Kuidas Daki modelliks käis
On esmaspäeva õhtu. Kell armatuurlaual näitab 6:30. Väljun Tartu linna piiridest. Pussakas kõrvalistmel on poolenisti huvitatud. Peamiselt on ta mittehuvitatud ja eelistaks magada, aga ei saa, auto raputab. Autos laulab Ruja ja meel on natuke mõru. Põen juba ette selle neetud hotelli leidmise pärast, mis asub kuskil pärapõrgus nimetus kohas. Viskan korra veel pilgu paberile sirgeldatud juhistele. Mingid tundmatud lätikeelsed kohanimed, kriipsud teede asemel… Ma ei jõua kunagi kohale, otsustan. Ja samas vaimus otsustan juba ka sel juhul autos magada. Suure Riia maantee ääres. Suva ju? Jah? Pussakas ei vasta.
(Alles hiljem saan teada, et koha nimi on Ādaži.)
Kusagil Valmiera lähistel hakkab mulle selguma kogu olukorra jaburus ja ma purskan valju häälega naerma. Et siis… Ma sõidan Riiga, et osa võtta fotoprojektist «Tuntud naised kassidega» (jaa, ma tean, ma vaidleks ka tugevalt selle oma «tuntuse» üle, aga kui juba sai näpp antud…) ajakirja Lilita jaoks. Fotoseeria ilmub kolmes Balti riigis. Ma pean ärkama kell 6, kell 7 on mul vastas umbkeelne Janis, kes mind ja Pussakat peale korjab, läbi Riia loksutab ja stuudiosse viib, kus mulle tehakse meik ja soeng ja siis sõidame me (jajaa, kass ka!) sada kilti Riiast välja nimetusse mõisasse ja…
Ja ma üritan vene keelt endale t.A.t.U-d kuulates meelde tuletada.
Kõige selle ette kujutamine tundub sel nimetul (nimega tegelikult – A3) Läti maanteel nii koomiline, et ma naeran mitu head kilomeetrit. Kuni jõuan mingite road blockideni ja mu naerutuju kaob. Kaotan sõiduajas umbes kolmveerand tundi, passides pimedas Läti öös fooride taga.
Tegelikult oli hotelli leidmine lihtne, kuigi ma vihastasin ilmselt mõnikümmend autojuhti oma teel tukslemise ja iga väljasõidu hoolika vahtimisega korralikult välja. Aga hotellituba on kõle ja aus ja Pussakas junnitab rahumeeli liivakasti täis, nagu polekski väljamaal ega mitu tundi autos loksunud.
Hommik on, nagu kõik hommikud, valus. Janis ootab mind suure laia naeratusega ning ei olegi päris umbkeelne – viisakused saame vahetatud ja juba sukeldumegi kohutavasse Riia liiklusse. Hoian hinge kinni – kuidas on võimalik niimoodi sõita?! Janis on, nagu on kõikide maade autojuhid, pealtnäha maniakk, aga tegelikult üpris osav sõitja. Lõpuks rahunen ja suudan end piisavalt lõdvaks lasta, et vaadet imetleda. Riia on tõesti ilus! Oma kulunenud-nõukaaegsel-kombel.
Hiljem, õhtul uuesti linnast läbi sõites viskan korra pilgu vasakule ja näen ootamatult väsinud välimusega ülimukitud tädi, seelik kõrgele tõstetud, kulunud alukaid kohendamas. Šokk ei jõua tekkida, möödume kiirelt.
Kui autosse istub projektijuht (või on ta moetoimetaja? Ühesõnaga, asjapulk) Žanna, läheb olemine lõbusamaks. Ta on rõõmus ja optimistlik naisterahvas, üldse mitte tibi, nagu millegipärast ootasin. Ta räägib mulle lõbusaid lugusid selle projekti hullumeelsusest (mängus on ju ka Läti ja Leedu tuntud naiskassiomanikud), me naerame ja mulle hakkab tunduma, et tegu on väga kifti asjaga, millest ma ootamatult olen sattunud osa võtma.
