Yearly Archives: 2009

have yourself a merry little christmas

Määratlemata 5 kommentaari

Ongi viimane õhtu enne jõulu. Kingitused on pakitud (minu omad juba ammu, teise inimese omad siis sai täna hooga kokku ostetud ja ka ära pakitud), braunid on küpsetatud, kook glasuuritud ja vastik-vastik nohu, mis mind eile tabas, on ka tagasi tõmmanud. Isegi palavikku pole vist enam, nii et võib rahuliku(ma) südamega jõululaupäevale vastu minna. (Rahulikuma selles mõttes, et 26. varahommikul lähme me lennuki peale ja oi, kui valus on tõusta-maanduda, kui põskkoopad tatti täis… hurjuhh, ma loodan, LOODAN, et äkki õnnestub valuta pääseda seekord.)

Blogosfääris on mõni aeg juba ringi liikunud meemipojakene jõulusoovidega. Minul vist jõulusoove polegi, mul on läbi aasta ainult üks soov – jõulud, ja siis ongi need jälle ootamatult käes… Ja nagu igal aastal, saab siis hakata taas sünnipäeva ootama ja pärast sünnipäeva saab jälle, eh, hakata jõule ootama… Küll on lihtne see naiivitar-Daki elu, kas pole?:)

Õhtulehes kirjutas Mari-Leen täna repliigi jõuludest, see oli veits segase mõttega minu jaoks. Ma ei saanud hästi aru, mis ta kogu oma jutuga öelda tahtis… Et jõulutraditsioonid surevad, kui lapsed saavad suureks ja lendavad pesast välja? Aga miks? Ja miks nii suur viha perega koosveetmise vastu? Mina sellest aru ei saa… Okei, ma saan aru, et paljudes peredes ei ole jõulud suurem asi ning paljud pered pole ka suuremad asjad kokkuhoidjad või ei saa omavahel läbi… Ning muidugi, inimesed surevad, lähevad lahku, kolivad eemale – sinna pole midagi teha. Aga jõulud on minu jaoks ikka midagi muud kui “kohustuslik vanemate külastamine”. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks. Ma ARMASTAN jõulude ajal kodus käia (jah, just, KODUS – sest see, emakodu, lapsepõlvekodu, on ja jääb alati ka minu koduks). Selles on midagi nii südantsoojendavat ja heldima panevat, kuidas meie pisike puumaja korter sel ajal lõhnab… Ahjud on kuumaks kütetud, kuusk on toas, emme on toad jõuluselt kõik kaunistanud… See on imetabane. Jah, enam pole meil vanaema-vanaisa, kes muidu ikka laulu üles võtsid, kui kinkide jagamise aeg tuli, aga elu on selline. Nüüd käime me enne jõululauda istumist lumisel surnuaial neil külas, paneme neile küünlad põlema ja soovime häid jõule, tuletame neilegi meelde, et me pole neid unustanud – ja ei unustagi kunagi.

Teiseks – ma armastan oma vanemaid ja nende juurde minek ei ole kunagi kohustus. Kuidas see saakski olla? Kohustus oma ema näha, keda ma armastan ja näen väga hea meelega kas või iga päev?!

Ning kolmandaks… Traditsioonid muutuvad, aga mõned asjad siiski jäävad. Jääb surnuaialkäik, jääb kohustuslik hõõgvein külmast õhtust tuppa astudes ja lumiseid jalgu puhtaks trampides… Jääb perekond laua ümber – ja mis siis, et perekond aastatega natuke muutub ja teiseneb, tuleb juurde uusi inimesi, võib-olla mõne aasta pärast ka õige pisikesi, siin ilmas uusi inimesi… Aga nii see ju peabki olema! Mõned lapsed kasvavad suureks, mõned inimesed saavad vanaks, mõned lahkuvad meie juurest igaveseks… Ja teised tulevad juurde, abielluvad või sünnivad… Kas nad siis sellest vähem perekond on, et nad pole aastast 1984 meiega jõule pidanud? Muidugi mitte!

Ja jääb ka see meie traditsioon minna pärast rikkalikku õhtusööki lumistele Tartu tänavatele jalutama, kohtuda sõpradega ning lüüa šampuseklaasid kokku. See on traditsioon, mida ma armastan, millele mõtlemine tekitab mulle alati jõulutunde.

