if you just smile

Kas teil on ka viimastel päevadel tunne, et nii raske on naeratada? Et see naeratuseks saadav jõud imeb seest kõik kuivaks, tõmbab sisikonna sõlme ja ei lase suunurkadel tõusta?

Epp küsis täna naljatledes, et kas mulle selline ilm ka meeldib, eriti kuna ma selline talvefänn olen.  Muidugi ei meeldi. Esiteks ei saa autoga kohalt minema. Teiseks saavad püksisääred märjaks, mida ma vihkan vist kõige rohkem – sest tosse jalast võttes on nii iki ja äki kõndida, märjad sääred talla all. Vahepeal kannan kummikuid ka, aga nendega on ikka ilgelt libe, kui on mõned kraadid külma.

Ilus talv on olnud, aga jah, ma pean tunnistama – nüüd ta võiks läbi saada küll juba. Ma armastan seda, et terve see talv on olnud korralikult lund, on saanud teha kõike – kõndida sajus ja teha lumeingleid ja lauatada ja ainult snowtuubima ei jõudnudki. Vahepeal ma mõtlen, et äkki see on viimane talv. Et rohkem pole meile enam antud. Sest millal te viimati sellist talve mäletate? Jõulud ja puha? Lumised?

/

Lugesin oma blogiraamatut köögis ja ikka imestasin ja imestasin. Ei mäleta enam, et oleks nii või teisiti kirjutanud. Kuigi mõnede sõnade lugemise ajal tuleb küll ette see täpne situatsioon.

Pean varsti minema ühte Tartu kooli rääkima raamatutest ja kirjutamisest ja blogimisest. Kardan. Mis ma oskan öelda? Ja seda kardan ka, et ma näen nende laste otsa vaadates oma vananemist. Sest kuidagi nii raske on oma mõtteid mähkida selle arusaamise ümber, et sul ei ole enam 17aastastega suurt midagi ühist. Ja et sa ei kvalifitseeru enam “noore” mõiste alla, ainult siis, kui sinna liigitavad sind sinust vanemad inimesed. Sinuvanused tavaliselt ei mõtle vanusele (või üritavad mitte mõelda või teevad selle üle rumalat nalja või mõtlevad sellele, kui vanad nende emad olid, kui nad sinu said), nooremad mõtlevad aga kohe, kui sind näevad. Sest sa ei ole enam Noor. Sa oled Vanem. Ei saa enam aru paljudest asjadest.

Aga neetud, millal see alles oli, kui sa pigistasid käes oma võltsitud õpilaspiletit ja mõtlesid peas lauseid, kuidas müüjalt kätte saada see neetud mustsõstrapeet?

(Üks maailma kohutavamaid jooke, ever. “Kosmose” kõrval.)

Nii.

Ja siis on mul näriv tunne, et ma olen jälle vallaline inimene. Musja pole kodus juba ei-tea-mitmendat-ööd ja ma muudkui tegelen siin üksik olemisega, et vahepeal peatun ja vaatan aknast välja ja mõtlen… Mõtlen, kui üksik ma terve ülikooliaja olin. Kuidas ma suutsin?

Ja siis ma enam ei imesta üldse oma depressioonide või melanhoolsushoogude üle.

Twitterist olen ka sõltuvuses. Blogida nagu hetkel ei jaksa, sest näete ju küll, mul pole suurt midagi öelda. Aga Twitter võtab suure rõõmuga vastu mu mõttelennud ja pakub pealegi veel väljakutset – no kuidas sa paned geniaalse mõtte 140 tähemärgiga kirja?

Kuulan Robert Downey Jr-t ja mõtlen, et… Mis ma ikka mõtlen. Mõtlen, et võiks osata muusikat teha ja mõtlen, miks mu kitarr seisab kapi peal ja miks ma keeli ära ei vaheta juba. Siis mõtlen, miks… Ah, teate küll. Et miks elu on selline.

Teisalt on muutunud igapäevaseks, et ma ikkagi tänan. Tänan, et olen (võrdlemisi) terve, tänan, et mu pere on terve ja õnnelik.

Kuigi mul on tunne, et ma pole INIMESTEGA rääkinud liiga kaua aega. Sikiga õhtuti, õnneks. Aga muidu on vaikus. Ja siis on lapsed, aga see on hoopis teine maailm. Ma ei tea, miks kõik nii vaikne tundub. Tegelikult ju pole.

/

Muide, ma esinen Prima Vistal ka. 9. mail. Aga mul loomulikult pole veel ettekanne valmis ja mul on raamatukoguraamat poolteist kuud üle läinud, mille põhjal ma ettekande teha tahtsin.

Ma ei saa jätkuvalt jagada teiega lugusid.

Olge valvel, inimesed. Kevad, tegelikult, tuleb küll kohe. Uskuge mind. Otsige kevadjakid välja!

6 mõtet “if you just smile

  1. Evu

    Jah, see ilm ei sobi kuidagi. Mul said Rimis käies jalad täitsa märjaks. Just jalgade märjaks saamine häirib. Kui ülevalt poolt märjaks saan, siis pole hullu.

    Naeratada… Ohjah. Ma ohjahitan üksjagu, mul näib. Natuke jaksab, aga siis, kui on midagi, mille puhul sa ei mõtle, et ma ei jaksa naeratada.

    Kuigi hästi nagu on ju.

    Homme naeratame 🙂

    Vasta
  2. Angie

    hmm… mul ei ole muret ei ilma ega ka naeratamisega… üks väike klutt (lugeda võiks:kutsikas) lakub külmad ja niisked varbad soojaks ja mõnusaks ning kõdi-tunne toob kohe muige, ehk isegi naerupahvatuse esile 😀

    Vasta
  3. Pips

    Ma olen varemgi vaadanud, et sa hirmsasti muretsed enda vanuse pärast. Ja ma ei mõista seda 😀 Sest 25 on NOOR! Jah, me ei ole enam alles iseseisvat elu alustavad 18-19 aastased, aga siiski. Me oleme noored ja maailm on meie päralt 🙂

    Vasta
  4. kasja

    ´Jajah, nii see algab – see “oheimepoleveelvanad”´. Kümme aastat veel, siis tulevad juba need eneselohutusjutud, et “elu algab neljakümneselt” ja “viiskümmend – parim iga!” ja kõik muu. Tõesti – katsugu 25ne rääkida keskmisele 18aastasele seda “veerandsada pole vana”-juttu. Ainult seitse aastat ju tegelikult, aga välja naeravad.
    Kusjuures: räägitakse, et pärast 25. hakkavad aastad veel erilise hooga lendama – viuh! ja kümme aastat jälle läind. Nii et pange ennast valmis, seltsimehed vanusepelgurid.
    Lahendus on ka muidugi: mitte mõelda vanusele. Sest tegelt on see kõigest number. Otsustavaks saab hoopis muu.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ega ma nüüd NII väga ka ei ole mures oma vanuse pärast. Vahepeal lihtsalt on sellised elu-möödub-seisatan-ja-mõtlen-selle-üle-hetked. Ma olen üldiselt väga rahul sellega, kes ja kui vana ma parasjagu olen. Ainult et… Elu võiks olla hetkel natuke teistmoodi, võibolla ma ei tajuks aja möödmist nii teravalt, kui ma teeksin praegu oma erialast tööd ja ei raiskaks olude sunnil aega mingitele muudele asjadele. Selline tunne on vahel. Teisalt, ma saan ikkagi teha oma kirjutamisprojekte ja võibolla ongi parem, et ma ei pea 10 tundi päevas uudiseid puusalt tulistama.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.