pähh
Tänane öö möödus mul umbes nagu Nirtil. Kõik algas ilusasti ja paljulubavalt, ostsin endale poest Jõuluporterit ja Taffeli krõpse, tõmbasin arvuti igast erinevaid krimisarju täis ja otsustasin terve õhtu otsa diivanil keras olla. No oli selline hõre olemine.
Kaks pudelit jõin ära ja järsku tabas mind mingi imelik haigushoog, nahk korraga põles ja külmus, seest keeras ja üldse oli ilge olla. Kebisin siis kell 22 või nii voodisse, ainult selleks, et ärgata kell veerand neli vappekülma ja peavaluga.
Jõin siis veits teed, vahtisin veits telekat (ahjaa, eile näidati National Geo-porno-graphicu pealt nahkhiire kõvastanud riista, ma pidin otsad andma), keerasin siis end kahe teki sisse ja kebisin uuesti magama.
Ärkasin pärastlõunahämaruses ja mõtlen, et ei tea, kas Birx nakatas mind või milles asi.
Igemed valutavad ka juba teist nädalat, selline tunne, et ostaks ühe neist rõngastest, millega titad oma igemeid masseerivad, kui kikud kasvavad.
Sarnasel teemal...
kui te tahate mulle lilli kinkida…
…põhjuseid oleks mitmeid, näiteks just olnud nimepäev või peatne esimene advent või see, et novellikogu tuleb kohe trükist või lihtsalt see, et ilus päev on, siis palun sellist buketti:
Ilmselt peaks ma aga selle saamiseks Seattle’is elama…
Sarnasel teemal...
kuidas Daki remonti teeb
- Ärkab hommikul vara, rõõmsalt ja rõõsalt ja läheb korterisse.
- Vaatab nõutu näoga ringi: kõik kapid on nii suured ja seina küljes kinni!
- Kutsub Birxi. Kaks pead on ikka kaks pead.
- Birx arvab, et vähemalt saab tapeedi maha kiskuda.
- Kisuvad kahekesi tapeedi kolmest seinast maha. Seal, kus on kapid, sinna jääb.
- Daki hakkab maaliteipi panema. Ei ulata lae alla ja kõik jääb imelik.
- «Ma ei jaksa oma käsi nii kõrgel hoida!»
- Daki võtab värvipurgi ja mätserdab kõigepealt enda, siis põranda ja siis seina kokku.
- Värv on ilus. Punane!
- «Ma rohkem ei viitsi! Miks ma kaks korda pean värvima?!»
- Daki puhkab natuke ja mõtleb, et teeb veel veits, siis on homme vähem värvimist.
- Birx valab oma haiguseviha välja kraanikausi kohal – pahtlilabidaga tapeedijääke kaapides.
- Üks sein saab värvitud.
- «Ma rohkem ei viitsi!»
- Daki pakib asjad kokku ja läheb PÖFFile. Homme ka päev!
Kaasnesid pläkutamine, veidrate häälte tegemine, emadest rääkimine (mingil veidral põhjusel jätavad emad mulje, et remont on nii lihtne ja igaüks saaks sellega hakkama!), itsitamine, meestest rääkimine, õhtused plaanid ja detailsed kirjeldused tatist ja norskamisest.
Ladylike, indeed.
Sarnasel teemal...
esimene PÖFFi päev!
Otsides PÖFFi õhustikku ja «Olen alati tahtnud gängster olla», PÖFFi ametlikus blogis.
Sarnasel teemal...
asjad, mida ei peaks olemas olema
- need vidinad, millega sa näed, kes on su MSNis ära kustutanud või blokkinud – no mille jaoks? selleks, et endal tuju pahaks ajada? ei ole vaja!!!