Nii et jah. Minu jaoks on jõulud ikkagi eelkõige perekonnaga koos olemise aeg. Ja nende inimestega koos olemise aeg, kes on mulle kallid. Kallite inimestega koosolemine pole mingil juhul kohustus. Ning neile kinkide tegemine, nende silmis seda ootusärevust ja rõõmu näha – neil hetkedel on kõik inimesed lapsed. Rõõmsad, avatud meelega maailma vaatavad lapsed.

Siia lõpetuseks sobivad hästi ühe mu sõbra sõnad, kes mulle seda kirjas ütles: I hope your Christmas will be a good one, being together with people who love you is good for the soul. Ning nii ongi – armastatutega koos olemine on hea hingele.

Lisan siia veel meie pisikese pere jõulutervituse (okei, see on eelmisest aastast, aga ei leidnud sel korral head pilti), mu lemmikjõululoo (millega, ma tean, olen ma teid vist surmani ära tüüdanud) ja videokokkuvõtte aastast 2009 – aasta 2009 piltides. (Eelmise aasta kokkuvõte on meie praeguseks uinunud videoblogis.)

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/ally-mcbeal-a-very-ally-christmas-12-river-robert-downey-jr.mp3]

Ma loodan, et teil kõigil on imetabased jõulud, mis teevad teid õnnelikuks – olgu selleks siis üksi kuuse alt oma kingituste otsimine, suurperega ühes lauas istumine, kirikus käimine või lumes sahistamine.

Ma armastan teid kõiki väga.

Natuke pikemalt Nirti romaanist

Määratlemata 1 Reply

Ma ei mäleta täpselt, millal see oli, kui Nirti mulle natuke oma romaani alguse lugeda saatis. See pidi olema üsna tema kirjutamise alguses, sest teksti ei olnud veel väga palju. Aga see, mis oli, oli… lummav. Ning ma julgustasin Nirtit kindlasti edasi kirjutama.

Järgmine kord saatis ta mulle oma teksti lugeda kunagi kevadel, kui peal oli writer’s block ja ta tahtis, et keegi beetalugeja oma arvamust avaldaks. Ma mäletan, et ma lugesin seda olles ühikas öövalves tööl ning ma hingasin selle teksti ühe hooga sisse… Ja küll oli hea. Selline hea, nagu on, kui loed midagi, mille kohta sa tead, et see jääb kummitama.

Saatsin Nirtile vastu pika kirja kommentaaride ja ettepanekutega ning sealt kuidagi arenes väga kiirelt edasi, et toimetajaks määrati hoopis mina ning edaspidi kõndisime Nirtiga selle raamatu valmimise teed juba kahekesi.

Teksti oli palju, massiivselt. Kõige raskem oligi vist kogu selle toimetamise juures lühendada ja otsustada, millised osad välja jätta, sest midagi pidi välja jätma. Lõppkokkuvõtteks sai aga ikkagi romaan üsna mahukas, tähemärkide arvult rohkem, kui “tavalised” raamatud (no näiteks Minu-sarja teosed). Aga mingi hetk me täitsa võitlesime selle nimel, et lugu kaheks ei löödaks, kuigi mõneti oleks võinud seda teha; teha näiteks noorema-Liliti raamat ja vanema-Liliti raamat. Aga minu meelest töötab see praegusel viisil kõige paremini, on näha kõik peategelase elu keerdkäigud ja arengud, saab näha, miks või kuidas on ta selliseks kujunenud, miks ta teeb mõned otsused, miks mõned tegemata jätab.

Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad..” kandis alguses hoopis pealkirja “Hingejää”. See pealkirja muutmise otsus tuli kuidagi järsku ja kui ma ei eksi, soovis Nirti ise seda muuta. Aga minu mõtteis ja mälus on ta jätkuvalt nimega “Hingejää”, see on ilus ja poeetiline ja mitmetasandiline.

