Värske meem

V. ja Nirti andsid mulle edasi meemi.

Reeglid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna viiele blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.

Kaasasin otsingusse ka oma “vana” blogi, ehk siis arhiivi, mis ei ole avalik, kuid kopisin sealt olulised lõigud.

Pere.

21.12.2007: Ebaoriginaalselt jõuludest.

Jõulud on alati olnud minu aeg. See, kus ma ei lase end kõigutada kõigi nende arvamusest, kes jõule mikski ei pea, kus ma olen südantlõhestavalt rõõmus ja olen nõus isegi line-dance´i tantsima, mis siis, et näen tobe välja… Lihtsalt, on selline aeg. Päevad lähevad pikemaks, pime aeg on üle elatud, just õige aeg meelde tuletada, kes ja mis on olulised ja miks… Ning öelgu teised, mis tahavad, jõulude ajal on selline aeg… Meil pole kunagi olnud suuri perekonnajõule (v.a mõnes mõttes eelmisel aastal) ja ma kohutavalt igatsen seda… Tahakski suurt ja rõõmsalt nägelevat perekonda. Nõbusid, kes kisuvad koera sabast, natuke nutuse näoga pisikesi titasid, kes beebitoolist kommi järele küünitavad… Õnnelikult naeratavaid vanavanemaid, kes oma suurt perekonda ringi sabimas vaatavad… Jah, just sellist Hallmarki-jõulu tahan.

Ma olen alati unistanud, et mul on kunagi suur pere. Ja et ma olen matriarh, nagu Hispaanias kombeks. Istun lauaotsas ja muudkui õpetan, lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed on must juba natuke tüdinenud, aga lõpuks, kui kõik lauda istuvad ja üksteisele otsa vaatavad, saavad nad aru, kui hea on, kui sul on suur pere… Kui sul on palju inimesi, kes sind tingimusteta armastavad…

Ja muidugi on väljas lumi, maja on jõulutuledes, kõik saavad just õiged kingitused (kuigi pojapoeg on natuke nukker, et ta sai jälle villased sokid ja mänguauto, kui ta tahtis Wiid hoopis… või misiganes on 60 aasta pärast Wii vaste…), kõik vaatavad tagasi möödunud aastale ja näevad, kui palju targemaks on nad saanud…

Ja siis tuleb jõuluvana, keda lapsed ei karda, kohe üldse mitte. Ka ei ürita nad talle altkäemaksu anda, nagu mina väiksena… Salmid on kõigil peas ja hiljem me laulame kõik koos, keegi ei häbene oma olematu lauluhääle pärast, vaid on siiralt rõõmsad, et saavad laulda, suure pere keskel, väljas muudkui sajab lumi ja mu keskmine poeg on hommikul kuri natuke, sest ta auto ei käivitu, kõik puha lume all ära külmand… Ja ma ütlesin talle, et visaku tekk peale mootorile, aga ei, kes siis vanaema ikka usub… Kõik puha uued ja moodsad autod, ega need ju ära külmu…

Ning siis on jõulud läbi ja me jääme vanamehega jälle kahekesi, oma koerte ja kassidega. Miuks ja Pussakas, kes on eiranud kõiki looduse seadusi, kõhutavad kamina ees, on vana-aasta ja me lööme vaikides, aga muheledes hõõgveiniklaase kokku… Ja väljas sajab ikka lumi, kusagil kaugel laseb keegi raketti ja ma saan öelda: «Kui nüüd veel järgmised jõulud ka ära näeks…»

Sõprus.

9.01.2009. Aasta 2008 fotodes. Selles postituses on kõik öeldud ja näidatud.

Armastus.

1.12.2007. Davai paigrajem ljubov.

Siplevad jalad. Soe käsi põlvel. Häälekõma teisel pool seina. Kell kümme tänavanurgal kohtumine. Kasside nurr jahedas ööõhus. Villased sokid.

Teadmine, et kõik läheb paremaks.

Ja siis võib ülehomme juba uus ja parem elu alata. Nagu ta igal esmaspäeval algab. Mängime armastust ja õnne ja ilusatjahead. Mängime edasi ja paremini kui enne.

Mina ise.

2.03.2008. Kohalik päike.

Ja kui siis ühel hetkel küsib keegi, aga et Daki, mis on see, mida me Daki kohta teadma peaks? Siis ei oskagi midagi vastata. Tundub kontekstiväline ja võõras. Et mis nüüd minust. Mind peaaegu enam ei eksisteerigi.

Mõtled, et kas asjad, mille järgi oled sa ennast viimased n+1 aega defineerinud, on olnud luul või päriselt. Mõtled, kas asjad, mida sa oled arvanud end oskavat, on ikkagi oskuspärased. Mõtled, kas inimesed, kes tunduvad olevat, päriselt on. Mõtled, kas sina, kes sa tundud oma peas olevat, päriselt oled. Ja siis mõtled, et mis häältest nad räägivad, hääli ju pole.

Võtad end kihtidena lahti ja paned jälle kokku ja jooksed kokku ja võtad kokku ja lükkad kokku ja eemale ja võtad jälle tagasi ja ongi jälle nullpunkt, see kardetud nullpunkt.

Oled nagu meeleheitel koduperenaine ja paned pisarad oma neetud chicken casserolei sisse ja ei saa parem. Tundub, et kõik kaugeneb ja keegi ei saa sust aru, sest kõik teised on together või vähemalt ei raputa miski nende idi, ego ja superego nii nagu… Jah, nii nagu. Kolmikpunktid on tavalisest punktist paremad.

Vaba teema: kassid!

22.07.2008. Pussak ja Fotomeenutusi.

Teatepulga annan edasi: Birx, Evu, Sepp (see oleks kindlasti põnev!) ja kaht uut tutvust mul polegi, ausalt öeldes. Pole juba pikka aega uusi blogisid avastamas käinud… Seega… Ma ei tea, kes on hakanud alles mulle viitama ja tahavad seda meemi teha, siis hõigake kommentaarides! Ma siis tulen ja uurin teie blogisid ka:) (See kõlab nagu ähvardus… aga ei ole nii mõeldud, ausalt!)

Üks mõte “Värske meem

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga