Suure Valge Lehe Hirm ehk kirjutamiskrambist

Erinevate saatusepöörete tõttu juhtus nii, et jäin mina töötuks ja otsustasin, et nüüd oleks õige aeg proovida siis valmis kirjutada nii mõnigi asi, mis mul peakolus ringi on sõudnud, oodates oma aega. Jah, Epuga kahekesi on kirjutatud küll ja kirjutame veelgi, aga et prooviks siis niimoodi üksinda. Et nagu päris kirjanik või nii. Ja mitte ainult novelle, mis mul millegipärast lihtsa(ma)lt tulevad, aga et midagi Suurt. (Mitte ilmtingimata diipi. Diiplust pole praegu päevakorras väga.)

Oli mul isegi hea mõte. Võiks öelda, isegi Väga Hea Mõte. Suurepärane kontseptsioon. Tabas see mind muidugi ühe mu järjekordse laineharjaperioodi ajal, kui üldse peas miljon mõtet siblis ja ringi käis ning õnneks oli mul piisavalt nutti see mõte ka üles kirjutada.

Ja siis tuli vahele see novellikogu koostamine (mis, muide, on jätkuvalt töös, ootan septembri lõpuni lugusid) ja nüüd siis võtsin kontseptsija-lehe lahti, et noh. Kirjutaks siis nüüd.

Täiesti pekkis. Ei saa. Ei oska. Ei tule. No ei tule sõnagi! Minul, kes ma olen võimeline kirjutama igast asendist, kasvõi pea peal seistes, absoluutselt kõigest! Ja nüüd – selline kramp, et ei saa hingatagi, kui lahtist Wordi dokumenti vaatasin.

Eks sel oli mitu põhjust. Ajaline faktor oli. Et no tahaks kiirelt valmis saada (aga nagu öeldakse – haste makes waste). Ja et siis see PEAB tulema sitaks hea, sest idee oli ju nii sitaks hea. Ja hirm oli persse keerata kõike.

Maadlesin oma blokiga igatpidi, mõtlesin end lõpuks haigeks, ei miskit. Kirjutasin midagi kokku – küündimatu saast. Isegi blogi ei kirjuta keegi nii halvasti. Alustasin uuesti. Ikka saast. Vingusin natuke siin ja seal, otseselt head nõu saamata (tundsin puudust, et ei kuulu kuhugi kirjandusrühmitusse, ja nüüd olen eriti kade, et Jim näiteks Purpurmusta kuulub, nagu ta täna uhkelt teatas).

Proovisin kõiki oma tavalisi tehnikaid – pudel veini, suitsud ja vaikus. Aga ei õnnestunud saavutada üht ega teist, sest inimene kirtsutab alkoholi ja suitsude peale nina ja ausalt, ei anna sama efekti rõdul suitsetamas käimine. Mitte nii, nagu oli Vanasti, kui sai köögilaua taga istutud ja tossatud, klahvid klõbisemas. Vot need olid ajad…

No igal juhul. Proovisin igast muid asju ka, näiteks muude tekstide kirjutamist vahepeal ja kirjanduskaugete inimestega suhtlemist (mille peale läksin ma ainult närvi kusjuures, eriti ühe konkreetse kirjanduskauge inimese peale, aga selles oli ilmselt süüdi inimene, mitte tema kirjanduskaugus). Ei midagit. Ikka istus see fail dekstopil ja kõõritas mind etteheitvalt.

Võtsin siis ühe targa raamatu kätte ja hakkasin lugema. Back to basics. Ja sain aru, mis mul puudu on. Ma pidin veel põhjalikumalt tausta minema. Ja ma läksin põhjalikult. Ma koostasin peategelas-tšikile isegi sünnihoroskoobi, kurat küll. Ma surfasin internetis ja koostasin kondikava (mida ma ilmselt ei kasuta, aga vähemalt on ta olemas). Ma lugesin siit-sealt asju, tegin märkmeid ja…

…jõudsin järeldusele, et KÕIK tuleb ümber kirjutada (jah, selleks ajaks mul midagi juba oli).

Nüüd praegu siis ma kirjutan ümber ja tekst on läbi teinud totaalse muutumise. Ma ei tunne enam ära, kes seda kõike kirjutab! Ma ei tea, kas see on hea või halb, eks näeb. Äkki on veel halvem kui enne? Aga vähemalt on kramp üle ja ma suudaks alustada teistmoodi (ilmselt), kui vaja on.

Üks põhireegel, mis alati töötab. Alati tea oma karakterist rohkem, kui teab lugeja.

Ja mul on pool pudelit veini isegi alles!

Üks mõte “Suure Valge Lehe Hirm ehk kirjutamiskrambist

  1. Maria

    See blokiasi on mulle tuttav küll, aga enamasti võib selle selge ajapuuduse kaela ajada ja just ajapuuduse pärast pole ka võimalust leiutada meetodeid tema seljatamiseks (eriti füsioloogiline lause tuli nüüd kuidagi).

    Kirjandusrühmitustesse ma ei usu, vähemasti nii palju, kui väljastpoolt neisse vaadates tundub. Küll aga olen ma mõelnud, et bloki jaoks peaks olema üks või kaks kirjutamisega tegelevat sõpra või muidu lahedat inimest, kellega saab vajadusel suhteliselt kiiresti kontakti. Tegime kooliajal näiteks selliseid kirjutamistalgusid – pudel coca-colat ja pakk suitsu ja siis kokkulepped: nüüd kirjutame, nüüd räägime juttu, nüüd teeme eksperimente, nüüd kirjutame edasi. (See oli siis, kui mõte oli lukus, aga tähtajad ootasid kannatamatult… ja saime asjad tehtud ka.)

    Näiteks, et kui sul on parasjagu käsil mõni suurvorm, aga blokk tuleb peale, siis võtad ühendust nende paari inimesega ja lähed külla (või kutsud külla) ja siis kahe-kolme peale püüate üht mõtteliini pidi edasi minna, teete mingisuguseid etüüde, arutate läbi. See on diskreetne asi, need peavad olema usaldusväärsed inimesed, kellele söandad kirjutatavast asjast üht-teist rääkida, aga samas pead ka teadma, kui palju räägid. Lisaks võib teiste arvamus väga palju aidata – tema ütleb sulle, kui miski jääb arusaamatuks või mingi seos ei tule läbi jne.

    Ja teiste inimeste kohalolu distsiplineerib ka vist vahel. Kui kõik tõesti tahavad seda teha. Sest üksi sa vahel ei tea, mida sa tegelikult tahad.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.