Ma ei ole veel valmis raamatut “päriselt” läbi lugenud, ootan natuke, et toimetamisest jäänud lugejapilk tuhmistuks ja ma saaks seda lugeda värskelt, nagu uut. Sest ma tean, et see on üks neist raamatuist, mida ma kindlasti elu jooksul veel palju loen, ilmselt ribadeks…

Muide, kaanepilt on natuke nipiga – kui raamat lahti teha, siis saab selgeks, et need kummalised lillakad jutid on hoopis juuksed. Miks juuksed? Sest kujundaja Silver arvas, et juustemotiiv kordub raamatus palju ning seda võiks just selle pärast kasutada. Tal oli õigus – juuksed on sümbol, nad sümboliseerivad Liliti olemist, kasvamist, arengut, minapilti ja selle muutumist. Juuksed… jah, juuksed on need, mis jäävad tõesti raamatust kummitama.

Aga ei jää mitte ainult juuksed. Kogu see äng, õudus, valu, pettumused, jõud ja julgus, hingejää ja selle sulamine… Jah, väga palju jääb raamatust kummitama, sellepärast kirjutasin ma selle kaanele, et see on kummituslik tekst. Ta ongi. Heas mõttes.

inspireerivatest inimestest

Määratlemata 4 kommentaari

Sirvisin eile-täna oma blogiraamatut, sest andsin selle hiljuti ühele inimesele ja juhuslikult sattusin kirjastuses hängima samal ajal, kui üks teine inimene selle ostis (ja sain autogrammi anda:) ning nüüd tundsin vajadust endale meelde tuletada, mis kõik siis seal kaante vahel ikkagi oli.

Naljakas on lugeda oma vanu tekste. Kohati on see tüdruk seal “daki.elab.siin” raamatus nii võõras ning ma hämmastun, kui mõtlen, kui palju ma muutunud olen – ja kui lühikese ajaga! Avaldamisest on ju möödas kõigest kaks ja pool aastat! Teisalt, veebruaris saab mu blog juba kuue aastaseks ning kuude aastasse mahub, peabki mahtuma, palju muutusi. Aga ikkagi pole paremat meeldetuletajat, et täna ma pole see, kes ma olin eile, kui päevik, blog või minu puhul siis see raamat. Ning täna on mul hea meel, et ma olen seda õnnelikku ja okkalist blogijateed käinud. Oma arengute ja taandarengute ja veidruste ja konksudega.

Ma hakkasin mõtlema inspireerivate inimeste peale. Cafe76-s küsiti mult, mida peaks täpselt tegema, et raamatut kirjutada. Ja ma vastasin (poolnaljaga), et on jube hea, kui sul oleks üks parimatest sõbrannadest juhuslikult ka kirjastuse omanik:) Tegelikult muidugi on seal taga veel palju rohkem, aga üks kindel asi, mis peab olema, et üldse luua ja loominguliselt mõelda, on inspireeriv inimene.

Mul on olnud õnn tunda mitmeid inspireerivaid inimesi. Ma mäletan, mis tunne oli mul keskkooliaegse parima sõbanna, Maschaga. Me tegime koos igasuguseid põnevaid projekte, kirjutasime “raamatuid”, tegime kollaaže… Ma annaks kõik, et nende töödega taas tutvuda, aga meie teed läksid lahku (minu süü tõttu ja see on üks asi, mida ma praeguseni väga kahetsen ja mis mind teinekord öösiti unetuna lage vahtima paneb). Aga see sünergia, mis meil koos tekkis, see oli midagi uskumatut ja mingi aeg ma mõtlesin, et ei koge seda kunagi enam kellegagi.

Kuni tuli Epp. See meie klikk, see oli taas midagi samasugust uskumatut ja õnneks see töötab seniajani. Ta annab mulle jõudu ja ideid ja temaga koosolemine tekitab alati mingisuguse tõelise loomepuhangu. Ta on uskumatu naine, uskumatult sügava ideepagasiga ning vahepeal ma imestan ja imetlen – kust tal see kõik tuleb? Kuidas mahub ühte väiksesse inimesesse nii palju?

Ning jälle olen ma tänulik, et ta on otsustanud seda minuga jagada.

Inspireerivaid inimesi on teisigi, näiteks kaks mu (praeguseks endist) kolleegi, nimetagem neid A.-ks ja K.-ks. Nendega koos olles hakkas alati õhk hulludest ideedest praksuma ning oma ajakirjanduskarjääri kiftimad, kreisimad ja ägedaimad lood olen ma just nendega koos teinud.

