alustan uut raamatumeemi

Praegu ringleb blogisfääris taas üks raamatumeem, mis minu meelest ka mõni aeg tagasi juba ringi käis – märkida sajast raamatust ära need, mida oled lugenud, lugemas, sirvinud või pole üldse puutunudki. Selle asemel (see on minu meelest lugejatele pikk ja igav, ise on vast põnevam teha) alustan uut raamatumeemi, mille idee sain Oprahi ajakirja lugedes (jap, ma lugesin Oprahi ajakirja).

Ühesõnaga, valisin riiulist viis (tegelikult küll kuus, aga seletan töö käigus) mulle mingil põhjusel olulist raamatut ja tutvustan neid teile.

“Lilled Algernonile”, erinevad autorid. Ilmunud aastal 1976.

Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma võisin olla, kui esimest korda seda eemaletõukava kaanega teost sirvisin, aga mäletan selgelt oma emotsioone, kui selle esimesest korda läbi lugenuna käest panin. See oli lummav! Millised maailmad! Tegu on anglo-ameerika ulmekirjanike valitud novellidega. Kui kummaline oli lugeda, et aastaks 2000 pidi mõne kirjaniku nägemuse kohaselt olema igas kodus isiklik robot. Ja need kolm surematut robootika seadust! Ning muidugi, nimilugu. Seda lugedes nutsin iga kord, kui kurb oli selle lõpp ning millist lähedust tundsin ma Algernoniga, valge hiirega. Igal juhul tegi see teos mu silmad lahti ulmekirjanduse põnevate ja lõputute horisontide ees. Senimaani neelan ulmekaid äärmise rahuloluga. Igal juhul soovitan esimesteks sammudeks neile, kes ulmekirjandusest midagi ei tea. Ja vahepalaks neile, kes on liiga Potteri-maailma ära kadunud.

“Seme Amacemilt”, Roberto Piumini. Ilmunud aastal 1990.

Ulmekirjandusest rääkides… Ma olin selle raamatu ilmudes kuueaastane. Suure tõenäosusega lugesin seda enne kui “Lilli”. Tegu on itaalia kirjaniku lasteraamatuga, mis räägib Amacemi elanikust Semest. Amacem on planeet, kus puud tiirlevad ringi, jõed voolavad ülespidi ja mered moodustavad mäed. Amatšemlased ise on suure punase pilvega pea kohal. Nad suhtlevad omavahel pilvi ühendades, samuti aitab see pilv neil edasi lennata. Elavad amatšemlased oma puude otsas ning kui amatšemlane otsustab, et tahab kaaslast, mõtleb ta temast, sööb ära ühe vilja ja hommikul ärgates istub noor amatšemlane tema juures oksal. Seme sündiski niimoodi, aga tema looja leidis peagi, et Seme peaks natuke universumis ja maailmaruumis ringi vaatama – nii palju oli Semel uudishimu. Nii asubki Seme teele, leides palju veidraid planeete ja nende veel veidramaid elanikke. Seebiplaneet, haiglaplaneet, planeet, kus sõidab rong isadega, kes tulevad tagasi, lehmaplaneet, Seme planeet… Tegu on küll lasteraamatuga, aga loen seda senimaani suure armastusega. Ma ei saanud seda nimekirjast välja jätta, mis siis, et tegu on pisikese lasteraamatuga. Sellepärast ka kuus raamatut siin.

“A Concise Chinese-English Dictionary for Lovers”, Xiaolu Guo. Ilmunud aastal 2008.

Sellest raamatust olen ma juba põgusalt paar korda kirjutanud. Selle raamatu leidsin Cambridge’ist tagasi tulles, kui keerutasin Stanstedis taskus viimaseid paunde ja tuiasin Bordersi raamatupoe ümber. Sealt leidsin sooduspakkumise, kolm raamatut 18 paundi eest. Ideaalne! Leidsin kingituse inimesele (“Bad Men: Guantanamo Bay and the Secret Prisons”) ja Birxile (ei mäletagi, mis) ja endale võtsin selle. Mina-tegelane on Hiinast Inglismaale keelt õppima saabunud tüdruk. Autor kirjeldab väga põnelat kultuuride põrkumist, läbi pidevalt paraneva minategelase inglise keele on näha tema arengut, tema mõtlemise muutumist. See, kuidas ta leitud meesterahvaga suhtleb, kuidas erinevad kahest erinevast kultuuriruumist pärit inimeste ootused suhte suhtes… Lisaks pakub see palju ilusaid ja huvitavaid mõtteid, millesse tasub pikemalt süüvida. Kaunis raamat, natuke kurb ja päris palju õpetlik.

Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.

“31 Songs”, Nick Hornby. Ilmunud aastal 2003.

Mulle väga meeldib Nick Hornby. Tema raamatu põhjal valminud film “Elu edetabelid” on üks mu lemmikuid. Nii raamat kui film (sest mulle väga meeldib ka John Cusack). “31 Songs” puudutab minus nii kirjandushuvilist kui ka melomaani. Nick võtab ette 31 talle läbi elu olulist laulu ja räägib ära lood, mis nendega seostuvad, samuti räägib ta bändide ja lugude ajaloost, mis on hariv ja põnev, tänu just Hornby heale keelekasutusele. Äärmiselt huvitav, äratundmisrõõmu pakkuv, küsimusi tekitav (tahaks ka seda lugu kuulda!), humoorikas, intiimne… Kõik, mida healt raamatult ootaks. Raudselt üks mu lemmikraamatuid.

“Sügisball”, Mati Unt. Ilmunud aastal 1979.

Nüüd küll on film sellele raamatule uue mõõtme lisanud, aga ma pole senini filmi näinud ja seega sellel pikemalt ei peatuks. “Sügisball” tuli mu ellu aastal 2006, kui olin just Tallinnasse kolinud. Oli augustikuu, õhtud läksid pimedamaks ja vihmasemaks, kui ma seda raamatut oma voodisse pugedes lugesin. Kui külma, üksiku, melanhoolse tunde see tekitas! Ja samas paradoksaalsel kombel lisas jõudu ja jättis sooja tunde kõhtu – ma ei ole üksinda. Selles linnas on võib-olla sadu inimesi, kes tunnevad end nii nagu mina: üksikuna, väsinuna, rutiinis kinni olevana, millegi nimetu järgi igatsevana. Mati Unt oli geniaalne mees, ma igatsen teda väga.

“Läänerindel muutusteta”, Erich Maria Remarque. Ilmunud aastal 1983.

Siinkohal peaks vist märkima, et need “ilmunud aastal” käivad nende trükkide kohta, mis mul olemas on. Igal juhul. Kui koolikirjandusest üldse miski nii tugevalt mind elu üle järele mõtlema pani, oli see “Läänerindel muutusteta”. Ilma selleta ei kujutaks ma oma kooliaega ettegi. Lugesin seda vist nii mitu korda, et lõpuks olid mul mõned kohad pähe kulunud, teised aga iga kord nagu uued. Ma arvan, et nüüd ma loeksin seda hoopis uue pilguga, arvestades inimest ja seda, millised uued mõtted on tema olemasoluga mu elus tulnud. Ning milline on päevapoliitiline seisukord. Ma hindan seda raamatut aga ka teises mõttes, selles “kadunud põlvkonna” mõttes. Ma ei ole veel päriselt oma peas suutnud seda formuleerida, aga väljend “meie põlvkond” on mulle viimastell päevadel väga palju uusi ideid pähe toonud.

/

Pikaajalised lugejad kindlasti imestavad, et miks ei sattunud nimekirja mõned teised mu igavesed lemmikud, näiteks Bristoli “Sajandi öömajad”, mõni Pratchett, kõik Palahniuki teosed, Bukowski. Aga sellepärast, et suhe nendega on pikem ja veel liiga lähedane. Ma ei oska neisse veel objektiivselt suhtuda (kui see üldse kunagi ongi võimalik). Ma loen jälle Chucki raamatut “Haunted”, just lõpetasin “Snuffi”, Bukowskist on aga isu täis, eriti kui ta jõudis “massidesse” (kes, minu arvamuse kohaselt, ei suutnud teda mõista). Ja isu täis temast ka selle tõttu, et ta muutus lõpuks liiga ennast kordavaks.

Hunter S. Thompsoni raamatud on aga vist Birxi käes (mõned või üks või mitu, ei mäleta), ja mul on nende lugemine pooleli jäänud ning ma ei oska arvata, kuidas see mees mind veel mõjutama hakkab. Kindlasti tema mõju mulle jätkub.

Pealegi, häid raamatuid on nii palju, et neist viis parimat eraldada on võimatu. Need on vaid viis/kuus sellist, mis on minusse sügava jälje jätnud ja mille juurde ma ikka ja jälle tagasi pöördun. Ja mis olid raamaturiiulis, mitte näiteks selles kastis, millele ma praegu seda kirjutades jalgu toetan.