Stuudio, kuhu jõuame, on idülliline. Täpselt selline stuudiokorter, nagu sa oma metsikutes unistustes ette suudad kujutada. Mängib mahe džäss, fotograaf Valdas tervitab mõlemale põsele suudeldes, jalge vahelt jookseb tuppa Valdase punasetriibuline kass. Proovime selga erinevaid daamilikke peeneid rõivaid ja juba saabubki Ruslan (riietatuna skinny jeansidesse ja valgesse liibuvasse triiksärki, juuksed kelmikalt lõuani kasvanud, käised üles kääritud), kelle ülesanne on pooleteise tunni jooksul teha mulle soeng, mis näeks välja, nagu oleks see valmis saanud viie minutiga.
Ja mu selg väsib selle pooleteise tunni jooksul nii kohutavalt ära, et ma olen sunnitud Žannale, kui ta mulle meiki hakkab tegema, oigama: «Being a model is a tough, tough job!»
Žanna naerab ja meigib mind edasi. Lõppkokkuvõttes näen ma välja nagu 1920ndate Marilyn Monroe.
Sõit shootingukohta pole sugugi nii maaliline, kui ma lootsin. Mu kere annab juba märku, et ma olen liiga palju autos istunud ja liiga vähe maganud, seega püüame Pussakaga tagaistmel tukkuda, samal ajal kui Janis eesistmel kellegi naisterahvaga lobiseb. Ahjaa, naisterahvad. Me läheme kolme autoga, kõik täis lisaks Valdasele ja autojuhtidele naisterahvaid – mis on nende eesmärk ja töö, jääb esialgu mulle mõistatuseks.
Pärast pooleteisttunnist (selleks hetkeks on minu päev kestnud juba 6 tundi!) sõitu mööda käänulisi Läti kruusateid, saabume me kauni mõisa ette. Nime ma muidugi unustan hiljem. Kiirelt riietatakse mind Armani (või mingi muu peene nimega, enam ei mäleta, jällegi) šlehvidega-volangidega pluusi, väga Count Dracula mõjudega sametmantlisse ja Valdas räägib, et idee on lihtne. Istu laua taga, justkui oled just lugenud raamatut ja tulnud huvitava idee peale. Sa tead mingit saladust, mida teised ei tea… Ja su sõber Pussak (suutsid öelda küll välja) istub su kõrval ja… Noh, vaatab kaamerasse.
Pussak muidugi ei taha eriti istuda laual (kodus ta ei tohi seda teha) ja kaamerasse vaadata. Tahab hoopis ringi käia ja uudistada. Nüüd saab selgeks, milleks kõik need naised kaasa toodud on. Ikka selleks, et Pussakat taga ajada või takistada tal toole kratsimast (hirmus kallid!) või treppe mööda alla kõndimast (all on kaks lossikoera). Ja hiljem, kui Pussak juba laual istub, tema tähelepanu võitmiseks erinevate krabistamiste, susistamiste ja häälitsemistega. A hard days› work.
Appi, kui raske on hoida koguaeg uut ja huvitavat ilmet! Ausalt, suunurgad kisuvad krampi, ma vahin pingsalt raamatuid ja mõtlen kogu aeg, oi, kuidas ma sellest hiljem kirjutan…
Vahepeal käime Valdasega all suitsetamas, mina uhkelt riides, jalas ketsid.
«You look weird.»
«I know.»
Räägime Eesti mõisatest ja Valdase kombest meil puhkamas käia. Näiteks Pädastes.
Räägime Barclay de Tollyst ja sellest, et kui kass ei koopereeru, tuleb kogu värk tühistada.
Õnneks lõpuks Pussakas koopereerub ja järgmine võta toimub õnneks akna juures. See on käkitegu – Pussakas ainult aknal istukski. Mina oma uhkes kleidis (mida ma poes iialgi ei vaataks, aga kui juba seljas, olen hämmastunud – ma olen ilus!) ja palju vabam kui enne. Lõpuks Valdas saadab mulle õhusuudlusi ja plaksutab: «Thank you! That’s a wrap!»