Ja siis inspireerivad mind veel Marta ja Potsataja. Ma täna mõtlesin jälle pikalt nende peale, ma ei tea isegi, miks. Aga kõik need koos veedetud blogiaastad… Need on jätnud sügava jälje. Nende elustiilis ja hoiakutes ja, mis peamine, armastuses, on nii palju inspireerivat ja lootustandvat. Kuna ma ei ole kummagagi kunagi kohtunud, otsin ma neid väga sageli tänaval vastu jalutavates inimestes ja nad on mu unedes käinud… no tubli poolsada korda kindlasti, kui mitte rohkem. Enam ei imesta ma üldse, kui unes jälle Marta ja Potsatajaga seiklen – ja iga kord on neil erinev nägu. (Ja iga kord ma mõtlen unes, et ahah, sellised nad siis ongi, poleks üldse arvanud.)

Vahepeal on hea endale meelde tuletada, kui väga on mul tegelikult heade inimestega vedanud. Ma tean, et väga sageli teen ma inimestele sellega liiga, et neist eemale tõmbun, mingite oma sisemiste emode pärast, aga ma ikka püüan saada paremaks inimeseks… Ja loota, et äkki ma lõpuks suudan ka olla kellelegi inspireeriv inimene. See oleks ülim au, sest ma tean, kui väga minu inspireerivad inimesed mulle loevad ja millise soojusega ma neid oma südames kannan. Ka neid, keda enam mu kõrval pole.

the best

Määratlemata Leave a reply

Ma ei tea, miks ma eile seda lugu ei jaganud, kui muusikameemi tegin, aga see lugu, SEE LUGU ja need vennad on praegu põhjus, miks ma unistan Kanadasse kolimisest. Sebastian Pigott mängib sarjas “Being Erica” ja sealt ma selle loo leidsingi. Olen nii armunud sellesse lihtsalt praegu.

Tänane päev on üldse väga kummaline olnud… Selles on süüdi Nathan Fillion, sest alati, kui me temaga minu unedes seikleme, juhtub järgmisel päeval midagi kõrgelaengulist.

üks väike meem ka vahelduseks

Määratlemata 2 kommentaari

Leidsin selle meemi tumblris ringi kolades, ei ole seda eesti keeles näinud, nii et tõlkisin ära ka.

Esiteks tuleb võtta siis kümme artisti või bändi, kes sulle meeldivad ja need ritta seada. Seda tee enne, kui vaatad järgnevaid küsimusi!

  1. Foo Fighters
  2. Robbie Williams
  3. Queen
  4. Distrubed
  5. Emiliana Torrini
  6. IAMX
  7. Placebo
  8. Mika
  9. Joy Division
  10. Lily Allen

Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?

“President” suure tõenäosusega.

Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?

Hetkel on “Rain”, eriti Benny Benassi mix sellest. Aga ka “Happy Ending” ja “Relax” on olnud esikohal.

Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?

“But if it’s so good being free / Would you mind telling me / Why I don’t know what to do with myself?” Emiliana loost “To Be Free”. See oli ka esimene lugu, mida ma temalt kuulsin (filmi “Crazy/Beautiful”) saundträkilt ja ma armusin.

Mitu korda oled näinud number 4 laivis?

Null. Aga oi, kuidas tahaks.

Mis on su lemmiklugu number 7-lt?

Vat see on raske küsimus. “Brick Shithouse”? “Every You Every Me”? “Centrefolds”? “Infra Red”? Tegelikult peab vist panema siia “Meds” siia. Sest, noh, oijah… Ma ju arvan, et see lugu on TÄPSELT MINUST.

Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?

Jah. “These Are The Days Of Our Lives” teeb väga kurvaks, sest see oli viimane video, mille Freddie tegi. Lisaks teeb alati kurvaks mind “Bohemian Rhapsody” natuke ja “Who Wants To Live Forever” ka – sest Highlander (siin on Highlanderi montaaž, esimeses lingis on pärisvideo), eks ole. Queen teeb mind sageli kurvaks, huvitav…

Mis on su lemmiklaul number 9-lt?

“Love Will Tear Us Apart” muidugi, aga “These Days” ka.

Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?