- blogid, mida sa varem lugesid ja kes sind lugesid, aga nüüd olete üksteist ära kustutanud – lihtsalt teeb kurvaks. ja ma ei pea silmas, et neid blogisid olemas olema ei peaks, aga lihtsalt ei peaks suutma selliseid asju tähele panna
- trepid, kui on vaja kolida
- asjad, kui on vaja kolida
- internetileping, mida ei saa lõpetada, kui on vaja kolida
- ainult üks pudel veini, kui tahaks rohkem
- breakdown of the närvid, kui võiks olla hästi kõik
- töötukassa lolakad süsteemid, mis ei lase isegi järjejuttu Naistesse rahus kirjutada, ilma et kohe haigekassakindlustust maha ei hakataks kakkuma
- autod, millel pole topsihoidjaid
- eksid, kes käivad närvidele
- värdjad ühistutüübid, kes arvavad, et üürnikel pole õigust parkimiskohale ja kes panevad heast peast keset päeva hooviväravad kinni
- seda phucking autot ema maja ees, mis takistab normaalset kolimist ja parkimist
- kortereid ilma sisseehitatud pesumasinateta
- tehnikat, mis minu kätes lihtsalt puruneb. puruneb, i say!
- 150kroonist hinda lihtsalt värvide kokkusegamise eest värvipoes
- täielikku writer’s block‹i, kui ainuke asi, mis võiks hetkel sissetulekut tuua, on kirjutamine
- tööpakkumisi, mis kõlavad nagu mulle, aga ma kunagi ei saa neid, sest nad võtavad ikka kellegi sellise, kes pole mina
Vingving, ausõna noh. Birxiga vaidleme küll koguaeg, et kas see, et mul on õnnelik armastus kaalub üles selle, et temal on õnnelik töö, või et kas need kaks on võrdsed (noh et me oleme tegelt samas seisus, lihtsalt erinevad osad meie eludest on kaetud), aga no ikka on tunne, et kõike pean siin ilmas ise ja üksi tegema ja et kõigil teistel siin maailmas on parem (mis muidugi pole tõsi, aga noh).
Argh.
Oot, jah. Homme kohe on parem. (Ma vist sain külma tänu vees sumpamisele ja sellepärast ongi nii ving.)
Sarnasel teemal...
mina nii ei mängi!
Üritasin täna kolida. Inimene on jälle komandeeringus, seega olin vaid mina, kastid ja siht need kastid ära viia.
Lõppes sellega, et kõigepealt pidin kolm korda käna käima enda hoovi peal, siis vajusin pool meetrit lumesoppa uuevanakodu hoovi peal, siis oleks peaaegu veel käna käinud, siis tõmbasin end ribadeks kaste kolmandale vedades ja tagatipuks, tagatipuks! Faking hell, seal majade vahel ei ole võimalik sõita! Isegi neliveoga oli paar korda tunne, et siia ma nüüd jään ja/või rihin selle ilusa kalli Lexuse must paremal ka veel ära pluss ajan alla ema väikese lapsega, kes üritasid koju pääseda.
Istusin siis, aken lahti, ise pingutusest higine (ma tean, hea mõte), ootasin, kuni inimesed läinud ja murdsin läbi.
Ainult selleks, et koju jõudes oma hoovi peal jälle külg ette tõmmata.
No tramaivõi. Oleks et hoiaks siis seda ilma, krt rsk. Aga ei, nagu Eestile kombeks – nje rõba, nje maso. Kas uputame kõik lumme või uputame kõik lumesuppi. Oleks ilus selge talveilm, ei, seda ei ole! Ja üldse, arumaisaa, kuidas autodega inimesed on suutnud seal kitsukeses paneelrajoonis üldse kõik need aastad talviti elada? Eriti väiksed sõiduautod, mis põhjaga mõnusalt vallidesse kinni jäävad.
Ma ei kujuta ette, kuidas me küll kärudega kõik need stafid liigutatud saame. Praegu on igal juhul käruga ligipääs absoluutselt igale poole olematu.
(Ok, ma tegelt tean, et oma viga, et me siuksel ajal kolima hakkame ja et ilm pole selles süüdi. Aga ma tõsiselt vihkan kolimist, ja mu karma annab mulle aina ette asju, mida ma vihkan – kolimine, rahamured – nii et ma peaks suhteliselt harjunud juba olema sellega, et mu elus on tavaliselt ainult see, mida ma ei salli.)
Närvid on läbi nigu politseikoeral, läksin võtsin pudeli veini ja kavatsen nüüd ja edaspidi mitte kunagi enam välja minna ja kodus ainult sarju vaadata.
