RUJA!!!

Igal pool on juba küll ära öeldud, et Ruja on nii-nii hea, aga kuna ma just tulen sealt, täis sellist… uskumatut kogemust, pean ma seda jagama.

See on lihtsalt uskumatu, kui hea rolli tegi Võigemast Rannapina, milliselt mõjus Risto Kübar Nõgistona… Ja muidugi, kes oleks võinud arvata, milline talent peitub “Kodu keset linna” heledapäise ja tagasihoidliku Henri ehk Sergo Varese sees? Mees andis endale selle rolliga sellised mõõtmed, et kõik see tunne ei mahu minu sisse praegu lihtsalt äragi.

Ja mis siis, et sadas vihma vahepeal ja et natuke olid käed külmast kangeks tõmbunud, kui ovatsioonide ajal oleks tahtnud neid küljest plaksutada; ja mis siis, et kõht valutas ja mu ees istusid töllid. See kõik oli seda väärt ja rohkemgi!

Ma ei suuda ette kujutada, millist tööd pidid Semper ja Ojasoo tegema, et kõike seda, mis on Ruja, kokku panna selleks, mis oli täna seal laval… Kui palju räägiti sümbolite keeles… Ühelt poolt oleks nagu vaadanud väga head filmi, teiselt poolt aga oleks nagu olnud ise seal sees. Kui nemad jõid šampust, kahetsesin ma valusalt, et olin ühe pudeli šampust maale jätnud. Kui nemad Tartu Levimuusikapäevadest rääkisid, olin ma solvunud, et ma olen sündinud 84. aastal. Ja kui Gunnar Graps oma lühikese kilje laval tegi, ja sellest ainult kahe vihjega märku andis, olin ma rõõmus, et selle ära jagasin.

Arutasime pärast, et ei tea, kas Nõgisto või Rannap ka solvusid. Ning jõudsime järeldusele, et miks nad oleksid pidanud. Rannap – jah, küll ülbe ja Suur Isiksus, aga tõeline geenius! Ja Nõgisto… Oh, mul on Nõgisto vastu praegu väike armumine vist.

Kui karm on mõelda, kuidas kõik hääbus… Üks Eesti vägevamaid bände lihtsalt hääbus 80ndate lõpu segasesse aega, kuigi – ka praegu on ju samamoodi. Ikka on vaja saada raha, ikka on vaja saada paremaid esinemisi. Ja Eestist on neid raske leida. Ja siis juhtubki nii, et andekad tüübid lõpetavad lauldes laeval purjus soomlastele, joovad ennast põhja, nii et pole toidurahagi… Ja surevad. Enne tehes veel viimase esinemise nimetus (olgu, Rogun oli) Tadžikistani mägikülas.

Kõhe küsimus jääb. Kuidas taipas Reet Linna Olav Ehala Alendrilt selles telesaates küsida: “Kuidas sa end vee all tunned?”

Mul oli raske pisaraid tagasi hoida, kui järsku sai sümbolite keelest selgeks, et… See, mis seal laval on, on viimne õhtusöök. Apostlid ja Alender, Kristusena.

Ja siis oligi kõik vaikseks jäänud…

(Ma nüüd uurisin järgi, et Alenderi jaoks oli see sõit Estonial siiski esimene, mitte ta ei olnud seal juba pikalt laulnud. Me enne jäime selle üle pikemalt arutlema. Ja mul on tunne, et Alender võis olla bipolaarne.)

12 mõtet “RUJA!!!

  1. v.