Oh wow. Nii, see pidi olema 96, kui ma olin saanud Take Thati kasseti “Greatest Hits”, mille ma ribadeks kuulasin. Ahjaa, ma sain selle kasseti veel nii, et mu vanaema, agar ristsõnade täitja, oli saatnud minu nimel ühe vastustelehe ära (ma ei mäleta, miks) ja tuli välja, et “mul” oli õnne. Kassett oli aga ju see, mis jäi neil viimaseks, nii et ma nutsin ja nutsin, nii selle fakti kui kurbade ballaadide pärast, mis teismeliseangsti nii hästi saatma sobisid. Varsti pärast seda oli mul õnn ja rõõm avastada, et Robbie teeb muusikat edasi… Ja nii see algas. Ning alles hiljuti, muide, on Robbie minu ebajumalastaatusest hakanud vaikselt vabanema. St ma armastan teda jätkuvalt, aga üle kümne aasta kestvast roosast udust hakkavad välja paistma muudki asjad peale selle, et ta on totaalselt awesome. No näiteks see pisiasi, et ta on tegelikult ka inimene nagu meie…

Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?

Seda ma ei olegi avastanud, see on mu vereringes juba enne sündi ja tänu vanematele olen Queeni muusika sees üles kasvanud.

Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?

“Stupify”. “Down With The Sickness” on nihkunud teisele kohale.

Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?

Mind ei olnud siis veel olemaski.

Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?

“Happy Ending” ja “Blue Eyes”.

Mis on su number 1 lemmiklaul?

Mul on raske “Best of You” ja “The Pretenderi” vahel valida. Õigemini, võimatu. Mõlemad on lihtsalt ideaalsed lood. IDEAALSED.

Kuidas sai sinust number 10 fänn?

Mul ei olnud enne temast väga mingit arvamust, aga kui me sõitsime Hetsaga Rootsi poole – või õigemini, Tallinna poole – siis meil ketras ta plaat lõputult autos. Augustikuine kirgassinise taevaga Eestimaa, teelint kaugusse kadumas, päikesepaiste, tuul autoaknast sisse puhumas ja Lily Alleni übernumps hääl kõlarites kahisemas… Midagi oli selles sõidus ja pärast seda ei saanudki ma enam temast lahti. (Ja täpselt nagu Take Thatiga avastasin ma ta vahetult enne “lahkuminekut”, Lily teatas üsna hiljuti, et tõmbub muusikast tagasi. Kuhu täpselt, seda ma ei tea, aga nii ta olla öelnud.)

Kes tahab, tehke ka! Mulle täitsa meeldiks teie muusika kohta teada saada:)

exits

Määratlemata 12 kommentaari

Istusin köögis ja kogusin mõtteid, aga sisemist rahutust ära ei saanud. Mingi kriis on, aga ei ütleks, et eksistentsiaalne, lihtsalt mingi sisemine kriis. Teadmata põhjustel. Teadmata ajani. Teadmatust ajast, sest alles laupäeval ma õhkasin Katsiga rõdul öist Tartu äärelinna vaadates, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik.

No ja olengi, aga mingi rahutus on ka. Enda põhjustatud, võimalik. Võimalik, et mingist muust allikast pärit.

Peaks end kokku võtma, aga ma täpselt ei tea, mida kokkuvõtmine tähendab ja kuidas see täpselt välja peaks nägema. Üks variant on end kokku võtta ja see artikkel ära kirjutada, mis tühja dokumendina mulle vastu vaatab. Teine variant on… magada tunnike ja alustada päeva uuesti.

Tühi tunne on kohati, tahaks kuhugi ära.

Nende äraminemistega, muidugi, on ka mingid omad mõtted. Kohati tundub, et see avantüristlik (sorry, Berit-Terje, ma ei mõtle sellega midagi solvavat) seiklemine on viimasel ajal nii üles haibitud, et muudmoodi, väikekodanlikult minemine pole justkui See Õige enam. Et kui on Egiptus, siis on justkui automaatselt paha, sest noh, Egiptus ju. Kui on pakett, siis on automaatselt paha, sest, noh, pakett ju.