Vihast sinine ja kolimas-neljandat-korda-aasta-jooksul,
alati teie
Daki
(Tegelt on head ka, homme hakkab PÖFF ja mis siis, et ma pean ühendama omavahel kuidagi kaks filmi päevas, remondi uuevanakodu köögis ja kolimise. Lõbus!)
Ahjaa, happy thanksgiving! Teeks ahjus kana, kui oleks a) kana ja b) isu ja c) sööjaid ja d) raha.
Sarnasel teemal...
ja halva seksi auhind läheb…
Tema tukslev mehelikkus otsis oma sissepääsu temakese õrnade roosilehtede vahele…
Teate küll neid naistekaid, kus seksi on kujutatud erinevate kummaliste ja sageli õudustäratavate metafooridega? Nonii, tuleb välja, et väljamaal jagatakse sellise asja eest isegi auhindu. Täpsemalt öeldes Bad Sex in Fiction nimelist auhinda.
Guardian kirjutab, et sel aastal sai auhinna kirjanik Rachel Johnson, võttes auväärse koha sellise seltskonna hulgas nagu Norman Mailer, Thomas Wolfe. Johnson märgiti ära, kuna tema metafoorid ja eufemismid olid eriliselt halvad ja kuidagi väga loomadega seotud. Elutöö auhind halva seksi kujutamise eest anti aga John Updike’ile.
Mõned mu lemmikõudused võistluselt:
- a moth caught inside a lampshade (Johnson, viide õrnadele sõrmedele)
- a cat lapping up a dish of cream so as not to miss a single drop (Johnson, viide keelele)
- soft as a coil of excrement (Mailer, viide peenisele)
Ja seal artiklis on veel värvikas lõik elutöö auhinna laureaadi Updike’i teosest, kus ta kujutab oraalseksi.
Johnson ise on aga auhinna ja tähelepanu üle suhteliselt õnnelik. Ja samas, kui sind ikka pannakse samasse ritta Maileri, Wolfe’i ja Updike’iga, ükskõik, mis põhjusel, siis tuleb ju rahul olla, kas pole.
Sarnasel teemal...
uus haigus: küberhondria
Sul on peavalu? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et tegu on suure tõenäosusega ajukasvajaga? Sul tuju kõigub ja raha ei püsi peos? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et see on kindlasti bipolaarsus? Järelikult võib sind ohustada mitte ükski neist haigustest, vaid hoopis küberhondria. Times kirjutabki sellel põneval teemal. Ehk siis teadlaste sõnul on aina levinum see, et inimesed harrastavad otsingumootorite vahendusel endale diagnooside panemist.
Tuleb välja, et küberhondrikud suhtuvad otsimootoritesse nagu oleks tegu elavate ekspertidega, kes suudavad igale individuaalsele juhtumile reageerida ja vastata. Pealegi on tõsised haigused märksa vähem tõenäolisemad, olgugi, et inimene on endale keerulised sündroomid selgeks teinud ja peab seda enda haiguseks.
Muidugi ütlevad uuringu läbi viinud teadlased ka, et sümptomeid ei tohiks siiski ignoreerida, kuid ei tasu ka üle pabistada.
Ma arvan, et küberhondria võib sarnaneda pühendunud House’i jälgijate sündroomiga, kes arvavad iga asja peale, et neil on kindlasti luupus ning teavad ebanormaalselt palju selle kohta, kuidas tehakse teatud meditsiinilisi protseduure (ning arvavad, et neil on neid kindlasti vaja).
//
In non-related news…
Arvasin, et sain unes epiphany ja tean, kuhu pean oma CV saatma, et tööd saada. Uni läks ootuspäraselt Inimese kella järgi ära ja nüüd tiksun siin nigu lolakas. Koht, kuhu unenäo järgi oleks pidanud CV saatma, ei tundu päriselt üleval olles üldse selle kohana, pealegi ei otsi jätkuvalt keegi endale Tartusse satelliit-reportereid (kuigi mis häda on tänapäeva internetiseerunud maailmas Tallinnas kontoris kohal istuda, arumaisaa, pealegi ei ole ühe ajakirjaniku asi kontoris istuda – kui, siis ikka kirjutamiseks –, vaid ikka ringi liikuda).
