Toiduklubi: Penne all’arrabbiata
Kuna Andra jagas väga head vegetaarpasta retsepti, siis ma jagan ka enda oma. See on maailma kõige lihtsam pasta vist üldse. Ja ka vegetaarne täitsa. Plussina saab seda lihtsal viisil teha nii vähevürtsise kui väga vürtsisena. Nimi muide tähendabki itaalia keeles «vihases stiilis» viitega vürtsikusele.
Penne all’arrabbiata
Vaja läheb: pennesid, kaks purki kooritud tomateid, 5-6 küünt küüslauku, 4 kuivatatud tšillikauna, pipart, suhkrut, basiilikut
Valmistamine: Pane penned vette keema. Samal ajal viska oliiviõliga määritud pannile hakitud küüslauguküüned ja terved tšillikaunad. Lase neil korralikult pruunistuda. Keera kuumust madalamaks ja lisa tomatid. Sega madalal kuumusel ja purusta aegamisi tomatid. Kui penned on valmis, on valmis ka kaste. Maitsesta (soovi korral soola) pipra ja suhkruga (see teeb kastme mõnusalt pehmeks). Kui soovid vürtsisemat versiooni, siis purusta segamise käigus ka tšillikaunad. Kui seda ei soovi, siis hoidu neist ka söömise ajal – muidu võid pärast vürtsipisaraid nutta. Serveeri värskelt rebitud basiilikuga. Soovi korral riivi peale ka parmesani juustu.
Sarnasel teemal...
f-d up
Lugesin koju jõudes Raua raamatu lõpuni, keerasin magama pesumasina koletislike häälte saatel (sanatoorium oli väsitav!) ja nägin kõige haigemat und üle pika aja. See sisaldas vibraatorit, vendi Hanseneid ja viimaseid soomlasi (as in the last finnish of the world). Ei, päris räige oli.
Raamatu kohta tahan öelda, et see oli ikka uskumatult… kummaline. Eessõna oli paljulubav ja humoorikas, seda juba teadsin. Mingil hetkel isegi naersin. Aga peamiselt ajas mind närvi, sest ma ei saanud aru, miks inimesed niimoodi koguaeg mõistust ära joovad. Et no kurat küll. Aga siis mul tuli meelde, kuidas mind hullult häirivad wannabed, kel pole elus kordagi pohmelli olnud, aga kes sellest hoolimata arvavad, et nad suudavad Charles Bukowskit ja tema loomingut mõista mingitel müstilistel tasemetel. Ja et ma parem ei väuksu midagi selle joomise koha pealt, sest tõesti, minu pikimad enesehävitamishood või tsüklid ei küündi mitte kuidagi neli aastat lakkamatult mälleris olemise tasemele ning ma ei suudakski seda mõista, isegi kui ma tahaks. Jah, ja mina arvasin, et mul on hull noorus… Ei, sellest ei hakka ma aru saama, miks on vaja mõistuse ära kaotamiseks (ja ainult selle pärast) mingeid aineid tarbida. Ikka ju pigem selleks, et oleks toredam/põnevam/riläksing/misiganes.
Aga ühe koha pealt ma väuksun küll, mis mu silmis Raua mitu pügalat allapoole langetas – tema suhtumine naistesse. Ma tõesti julgen vastu vaielda tema arvamusele, et me kõik oleme O-ks vormitud suuga alaarenenud nikuhaiged lehmad, kes eksisteerivad selleks ja ainult selleks, et meid nussida. Sellise suhtumise eest naistesse, mis seal raamatus esines, tuleks mõned mehed ära kastreerida. Call me old-fashioned…
A ega muidu see raamat tõesti nii hea ei olnud. Purustas vaid mõned illusioonid arukatest ja/või toredatest andekatest inimestest ning pani paljudele teistele lihtsalt suudkõverdades vaatama. Oli nüüd seda siis vaja, Mihkel Raud? Tõsiselt, oli või?
Ei hakka ma kunagi aru saama sellest poliitikast, mille järgi tuleb kõik saast – ka kuulujutud ja külaklatš – päevavalgele kiskuda ja niimoodi siis inimestele «tõesõna» kuulutada. Kuskil peaks minema piir, ja tavaliselt võiks see piir minna kuskilt sealt, mis jätab inimeste maine kuidagigi alles ja purustamata. Ausõna, mind ei huvita absoluutselt, kuidas see või teine mingit Nadjat või Padjat pani. Tõesti ei huvita. Mis nüüd minu (või tema või autori) maailm sellest parem sai, et ma tean? Ma tõesti ei ole nii pimedusega löödud, et ei mõistaks – jah, me kõik teeme keppi aeg-ajalt. Ning jah, me kõik joome aeg-ajalt. Vahepeal teevad mõned meist lollusi. Olles Švammiga tuttav, ei üllata mind enamik purjus peaga tehtud lollustest, mida ükskõik kui haige mõistus (pole vist küll Švammist haigemat ses osas) välja suudaks mõelda.
Ma usun, et see raamat on mõnede inimeste lemmikraamat kui ultimate «tõekuulutajate» käsiraamat. Las ta olla. Aga ma olen väga mures selle pärast, kuhu liigub maine tulevik. Sellest mõni teine kord.
