hetk minevikust

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»

2 mõtet “hetk minevikust

  1. daki Postituse autor

    🙂 ma ise arvasin ka. ja siis jäin mõtlema, et kuhu need hetked on mu elust praegu kadunud. käisin neid otsimas. õnneks on alles.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.