daki.elab.siin

uuh, uus kuum desktopipilt

Ja veel natuke uudiseid filmi-sarjamaailmast:

Alexis Bledel (Gilmore Girls) tegi kaasa sarja ER kõige-kõige viimases kahes osas noore internina. Kuna ma seda sarja pole pidevalt jälginud, siis tuli see mulle uudisena, pealegi kavatsen selle vaatamise suvel ette võtta.
Sarja «Two and a half men» uuendati veel kolmeks (!) hooajaks, mis tähendab, et seda mõnusat asja jagub veel vähemalt 2012. aastani. Praegu käib neil kuues hooaeg.
«The Big Bang Theory» sai ka ajapikendust, vuhuu! Seda sarja jätkub meile vähemalt veel kaheks aastaks.
Ja ma avastasin uue komöödiasarja, mida pole veel jõudnud vaadata – «Rita Rocks», kus mängib Richard Ruccolo ehk Pete from Pete and Berg (Pete sarjast «Kaks poissi, tüdruk ja pitsabaar», mida ka TV3 meil vahepeal näitas, puhas kuld, sõbrad, on see sari, puhas kuld – noor Ryan Reynolds, mm…). Seda sarja uuendati ka järgmiseks hooajaks. Hiljem… Täitsa okei sari on, kuigi ainuke, kes seal tõeliselt naerma ajab, ongi Ruccolo. Kogenute värk.

Sarnasel teemal...

Kui me olime väiksed, mängisime me väga palju kaarte, malet ja kabet. Siis veel ei olnud poppe lauamänge nagu Monopol (tegelikult oli, aga meil polnud raha osta; ma isegi mäletan, et üritasin kunagi ise Monopoli valmis meisterdada), Alias või Eestimaa mäng. Oli hoopis vana hea Tsirkus ja doomino.

Maal veetsime me sageli õhtuid köögilaua taga viit lehte, potkitnoid või tuhandet tagudes, seltsiks vanaema ja isa, vahepeal ka tädi. Oi need olid toredad ajad, kuigi nüüd ma vist enam ei mäletagi, kuidas pott või viis lehte käis. Ma tean, et potis oli kuus lehte käes, viies lehes, noh, viis lehte. Aga rohkem ei mäleta. Tuhandet aga oskan praegugi ning viimati mängisime seda vist aastavahetusel Tšehhis. See on siis möödunud aastavahetusel. Ammu.

Eile mängisime kanastat, mida ma ka kunagi oskasin. Õppisin selle selgeks maal vanu Ronkasid lugedes. Ronk oli miski sajandialguse või sajandilõpu ajakiri, mis oli vist poolenisti isegi vanas kirjas. Igal juhul olid meil need maal olemas ja ma suure huviga lugesin sajanditagust ajakirja. Aga kanasta on tore mäng, natuke nagu vanamuttidele mõeldud – või siis on selle eelarvamuse mulle pähe istutanud «Golden Girls» või mõni muu telesari.

Malet mängisime me ka linnavanavanematega, ning vahepeal mängisime ema ja kasuisaga bridži. Emaga pole ma vist küll kunagi malet mänginud, kuid bridži õpetas ta mulle küll vähemalt kaks korda selgeks. Nüüdseks olen ma jälle ära unustanud, muidugi.

Üldse on kurb, et kaardimängimist viimasel ajal nii väheks on jäänud. Plaanime küll pikemat aega all-nighter´it, et mängiks öö läbi kaarte, kuid sinna see mõte on jäänudki. Mõned aastad tagasi oli tavaline, et korteripidudel mängiti Aliast või Eestimaa mängu, kuid mida vähem korteripidusid, seda vähem ka lauamänge.

Hah, praegu meenus, et leiutasin kunagi isegi ühe kaardimängu, kui ma ei eksi, siis oli selle nimi Neli Kuningat. Aga muidugi, kes seda enam mäletab, kuidas see müstiline mäng käis.

Praegu kannan kaardipakki kotis kaasas, nii igaks juhuks. Vahepeal kandsin ka, kuid see oli siis, kui ma järjekordselt suitsetamist maha jätsin ja keegi soovitas kaardid soetada. Et kui isu peale tuleb, siis hoopis suitsetamise asemel pasjanssi laduda.

Ühesõnaga, tahaks kaarte mängida!