Ei tea, ma mõtlen, et pole see asi nii must-valge midagi. Vahepeal ju võib lasta end ka hellitada, vahepeal võib lasta kellelgi teisel orgunnida ja vahepeal võib ju olla ka väikekodanlik sihtkoht. Ma ausalt öeldes läheks vist peast hulluks, kui peaksin ka sel jõuluvaheajal (jah! mul on ka nüüd jälle vaheajad!) autos loksuma ja ise end sodiks orgunnima ja taas Slovakkias lõpetama.

Nii et jah, jõulu- ja lumehull Daki võtab kätte ja lähebki käib soojal maal ka korra ära. Paketiga ja puha. Ma pole ju kunagi soojal maal käinud ja sel suvel väga ei saanudki suvetunnet. Tahan surfata korralikult jälle. Ja tahan teada, mis tunne on snorkeldada. Lumi on loodetavasti siin jälle ees, kui me tagasi tuleme, päiksepõlenud ja kõhulahtisusega (see, nagu ma olen aru saanud, käib enamasti soojamaareisiga kaasas).

/

Ette lubatud blogiposte on väga palju. Olen kohtunud kõiksuguste toredate inimestega. Näiteks käisin reede õhtul sellises toredas kohas nagu Cafe76, mis asub natuke kummalises kohas – Salemi kiriku keldris. Aga hirmus tore oli, inimesed olid armsad ja soojad ja jumalamuusika, teate, on ka edasi arenenud Sõnajalgadest (mis oli ausalt öeldes kohati üsna hirmutav ja ma sain seda lapsepõlves päris palju kuulata, sest mu õde oli hardcore Sõnajalgade fänn vanuses 8). Oli mõnus mahe jazzisugemetega helin hoopis ja jumalat ei pressitudki kurgust alla nagu seda Sõnajalad tegid.

Ühesõnaga, hästi armas oli. Cafe76 inimesed tegid valmis oma raamatu (mida saab näha siit) ja me rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, kirjastamisest ja ümberkehastumisest.

Reedel oli ka hullult äge Piia sünnipäev, korteripidudes on ikka midagi sentimentaalsehõngulist ja samas pöörast. Ja laupäeval oli iga-aastane Sõprade Fabuloosne Jõululõuna, seesama, mille ajal ma südamest oma õnnelikkust õhkasin. Ja kõik tundus olevat paigas, see tähendab, ongi paigas.

Võib-olla sealt see rahutus tulebki. Elu on mingit kummalist rada mööda kõndinud viimased paar aastat. Ma olen jaganud seda muidugi väga kallite ja armsate inimestega ja ma olen selle eest kohutavalt tänulik. Sõbrad, tõesti, ma armastan teid südamest. Aitäh, et te mul olemas olete.

Või siis on see aastalõpurahutus või see rahutus, mis tuleb, kui sa mingi emotsiooni või tunde enda sees ära tabad ja aru saad, et tegelikult ei tohiks seda seal olla ja selle ajel tegutseda ei tohi ammugi. Aga minu emotsioonidega, õnneks, on vahepeal see lugu, et nad lähevad koos high‘ga minema ja siis on rahu majas jälle.

Teisalt on see hirmus ka, sest millised emotsioonid on siis päris, seda ei teagi. Või on nad kõik? Või pole nad ükski?

See on pikema sisevaatluse teema juba.

Jõulud tulevad kohe. Ja ma päriselt ka olen väga õnnelik, ainult välja ei oska seda kogu aeg näidata.

muust ja Nirti raamatust

Määratlemata 3 kommentaari

Mul on sel nädalal olnud tohutu kirjutamiskramp. Ma isegi ükskord tulin blogisse siia, et proovida kirjutada oma kirjutamiskrambist (no eriti meta, eks ole), aga ei suutnud, sest, noh… duh. Kramp ju.

Nüüd vist läks natuke paremaks. Ma muidugi olen sel nädalal eriti vihaselt trennile ka lähenenud, ma täna mõtlesin vessaris, et ma lähenen sellele trennile sama vihaselt nagu mõni läheneb šokolaadikoogile. Aga no kõiki asju saab kahtemoodi teha, eks, teed hästi ja korralikult ja pingutad või siis toetad raskuse ühele jalale, paned käe puusa ja teed näo, et ei jõua, ei taha, ei oska!

Sel nädalal, õnneks, olen pidanud kõikidele asjadele pingutamisega lähenema ja täitsa hea tunne on tavalise luuserdamise asemel.

