Toiduklubi: tervendav ja soojendav Tom Kha supp
Kuna ma olen hetkel praktiliselt stay at home mom, siis muutub ka koos minuga mu blogi. Ehk siis: sisse tuleb rohkem kodundusteemat, ma arvan. Igal juhul, siin siis Tom Kha supi retsept. Tõele au andes on see Tom Kha variatsioon, sest mul ei olnud sidrunheina ega kalangijuurt (ma ei teagi, kas seda Tartus on saada). Ega koriandrit. Aga noh, peaaegu on õige:)
Mul on terve hunnik supiretsepte, mis sobivad süüa siis, kui olemine nõrk. Suppi on hea kerge seedida, aga see annab piisavalt toitaineid, et organismil oleks jõudu tervendada. Pluss vürtsikuse-efekt: see lööb lahti isegi kõige kinnisema nina!
See konkreetne supp vürtsine pole, kuigi annab teha (lisada tšillit rohkem, näiteks). Aga hea ja mõnus on ikkagi. Sobib eriti hästi neile, kes on tahtnud kookospiima võimalustega tuttavaks saada, kuid pole seda seni millegipärast söandanud.
Tom Kha supp (väikese variatsiooniga)
Vaja läheb: 400 ml kookospiima, 500 ml vett, kanapuljongikuubikut, 8-10 šampinjoni, 2 kanarinnafileed, 200 g külmutatud krevette, üks laim, 1 spl karripastat, jahvatatud või värsket ingverit, kalakastet, punast tšillit (mina tegin tšillihelvestega, võib kasutada ka värsket tšillikauna – vürtsi lisamiseks jäta seemned ka!)
Valmistamine: Lase vesi keema ja keera kuumus madalamaks. Kui vesi on natuke jahtunud, lisa kookospiim ja puljongikuubik. Sega. Haki seened ja kana. Lisa supile ingver, tšilli, kalakaste, karripasta. Sega paar minutit tasasel tulel, lisa kana ja keeda, mõne aja pärast lisa seened ja pigista laimimahl juurde. Viimasena lisa krevetid, lase paar minutit veel tulel olla. Ära krevette liiga kaua kuumuta, lähevad tuimaks ja kummiseks. Kaunista koriandri ja hakitud tšilliga.
Valma!
Sarnasel teemal...
kodulugu
Kõigepealt: aitäh kõigile, kes eile kohale tulid! Kahjuks oli tõesti vähe inimesi, kuid tore oli sellegipoolest. Esitlusest kirjutan homme pikemalt.
Täna on väike sünnitusjärgne depressioon, pluss kähe kurk ja üldgeneraalne väss ja uim olek. Depressiooni tegelikult väga ei ole, kuid raamatut pole senimaani väga põhjalikult julgenud sirvida – äkki kuskil on mõni viga, mis kahe silma vahele jäi? Ja üldse, alati on iga uue raamatuga sarnane tunne. Emotsioonikarussell – kas seda oli nüüd vaja? Aga muidugi oli! Äkki tuli halb? Aga ei tulnud ju! jne
Otsustasin pärast kiiret arstilkäiku end tom kha supiga turgutada ja keeran kohe diivaline külili naudisklema. Üke pika aja jälle õhtu, kus saab lihtsalt olla. Homme jälle ringijauramist palju.
/
Räägin nüüd köögijuttu. Viimasel ajal on mul tõeline pesapunumishoog. Osalt on süüdi selles koju tagasisaabumine – see on ju ikkagi meie pere kodu olnud aastakümneid! Ja ma saan naela seina lüüa, jälle! Ja mul on suur köök – jälle! Teisalt olen hakanud fännama kifte kodundusblogisid, nagu näiteks Simple Mom, kust saan pidevalt inspiratsiooni.
Kolmandaks on rahadega jõle kitsas, seega planeerin nädalajagu söögikordi ette ja olen hakanud korralikku menüükalendrit pidama. Nii säästab kõvasti raha ja aega.
Ning mis mu meele kõige rohkem rõõmsaks teeb – mul on jälle elektripliit! Vaidlesime Inimesega ükspäev hullumoodi, et kumb ikkagi parem on, kas gaasi- või elektripliit. Tema raiub muudkui, et gaasi. Mina ajan oma, et ikka elektri. Hiljem mõtlesin rahulikult järgi: mõlemal oma head ja vead, ainult et minu jaoks on elektripliidil häid omadusi rohkem. Ma pole just kõige eeskujulikum koristaja, kuid köögis ei salli ma, kui pliit pärast söögitegemist räpane on. Ja gaasipliidi puhatamine on ilge kepp, tõesõna. See, et elektripliiti on mugav puhastada, kaalub minu jaoks üles isegi selle, et gaasipliidiga saab paremini kuumust reguleerida. Pealegi läheb minu elektrikas kenasti kiirelt kuumaks, nii et probleemi pole.
//
Ja lõpetuseks pilte… Üritasin meie ilusast siniste vilkuvate ja lainetena põlevate küünaldega kuusest ka pilti teha, aga ei osanud. Nii et te peate mu sõna uskuma, kui ma ütlen, et meil on ideaalne jõulupuu! Mis siis, et Pussakas kaks kera ära lõhkus.
Meenutus lumetormist. Siis me elasime veel seal…
Pussur teeb lumega tutvust.
Suure lumetormi ajal. Tänavakoristusmasin sõitis mööda Riia tänavat vales sõidusuunas tagurpidi mäest alla.
Pussak sööb lund.
Ja lõpetuseks: vaade praeguse (ja kunagise – ma peaks seda vist kunagi lahti seletama) kodu aknast, hommikul pärast kolimist.
