üks teadaanne ka
Sepp leidis kaamera, ehk tunned kedagi sealsetelt piltidelt, et saaks kaamera õigetele omanikele tagastada?
Sarnasel teemal...
i breathe you in
«Musja kuule, kas sul higipulka on?»
«Ikka on. Mis siis?»
«Mul enda oma sai otsa, ma tahaks su oma laenata.»
«Ee… Kas see imelik ei ole sinu meelest?»
«Ei, kas sinu meelest on?»
«Ei, aga mõnede meelest ilmselt on.»
See vestluskatke tõi mulle meelde ühe artikli, mida ma mingist naisteajakirjast aegu tagasi lugesin. Artiklis jagasid inimesed arvamusi, mis on nende meelest liiga palju. Ehk siis: kust läheb läheduse piir?
Mõne jaoks on imelik ja isegi rõve kasutada oma partneri hambaharja. Minu meelest ei ole – kui ikka häda käes, siis miks mitte. Jagame ju niigi samu baktereid, suudleme ja nii edasi – miks peaks olema imelik kasutada teise hambaharja? Ilmselt on seal ka mõned meditsiinilised põhjused, miks see okei pole. Aga läbi aegade olen ma ikka teinekord häda korral õelt või sõbrannalt hambaharja laenanud ja pole midagi juhtunud, hambad senimaani kõik kenasti suus.
Või siis näiteks see sama higipulga lugu. Oli häda käes, oli vaja – miks mitte! Aga samas ma saan aru, et mõne jaoks võib see tõesti rõve olla ja et mingid asjad on nii puhtalt isiklikud, et neid ei jaga.
Artiklis oli veel toodud vist näide, et kui sul jääb söök järele, kas siis sinu meelest on okei, kui su partner sinu jäägid lõpetab. See oli mu jaoks kõige müstilisem – kuidas see EI saaks okei olla? Et mis selles imelikku on? Ma ei tea, raskedel aegadel üles kasvanud inimese asi – toitu ei raisata ja võimaluse korral ära ei visata. Ning miks mitte, kui ise enam ei jõua?
Kust läheb teie jaoks suhtes liigse läheduse piir? Arutasime seda sõpradega ja nad andsid mulle huvitava vastuse: oleneb inimesest. Mõne inimesega sa ei tunne end nii mugavalt, et tema ees isegi mitte meiki teha, teisega oled valmis jagama kammi ja taskurätti. Mnjah, see võib tõsi olla – aga ma usun, et ikkagi on tore, kui sa oled suhtes inimesega, kellega sa SAAD end nii mugavalt tunda, et ei pea hoidma kogu aeg ees täiuslikkuse maski ning ei põe, kui kõht koriseb või haigeks jäädes nina tilgub ja löristades nuuskama pead.
Eks need läheduse piirid ole igaühe jaoks erinevatel kaugustel. Minu meelest näiteks on rõve teise punnide pigistamine. Aga ma tean mitmeid, kui mitte kümneid inimesi, kelle jaoks on see cool ja isegi äge!
Lisaks. Mina oma suure vetsufoobiaga ilmselt enne sureks, kui kasutaks midagi säärast nagu on toilet for two ehk TwoDaLoo (kuigi ma loen, et uuematel mudelitel on isegi iPodi dokk ja LCD ekraan olemas!) ning üleüldse ma eelistaks, et kui ma vetsus käin, ei oleks lähima viie kilomeetri raadiuses ühtki teist inimest. Seega igasugused open door policy´d ei ole kohe kindlasti minu jaoks ja ülevat igasuguseid seatud piire.
Kuid teisalt on inimesi, kelle jaoks see on okei ja normaalne, oleme ju kõik ometi inimesed, kas pole?
Eks muidugi elu toob ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus lihtsalt tuleb (vale)häbist või foobiatest üle saada ning lõppkokkuvõtteks võib juhtuda, et mis enne reisi Egiptusesse ja koos kõhuhädade läbielamist polnud okei, pärast seda kõike on.
Päris palju oleneb ilmselt ka sellest, kuidas sa oled kasvatatud ja kui vabameelne/konservatiivne sa oled. Kui sa kasvasid üles kodus, kus kõhugaasid polnud midagi häbenemisväärset, siis ilmselt need seda sinu jaoks polegi. Kui sa aga oled kasvanud teadmisega, et ladys don’t poop or fart, siis ongi lõppeks nii nagu ühes «Scrubsi» osas, kus sa ei suuda puuksutada isegi siis, kui arstid seda käsivad.
Ja kõige lõpuks tuli mul veel meelde üks «Grey Anatoomia» osa, kus üks patsient oli endal kuidagi kõik kasulikud bakterid organismist välja uhanud ning talle siis sisestati mehelt võetud baktereid, et mikrofloorat jälle balankesse saada. Ehk siis: she was inserted her hubby’s poop. Rääkides ülimast lähedusest…
Pilt on leitud kasutades Flickri Creative Commons otsingut, selle autor on kasutaja nimega sunshinecity.