(No esmaspäevased ja kolmapäevased trennid, muidugi, seal pole üldse mingit võimalustki, et saaks puhata, see on ikka otsast lõpuni tõsine surm, ja treener on ka piisavalt kurja näoga, et ei julge luuserdamisele mõeldagi. Aga no nii peabki, nii on hea. Ja ainult kõhu põiklihased andsid täna vessaris natuke tunda, muidu oli täitsa ookoo kõik, hoolimata sellest, et ma eile kangile lisaraskust panin.)

No vot. Ja siis on ära saadud ostetud pea kõik jõulukingitused, ainult kuuske pole ikka veel ja nutt tuleb peale, kui seda tühja toanurka vaatan, kus kuusk peaks olema. (Meil juba viimased aastad kombeks vahetult pärast jõulu välismaale põrutada, nii et kuusenautimisaeg on sujuvalt tulnud paar nädalat ettepoole.) Katsiga sattusime täna ootamatult mingile alele, kus kõik asjad olid 20 prossa odavamad (ja päriselt odavamad, mitte On/Off-poe-laadi-odavamad) ja sai veel jõulu koju toodud.

Siis ma mõtlesin enne sellele, et võib-olla olen ma kinnisemaks muutunud ja mitte ainult siin blogis. Siin, jah, ma ei kirjuta peaaegu üldse enam, aga teate, ma ei taha eriti rääkida ka viimasel ajal. Tahan hoida kõik sees ja kinni ja nii ei saa haiget inimesed teha, eksju. Aga ma vist pean ikka sundima end kirjutama ja avama natukene, sest mõtete korrastamisele mõjub see hästi ja tegelikult on oluline ikka see rääkimine ka ju, ei saa kogu aeg vait olla.

Kirjutamiskramp lõppes suhteliselt hästi, see tähendab, et olulised lood said valmis ja isegi kiidusõnu öeldi (mis tegi täiesti mu tänase päeva kümme korda heledamaks).

Ahjaa, üritasin muffineid teha. Jälle. Jälle tulid mingid küpsiselaadsed plönnid. Ja ma sõin neid kolm tükki või isegi neli ära ja teate, nüüd on selline tunne, nagu oleks sulavõid suhkruga seganud ja endal kurgust alla valanud. St muffinid olid head, aga see magusasöömise tagajärg on psühholoogiline. Ma vist üritan endal söömishäiret välja kujundada.

Ahjaa-ahjaa, kõige olulisem asi. Nirti raamat “Ja anna meile andeks meie võlad” on lõpuks valmis! Mine vaadake petroneprint.ee, sealt saab juba tellida. Ma olin selle raamatu toimetaja ja teate, mulle väga-väga meeldis. Väga. See on sügav ja valus ja kraabib kohati hinge, aga on väärt lugemine igal juhul.

On/Off, mis, teed jõuluhäbematust või?

Määratlemata 2 kommentaari

Käisin eile jõulukinke ostmas ja muuhulgas ostsin endale Lõunaka On/Off poest ka kaks filmi. Nad olid ühes pundis allahinnatutega ja maksid kõvasti rohkem, aga mul ei olnud kahju. Seda mitmel põhjusel – esiteks ma väga tahtsin neid filme (“Eleegia” Penelope Cruziga ja “Lihtsalt koos” Audrey Tatouga) ja teiseks, noh, ma lihtsalt mõtlesin, et olen siis hea kodanik ja ikka katsun väärt filme koju ausal teel osta.

Pakkisin siin nüüd kingitusi ja kuna need filmid olid samas kotis kinkidega, hakkasin hajameelselt neilt hinnasilte koorima. Ja mis ma avastasin! Filmid olid 4. detsembril KALLIMAKS hinnatud! Ehk siis film, mis enne maksis 49.-, maksis nüüd 98.-.

No ikka täitsa perses. Ma saan aru, et on masu ja kõigil on kehvad ajad, aga no nii häbematu ikka annab olla… Ära kasutada inimeste tähelepanematust? Pannakse mitu korda kallimad filmid 15kroonistega ühte patta ja loodetakse, et mõni loll ikka pimesi krabab endale ja ei pane makstes hinnavahet tähele?

