up and coming
«Issand. Ma saan 25.»
«No ja siis? Ma olen ammu juba 25.»
«Vaata, et sa kingid mulle midagi ilusat ja mõttetut…»
«Ruudulise pleedi? Sussid?»
«Ei, noh, see oleks ka hea, aga… Kingi näiteks mingeid ehteid või mõni lõhn… No et ma saaks end ilusana tunda.»
«Sa oled praegu ka ju ilus.»
«Ei ole, mul on kortsud! (sic)»
«Mul on ka kortsud.»
«Aga sa pead nüüd valmis olema selleks, et siit edasi ei lähe enam paremaks, läheb ainult halvemaks.»
«…»
/
Hiljem jäi mees magama ja kassid norskavad, üks ühes toas, teine teises, ja ma istun ja loen blogisid ja mõtlen, et midakuradit, 25 on jumalast vähe ju, arvestades. Aga samas kirjutasin ma, kui hakkasin 21 saama, et olen juba vanamutt. Ma ei saa aru, kas ma olen siis kogu aeg enda arust liiga vana olnud? Müstika.
Tegelikult on täitsa hästi. Ma ei ole kunagi plaaninud, vist, midagi selleks ajaks. No et ma peaks nagu olema saavutanud midagi 25aastaselt. Muidugi võiks ma praegu juba doktorit teha, ja võiks olla käinud juba kõigil mandritel, aga oleks-schmoleks.
Olen plaaninud ainult nii, et 26aastaselt tahaks emaks saada. Ma ei tea, miks see 26 just.
Sünnipäev läheneb hirmuäratava kiirusega ja ma olen selle üle väga rõõmus, kuid ennustan vähemalt üht väikest paanikahoogu. (Sisaldab ilmselt peegli ees istumist ja enda näost kortsude otsimist.)
Ma tahaks olla juba 60.
Sarnasel teemal...
nii ei ole aus!
Hakkasin lugema ootamatult (ses mõttes ootamatult, et mõtlesin, et natuke sirvin köögis ja siis jäin kaheks tunniks istuma) Marta Karu «Umbes ülehomme» raamatut ja olen juba jõudnud lohutamatult nutta uluda, kui koer ära suri ning piilusin natuke ette ja nutsin natuke veel, sest ma juba sain enne piilumistki aru, et jubepalju on kurbi kohti tulemas.
Üldse pole hea ettehoiatamata sellist raamatut üksindaolemise õhtul lugeda! Nii kurvad ei tohi raamatud olla! Ja ma isegi ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nutsin… Jah, ma olen nutnud ema kirjutatud raamatuid lugedes ja Remarque ajas mind kunagi nutma. Aga ikkagi. Ebaaus.
Ma nüüd pean kohe mitu osa «According to Jimi» peale vaatama, et meelest läheks ja rahulikult magada saaks.
