tööturu depressioonid, rahapuudusdepressioonid, võladepressioonid, depressioonid, et mehel pole sinu jaoks aega (või et meest üldse polegi) ja nii edasi. Ma olen terve oma täiskasvanuelu depressiooniga võidelnud ja ma ei tea senimaani, mis aitaks, kui et lihtsalt end kookonisse kerida ja natuke nutta tihkuda ja rumalaid asju kirja panna. Või siis sõbrad kokku koguda ja end oimetuks pidutseda, kuni sa tunned jälle, et oled surematu.

Mõtlesin, et guugeldan siis, vaatan, kui levinud see asi on. Sain üle nelja miljoni vastuse. eHow’s on isegi õpetus, kuidas sünnipäevadepressiooniga hakkama saada. Ühe hea nõuande noppisin sealt küll üles – ära looda liiga palju. Ebarealistlikud ootused on üks põhjusi, miks mul alati sünnipäevade paiku tuju alla kisub. Alati loodan ma, et sajad inimesed peavad Minu Tähtsat Päeva meeles, et kõik tulevad mu sünnipäevale ja et noh, mind ei unustata ära. Ise ootan ja loodan, absoluutselt tähele panemata, et ma ise pean teiste sünnipäevasid harva meeles ning et minu sünnipäev on tõesti vaid minu päev. Ma ei tohiks seda teistele peale suruda ja oodata paraade ja ülemaailmseid pidustusi.

Tuleb aga tunnistada, et selleaastane sünnipäev tegi heaks mitmete eelmiste ebaõnnestumise. Kohal olid täpselt need inimesed, keda ma seal näha tahtsin (paari erandiga, kellest üks hakkas mu õemehega hüppama), kingitus(ed) ületasid kõiki ootusi ja üle kogu kere oli nii hea ja kerge olla. Sai natuke ulakust tehtud, sai palju tantsitud ning baaritöötajate väitel sai lõhutud rohkem klaase kui ühegi teise ürituse käigus kokku. See osa nõuab veel järeluurimist, sest ma ise ei mäleta ühegi klaasi purunemist ja kohe kindlasti ma ise ühtki ära ei lõhkunud.

Ma arvan, et sünnipäevadepressioonis on süüdi mitme õnnetu faktori kokkulangemine. Esiteks lööb ette uus ja endisest suurem number. Teiseks on sul endal või su lähikondlastel ootused, mida sa seks vanuseks juba oleksid pidanud saavutama ja harilikult sa ei ole neid ootuseid protsendivõrragi täitnud. Kolmandaks stressad sa peo toimumise/mittetoimumise pärast, muretsed, kas ikka inimesed tulevad kohale ja kas neil on lõbus ja kas sul on lõbus. Pluss peo organiseerimise ajukepp. Neljandaks lööb peo pidamine eelarvesse toreda augu. Viiendaks unustab kindlasti keegi sulle olulistest inimestest su sünnipäeva ära. Ja kuuendaks avastad sa, et sul on juba seitse aastat load olnud, mis tähendab, et FRIGGIN SEITSE AASTAT oled sa olnud täiskasvanu ja katsu sa selle mõttega mõnele 17aastasele kuumale bändikutile kelmikalt otsa vaadata. Ei. Ei.

Aga üldiselt usun ma siiski, et naised lähevad aastatega paremaks nagu hea vein. Me muutume enesekindlamaks, kompleksivabamaks, me oskame end maitsekamalt riietada ja meikida kui me oskasime seda 16aastaselt. Me oleme targemad. Me ei põe enam nii väga oma kõhupunu või laiade puusade pärast, sest heck, elu on näidanud, et meid armastatakse ikkagi, nii et miks mitte isegi end armastada. Noh, muidugi on alati asju, mis võiks olla paremini või teistmoodi, aga all in all – tegelikult on meil ju väga vedanud, et meil on sellised sõbrad, sellised armastatud ja pereliikmed, ja noh, selline elu.

Ainult et sünnipäevadepressioonis vaevlevale inimesele on seda väga raske selgeks teha…

7 thoughts on “sünnipäevadepressioon

  1. Evu

    Sa oled juba nii palju ja nii hästi ära öelnud, et miskit erilist ei oska lisada 😀

    Usun, et paljud inimesed põevad vahetult enne ja pärast sünnipäeva oma vanuse pärast, kasvõi natukene. Õnneks läheb see tõesti mööda, nii päevade kui aastatega. Mingil hetkel löödki käega ja mõtled, ah las see aasta siis tuleb juurde.

    Ise ei tee enam erilist numbrit oma vanusest. Justkui oleks selgeks saanud “vanus ei võrdu kordasaadetud tegemised, karjäär jne”. Ja selle olen ka selgeks saanud, et 25 ja 25 (või mis iganes vanus) ei ole samad ehk ei ole suurt mõtet enda nö. elusaavutusi ülejäänud 25-aastaste omadega võrrelda. Elud on ju erinevad. Kõik oleneb isikust, tema elutempost, kogemustest ja paljust muust. Igaühe elu on omamoodi. Nii et pole mõtet põdeda, kui sõbrannal on 25-aastaselt olemas mees ja oma kodu ja laps, kuid sina ikka veel igal reede õhtul kuhugi linna peale kipud ja üürikas elad 😀

  2. Oudekki

    Sünnipäevadepressiooni vastu aitab kõige paremini see, et sa võtad seda absoluutselt iseenda päevana (ja pidu võid hiljem pidada) ning teed, mis pähe tuleb, sest sul on täna sünnipäev ja see ongi täitsa sinu oma. See ei ole mingi päev, kus peab mõtlema, mis edasi saab või mis oli, see on see päev, mis on kohalejõudmine ja kus saab tähistada seda, kes sa oled 🙂 Ja kui on vaja 17-aastasele bändikutile kelmikalt otsa vaadata, siis lase aga käia.

  3. liina

    Mul on paari paeva parast sunnipaev ja juba paar nadalat on tundunud, et see aasta on esimest korda sunnipaevadepressioon… Mingeid ootusi mul pole, tean, et see paev laheb mooda vaikselt nagu alati. Teen vist endale ikkagi uhe koogi ja loodetavasti on jargmiseks nadalaks see trauma juba unustatud. 25ne olla oleks õumaigaadkuihea 🙂

  4. m

    ma pole küll vana, aga aja mööödumist põen ikka tihti ja viimasest lõigust läks küll tuju paremaks. noh sest nii on!

  5. karla

    Ma ei tea mis mul viga on, aga ma ei oska kunagi depressioonis olla v ma ei kujuta seda isegi ette. Elus on niipalju häid ja toredaid asju ja inimesi ja sõpru ja kassid on ka 🙂 Lähen õhtul koji, panen foxlife käima ja elu on ilus. Ja igasugu ootused ja lootused sugulaste poolt on nende probleem, mina lihtsalt kulgen 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.