Tõele au andes tädi kassas küll mainis mulle, et need filmid on kallimad, kui sisse lõi. Ja, nagu ma ütlesin, ei olnud mul kahju kahe hea filmi eest 200 krooni maksta. Aga ma nüüd ei teagi, kas tunda end lollina või vihasena – ilmselt on see mingi tavapärane praktika (mida, ma eeldan, te mulle kohe kommentaarides ka kinnitate, kes rohkem teavad), aga ma tõesti, no käsi südamel – tõesti ei oleks arvanud, et seda nii häbematult tehakse!

Nüüd on suus paha maik. Enda pärast juba – no oleks äkki võinud nende filmide ostmise lükata jaanuari, kus need ilmselt jälle poole odavamaks hinnatakse. Ja et ma siis sellisel ajal nad just ostma pidin, jõuluhindlused ju kõikjal… Ja seekord siis mitte jõuluALLAhindlused, vaid jõuluÜLEhindlused.

Jõuluhäbematus, ma ütlen.

Bunny and the Bull

Määratlemata 4 kommentaari

Magasin eile jupiti kuni õhtuni, sest muud targemat polnud teha ja pea ka valutas. Kell 22 hakkasin kahtlema, kas ma jaksan ikka 23:45 hakkavale seansile minna, aga ootamatult saigi kell juba pool südaööd ja ma vedasin oma kere linna. Sest, noh, PÖFF ikkagi ja Noel Fielding, ikkagi.

Kuna autorehv oli jälle tössi vajunud (nüüd teeb ka talverehv suverehvi ehk siis vajub koguaeg tühjaks), olin sunnitud tanklas külmetama ja mitu head minutit selle peale kulutama, seega jäin seansile hiljaks, põsed häbist punased – olin nüüd seesama külastaja, keda ma ise üldse ei salli.

Õnneks aga keegi tomatiga ei loopinud, kui sisse hiilisin ja sain kiirelt filmi sisse kaduda. Kauaoodatud “Bunny and the Bull”.

Rahvas naeris hästi palju jälle. Ma ei tea, mis värk, aga mulle ei tundunud peategelase õnnetus väga naljakas. Agorafoobse ja obsessiivkompulsiivse mehe käitumine oli kurb ja õnnetu ja küsimusi tekitav, mitte naljakas. Aga film keeras kiirelt ära mõnusaks tripiks, mida ka sisututvustuses lubati. Tripp oli lahendatud väga kiftilt ja stiililiselt huvitavalt, mulle meelisid pool-multikalikud stseenid. Nalja pakkus muidugi ka Crab King (või mis ta oligi nüüd) kiirketi pidev väljaujumine kõikjalt. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma peategelast armastama, vahepeal tundsin lausa füüsiliselt, et tahaks ta kaissu võtta ja öelda, et ta on normaalne ja armas.

Mingil hetkel hakkasin aduma, et film kerib aina lõpu poole, aga Noeli polegi veel olnud ja just sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, tabasin ära, et oot, sel hispaania matadooril on VÄGA tuttav nina ja VÄGA tuttavad hullusilmad ja oi, küll ma siis niuksusin vaimustusest sisemuses, kui ma aru sain, et jajah, ongi Noel.

Aga siis läks asi pööraseks ning kui lõpuks selgus ka põhjus, mis peategelase aastaks oma korterisse oli aheldanud ja mis tal katuse ära sõidutas, hakkasin ma nutma. Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma kujutasin ette, kuidas ma ei tõusegi enam siit istmelt, vaid nutan tühjas kinosaalis hommikuni ja kuidas ma enam mitte kunagi ei suudagi olla ilma nutmata. Lihtsalt NII HINGE LÄKS ja nii kuradi kurb oli.

Lõpp oli ilus, oma natuke äraspidisel kombel, aga pisarad voolasid ikka edasi, nii et põgenesin kinosaalist esimesena, nägu märg ja silmad punased.

Ei, väga hea film oli. Raudselt läheb kuhugi esitoppidesse kirja. Ja nii kaunist ja hullu visuaali pole näinud “Fear and Loathing in Las Vegas” ajast saati, lihtsalt nii ägedalt olid need mälestusreisid lahendatud. (Või siis, mis on ka väga tõenäoline, vaatan ma lihtsalt liiga vähe filme.)