Lisaks nägin unes kolme autoõnnetust ja seda, et Pussakas oskas rääkida. Ja et Aleksandri tänava viiekordsete taga õitsesid nurmenukud ja Aleksandri tänav üldse oli hästi ilusaks tehtud.
Eile nägin unes, et keegi kutt, kes meenutas kahtlaselt palju fotoblogijat Kaarel Nurka, ajas mind taga ja mingi kahtlane bisnis oli Birxi venna sünnipäevaga.
Oh heldust küll. Kuna ma aga olen ma uuest muusikavidinast vaimustuses, siis siit veel üks hea lugu teile. Ma loodan, et see innustab ka neid inimesi blogist muusikat kuulama, kes juutuubi linkidel üldse klikkida ei viitsi – saab ju muusika käima panna ja teistes akendes edasi surfata.
Igal juhul, siin üks ilus hommikohvikõrvane lugu. Tegu Lauri Saatpalu & co projektiga Folkmill, mis oma tegevuse küll mõni aeg tagasi lõpetas, kuid «Käib salapidi öö» on läbi aegade üks nunnumaid eestikeelseid lugusid minu jaoks vist üldse. Taas midagi sellist, mida omaette laulda, kui hilisööl kusagilt koju jalutad. Lisaks seostuvad selle looga suurepärased mälestused praeguseks lagunenud sõpruskonnast ja kõigist neist toredatest asjadest, mis me koos tegime.
See karge hommikune valgus
mida magajad ei näe
ei ole lihtsalt päeva algus
ta sulle ulatab käe
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Sarnasel teemal...
ainult küsimused
Jälle üks küsimus suurele ringile – mis värk on, et kõik blogijad nüüd ühekorraga rasedaks jäävad? Tikker just sünnitas, hiljuti teatas Dooce, et ootab titat, järgnes Evelin teatega kaksikutest ja muidugi siis veel … Noh, neid on ühesõnaga veel.
Kas siis järelikult vastab tõele, et kui läheb külmaks ja pimedaks, on hea teki all nahistada? 
Või siis lihtsalt olen mina juba selles eas, et lihtsalt noh. Tuleb käia pulmades ja katsikutel rohkem kui kunagi varem?
Kuulake selle peale übernunnut Robert Downey Jr-it. Väga hea biidiga lugu on.
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Sarnasel teemal...
temaatilist muusikat
Lasin Andrisel peale panna plugina, millega saab nüüd mu jagatud muusikapalu kuulata. Täpselt nii, nagu Marta oma viimases postis ja nagu Jrigi teinud on. Ja ilma selleta, et ma peaksin seadust murdma ja muusika kuhugi üles riputama.
Ühesõnaga. Lumesadu on hetkeks küll üle jäänud ja ma sain täna (hoolimata hoiatusest oma sõiduvahend täna koju jätta) neliveoga mööda linna ringi «kihutada» (no sõidad pööretega 3,5 ja kiirust ainult 40), aga siiski oli lahe. Kui ma oleksin ainult poodi kapanud ja tagasi, ei teakski ma, kui ilus kõikjal on, siin ja linnast väljas ja.
Tänane päev on olnud jälle ideaalilähedane (ettevaatust, järgneb mida-sõin-mida-tegin-jutt). Kuigi öösel ei saanud und ja uinusin alles lõplikult pärast Inimese äraminekut hommikul kell 6, on siiski hästi olnud. Lugesin vannis [digit], jõin klaasi väga head valget veini (ma ei uskunud, et selline asi võimalik on, väga hea valge vein st), tegin imehead kalasuppi ja mässasin kassidega, kuulates jõululugusid, põletades küünlaid ja süües mandariini. Ja selle aasta aastavahetus tuleb väga lahe, vähemalt sama lahe kui eelmine (mis toimus nimetus Tšehhi väikelinnas Plženis), mis siis, et Marokosse ei lähegi.
Ning lõpuks, tänu Milliele, on mul ka see lapsepõlveaegne vaat et lemmiklugu, «Talveöö» olemas. No see, mida ikka kipud laulma, kui oled mõnes kohvikus talveõhtul hõõgveini joonud ja läbi lumesaju pärast hilisõhtul koju jalutad.
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