Kell on viis õhtul.
Selgub, et autojuhid on kadunud. Natuke jamamist ja ma asun tagasiteele oma autoni järgmise autojuhiga, kes terve tee vatrab teiste tüdrukutega. Tukastan ja mõtlen, et küll see läti keel on vene keelele sarnane – ma saan juba kõigest arugi, mis nad räägivad!
Hiljem, kui Janist taas läti keeles rääkimas kuulen, saan aru, et meie autos räägitigi hoopis vene keelt. Väsinud aju…
Tagasitee on pikk ja pime. Terve Via Baltica teen ma hullumeelseid möödasõite ja kardan, et läti sõidumaneer on mulle nakanud. Eestisse jõudes on pime ja mu silmad teevad juba trikke. Sõidan tagasi mingit x-teed kaudu, kus pole mingit märgistust. Tee kõrvalt tõuseb lendu öökull ja ma kiljatan.
Viljandisse jõudes tänan jumalat.
Tartusse jõudes olen lihtsalt õnnelik, et kodu paistab. Mis siis, et mitmekordselt.
30 tundi hiljem vajun voodisse ja üritan juua kibeda kurgu tarbeks veel teed enne uinumist.
Tee jääbki joomata.
Olen järgmise nädala haige.
(Pildid peaksid ilmuma oktoobri või novembri Lilitis.)
Sarnasel teemal...
joogast
Kuna ma olen end nädal aega arvutist võõrutanud, siis olen ma igast huvitavate asjadega tegelenud. Lisaks tavapärasele lugemisele-koristamisele-mööbli ümber tõstmisele (ok, seda ma ainult mõtlesn, ei teinud, sest juhtmed on liiga lühikesed ja ratast pole kuhugi panna) otsustasin ma, et peaks hakkama jälle joogat tegema.
Sest no trennist on nii suur puudus, et nutt tuleb igal õhtul peale, aga raha pole ju kuskilt võtta sellise luksuse jaoks*.
Noh. Ja siis ma võtsin oma joogaraamatud riiulist ja hakkasin joogatama. Panin ilusti teki põrandale ja võtsin seitsme nädala plaani ette ja puha.
Ja juba teise või kolmanda harjutuse juures mõtlesin, et no täitsa pekkis ikka on see arvutiinimese elu. Selg. Selg ja kõik selja külge kinnituv (jalad, käed jne) on ikka täitsa pekkis. Ei paendu noh. Nii kinni kui kinni, eriti, kui oled lasknud mõned kuud trennist mööda.
Ja isegi varbad! Isegi varbad ei paendu!
Ohjah.
Annaks jumal nüüd kannatust, et ma need seitse nädalat läbi teeks, siis võiks end lausa inimesena juba tundma hakata.
PS: Kulka toetab «Melobordelli» novellikogu. Seega: chop-chop, boys and girls! Septi lõpuni on aega oma lugusid valmistada ja saata! Enne jõulu tuleb välja! Vuhuu!
–
*Istusime Birxiga üksõhtu mu vana kodu köögilaua taga.
Daki: «Kui mul oleks raha, siis ma mõtlesin, tead… Ma mõtlesin, et ma ostaks endale ühe lõhna. Lihtsalt nii väga tahaks osta midagi täiesti mõttetut ja ainult endale, midagi luksuslikku ja armast…»
Birx: «Oi, ära räägi…»
(Paus.)
Birx: «Kui mul oleks raha, siis ma ostaks pesu… Ilusat pesu…»
Daki: «Jaa! Pesu…»
(Unelev ja mõtlik, aina pikemale veniv paus.)
Ma ausõna olen ära unustanud, mis tunne see on, kui on raha. Lihtsalt… Kasvõi natuke raha. Nii mõnisada krooni. Ja teadmine, et see ongi ainult sinu raha. Mitte mõne panga või järelmaksu- või laenukontori.
Huvitav, mis tunne see on? Kui on raha**? Natukenegi?
—
**Või arvuti?