    Ääremärkuse korras – see võis tal esimene “töösõit” olla, aga kindlasti oli ta varem sellel laeval olnud. Jaanuaris 1994, kui käisin Forseliuse seltsi koolide reisil Rootsis-Taanis oli ta kindlasti laevas ja laulis karaokebaaris… Ma arvan, et see on ka ainus kord, kui mina Alendrit “laivis” olen näinud…

    Vasta
  2. luize

    etendus ise mulle meeldis küll. aga näiteks see viimase õhtusöömaaja-asi kippus juba liiale minema.
    kas reet küsis selle vee all küsimuse? mulle jäi kuidagi meelde, et ehala… ehkki need videolõigud olid eriti head, võibolla parim osa huumori mõttes.
    super tüdruk on evelin pang. tema laulmises on tõesti midagi sees, eriti rujas on kohe väga sees.
    tegijatele siiki etteheiteid on. esiteks näib, et ojasoo-semperi geenius ilmutab ennast ainult ühel, hästi väljatöötatud moel. hakkab tüütuks muutuma.
    bänd, kes tegelikult mängis, jäi teenimatult tähelepanuta näiteks kavalehel. postimehes hävitava arvustuse kirjutanud margus kiis ei leidnudki mehi nimekirjast, kusagil eelviimasel leheküljel nad siiski muuseas olid üles tähendatud.
    alender ei ole kirjutanud sõnu laulule teisel pool vett. selle kirjutas palju-palju varem lehte hainsalu. kui muu on selline nii-ja-naa siis see on juba faktiviga.
    ja kuigi ma muidu kiisi arvamusega ei nõustu, jäi nõgisto roll kuidagi poolikuks. nagu ta olekski old mindi ullike. ja ülejäänud pändimeestele ei pööratud suurt tähelepanu, olid rohkem statistide rollis. ka kappel. ja mäks, ehkki esitus oli suurepärane, jäi veidi kontekstiväliseks.
    rannap oli ise etenduse juures tegev ja kui ta ka millegi peale solvus, siis seondus see tema loomingu kasutamisega seotud asjadega. kuuldavasti löödi selle ümber kõvasti lahinguid, tema ja ojasoo nägemus asjast erines, kaks andekat, impulsiivset, uhket inimest, ise kujutad ette mis sellest võis saada.
    ma mõtlesin, et kas ülejäänud pändimehed ka etendusele kutsuti? ma peale rannapi kedagi esikal ei näind, aga kõik peaks ju hinges olema. alender välja arvata muidugi.
    ja urmas alender olnud inimesena suhteliselt võimatu kuju, süüdimatu ja upsakas. ega see rootsi elu teda paremaks ei teind. mul on küll hea meel, et etenduses on rannap rohkem “välja kujundatud”.

    üldiselt muidugi tore, et keegi selle tüki teha võttis.

    Vasta
  3. daki Postituse autor

    Ma kava ei ostnud, seega selle kohta midagi öelda ei oska. Nõgisto olla siiski kontrollis ja esikal olnud, ma kuulsin. Ja ma ei ole ka Semperi-Ojasoo asju näinud (ühtegi NO asja pole näinud kahjuks, kuigi elasin aasta aega selle kõrval praktiliselt; ma olen Vanemuise tüdruk), seega minu jaoks oli see täiesti uus ja värske asi. Kui ma oleks varem nende töid näinud, siis võib-olla oleks ka nii arvanud.

    Mulle meeldis ka, et see etendus oli n.-ö Rannapi-põhine. Sest üht- või teistviisi… Kallist kadunukesest halba rääkida, isegi, kui see on tõde, tundub kuidagi maitsetu, eriti arvestades seda, kuidas me ta kaotasime. Ning just sellepärast ma arvangi, et ta oli bipolaarne, ravimata (loomulikult, NL aeg ju) ja nii võivad need inimesed olla päris võimatud indeed.

    Ma arvan, et ülejäänud bändimeestele ei pööratud sellepärast palju tähelepanu, et neid oli ju nii palju! Pidevalt vahetusid, käisid edasi-tagasi, läksid minema, tulid uued asemele jne. Oligi keskendunud kogu see sõu ju peamiselt neile, kes olid sellised “püsivad”. Kuigi ka “püsivad” käisid ära ja tulid tagasi. Ma arvan, et see oli lihtsalt kunstilise lihtsustamise mõttes. Aga kes teab.

    Mulle Nõgisto küll ullikese muljet ei jätnud, vastupidi. Jättis väga andeka tüübi mulje, kes oli lihtsalt natuke liiga noor, tormakas ja samas tagasihoidlik, aga püsiv.