Nii, aga tagasi meeminduse juurde! Nüüd ma palun, et näiteks Birx, Nirti, Toša (kui tal aega on), Eva-Liisa ja Jaanika võtaks korraks aega ja seisaks raamaturiiuli ees ning kirjutaks lühemalt või pikemalt viiest oma lemmikraamatust. Kui te muidugi viitsite.

17 mõtet “alustan uut raamatumeemi

  1. jerru

    Algernoniga seostuvad mul täpselt samad emotsioonid… ma olin vast 7-8, kui isa selle mulle pihku pistis ja see on ka siiamaani üks mu suurimaid lemmikuid. ehk siis väga hea valik.
    ja algernoni lugu lugesin ma mitmeid kordi ja kurvastasin ka iga kord.

    ma praegu loen Hornby raamatut “High Fidelity”. Sul on see ilmselt loetud? See kah räägib ju muusikast 🙂

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    See “High Fidelity” ongi eesti keeli “Elu edetabelid”. Jap, loetud ja vist isegi kusagil olemas. Väga hea raamat (y). Hornby on hea. Temalt on eesti keeles “Kuidas olla hea”, see on ka mõnus lugemine.

    Vasta
  3. Pingback: /++//++//++//++//++//++/ » Blog Archive

  4. Eppppp

    Mul ka Algernoniga sama, lugesin teismelisena, poetasin pisara nimilugu lugedes ja avasin selle raamatuga ulmekirjanduse maailma… See raamat vist on päris paljusid eestlasi mõjutanud.

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Ma muide oleks sulle ka pakkunud seda teha, aga arvasin, et sul kiire. Kui tahad ja viitsid, siis tee ka 😉

    Vasta
  6. Jaanika

    Ma üritan õhtul töölt koju jõudes selle meemi ära teha. Endalegi huvitav. Üritan päeva jooksul peas nimekirja ära koostada 🙂

    Vasta
  7. nüümus

    ui, sul on Seme nii ühes tükis. mul on sellest järel miski kaardipakk. ma vist olen tema vastu halb olnud.

    Vasta
  8. nadja

    “Läänerindel muutuseta” on tegelikult. Millegipärast on peaaegu kõik inimesed alateadlikult sinna ühe T juurde lisanud. Igaljuhul on see raamat ka minu top kolmes.

    Vasta
  9. daki Postituse autor

    Heh, on jah muutuseta. Ausõna pole seda kunagi tähele pannud:D Piinlik ja naljakas samal ajal. Parandan ära.

    Jaanika, see oleks tore:)

    Nüümus, ma teadsin, et sa oled ainus terves maailmas, kes Semet armastab ja üldse teab!

    Nirti. See on üürikas. Ja random sentence sulle vastu. Täna käis torumees.

    Vasta
  10. daki Postituse autor

    Üks kandiline planeet oli ka, kus ühel küljel elas üks tüdruk ja teisel üks poiss ja nad kumbki ei julgenud üle ääre minna, aga Seme viis nad kokku.

    Vasta
  11. Evu

    Viitsin, kui tagasi Tallinnast olen ehk siis nädalavahetusel. Ei ole mahti veel saanud oma suhteliselt väikesekogulise raamaturiiuli ees seista. Peaks kodust veel mõned lemmikud ära tooma…

    Vasta
  12. Nirti

    Einoh, normaalsed inimesed elavadki praeguse kinnisvaraseisu juures elavadki üürikates. 🙂

    Mul lihtsalt kohe tekkis väga hea tunne seda kappi nähes, mingi jupp sellest peaks kuskil veel alles olema ja raamaturiiulina truult leiba teenima…

    Mul käis eile hommikul torumees.

    *blabber girl tonight*

    Vasta
  13. daki Postituse autor

    Nirti, minu meelest ka. See loogika, et “osta ära, siis ei maksa tühja ja kuulub vähemalt endale” on jura. St ma tahaks küll oma kodu, aga ma ei leia, et ma pean selle praegu kohe ostma. Pealegi. Sama loogika järgi (maksad tühja) peaks ma pigem ostma ka suure reisibussi, millega pidevalt Tallinna vahet käia, sest praegu maksan ka 140 krooni iga kord kellelegi teisele. Ostame lennuki ka siis juba sama soojaga!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.