pika nädalavahetuse üldskoor
- vähemalt üks puuk (ei, mul pole süstid tehtud – milleks? ma olen korra juba borrelioosi põdenud, polnud üldse hull)
- umbes viis tundi mudamülkas kinni istumist nimetus (hah, tegelt nimega – Ihamaru) metsas
- üks äikesetorm
- kaks imelikel kellaaegadel ärkamist
- alla paki suitsu
- Tallinn, mu arm
- totaalne writers› block
- üks läbiloetud «Minu Argentina» (soovitan!)
- üks uus Pratchett
- kaks närvirabandust Tasku parkimismajas
- kolm närvirabandust Tasku eskalaatoritel, kus umbes sada kasvatamatut jõpsikat end liiga mugavalt tundsid
- paar tundmust, et «kallis, me oleme vanaks jäänud» – «jah, isegi õllet on kapis vähem kui süüa»
Aga see kuradi puuk… Jättis oma jala minu sisse. Ilge on elada nüüd selle teadmisega. Ja mida selle writers› block’iga teha? Päh.
Sarnasel teemal...
miljoniküsimus
Kes on see kitarrist, kes üleeile üle pika aja oma vana bändiga kontserti andis?