    Ei, siiski. Mulle väga meeldis.

    Vasta
  4. külastanu

    Mulle väga meeldis, olen ise Ruja-aegne ja mäletan mehi noortena, paljus oli äratundmist. Olen vaimustunud rollitäitjate suurepärasest tööst ja lavastajate pühendumusest.Mina küll mingit dokumentaalset tükki otsima ei läinud ja egas ühes tükis suudagi kõiki nüansse esile tuua. Tükis oli Kappelil ja Garšnekil väike roll, aga ometi jäi mällu lavastuses Kappeli-aegse bandi väga hea muusikaline tervik. Ma saingi nii aru, et Kappeli aegne Ruja oli muusikaliselt väga sisutihe. Igatahes Arno Tamm tuli hästi nende rollidega toime. Korraks isegi üllatusin – kas tõesti Garšnek ise otsustas lavale tulla, nii pagana täpne mäng ja grimm. Kui ma muidu pelgan neid Eesti muusikale ja rock-oopereid, siis seekord nautisin täiega.

    Vasta
  5. magus

    ma kuulsin, et Nõka käis teisel või kolmandal etendusel. arusaadav ka, nad ei suhtle rannapiga omavahel tänapäevani

    ise olin varese alenderist nii sisse võet, et armu või ära 🙂

    Vasta
  6. daki Postituse autor

    Seda enam on raske ette kujutada, kui palju ja rasket tööd pidid rockooperi autorid ära tegema, et seda kõike kokku panna…

    Vasta
  7. Maarja

    Pärast etendust olid emotsioonid nii laes, et ma tundsin, et pean teist korda veel minema. Käisingi. Veel parem oli. Kuigi Võigemast mängis Rannapit suurepäraselt, oli minu lemmik-tegelaseks Nõgisto. Imelik, kuidas mõned laulud suudavad isegi 30 aastat hiljem selliseid tundeid tekitada. Ega ma varem Ruja kohta midagi väga ei teadnud, sest olen sündinud veel hiljem kui nende viimane kontsert oli.

    Seda tahtsin ka öelda, et minu mäletamist mööda oli see ikkagi Reet Linna, kes Alenderi käest küsis. Meil käis ka sama mõte läbi – milline kokkusattumus, et seda just temalt küsiti.

    Vasta
  8. daki Postituse autor

    Minu meelest oli ka Linna, aga teised arvasid, et äkki ikka Ehala. Muide, see sama küsimus tuli teravalt teemaks ka vahetult pärast katastroofi, et näete, milline enne, miks ja kuidas jne. Nii et jah. Elu on kummalisi kokkusattumusi täis.

    Vasta
  9. Riin

    Nõgisto arvas, et tema küll selline ei ole nagu Risto Kübar teda mängis. Aga sõbrad kõrvalt vaidlesid kõval häälel vastu ja käskisid tal ennast rohkem jälgida 😀

    Vasta
  10. Lee

    Ńõgisto on ainuke idealist, nii laval kui ilmselt ka elus. Neid on maailmas vähe ja tuleb hoida 🙂

    Üldiselt, mulle meeldib kõik, mida ma Ojasoolt näinud olen; olen NO-s etendusel istudes mõelnud “Aitäh, aitäh, eesti teatrimaastik, Ojasoole pinnaseks olemise eest”. Tema on see, kes ühendab briljantse teostuse (kasvõi näitlejate uskumatu töö mõttes) ja sõnumirikka, terava ja relevantse sisu. Krahl ja Linnateater sarnanevad kvaliteediastmelt, aga mitte üldsuunalt, seega ei kopeeri NO kedagi. Mul hea meel, et neid viimaks ka tartlastele näidati – veel üks põhjus Tallinnasse külla tulla 🙂

    Vasta
  11. daki Postituse autor

    Riin – eks me kõik oleme sellised, et ei tunne oma häält lindi pealt ära jne. Aga hea, hea! Nõka-taolisi tuleb tõesti hoida.

    Ning jah, tuleb, tuleb tulla vaatama NOd enne kui numbrid otsa saavad…

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.