elagu tü/rock!

Selle tänase uskumatu mängu jooksul suutsin ma endale mõlema käe sõrmed siniseks plaksutada. Sõrmuste vastu ilmselt.

Aga see oli lihtsalt uskumatu… Olla 20 punktiga kuni viimase veerandajani kaotusseisus ja siis tõusta tuhast… Uskumatu. Ma nutsin ja karjusin ja nutsin ja naersin ja hüppasin ja kallistasin ja karjusin ja nutsin ja naersin…

Ja seda ka, et Tsintsadze-sugust mängijat oli ammu vaja.

Ja seda ka – et pole maailmas ülevaimat tunnet, kui pärast nii pingelist mängu ja sellist võitu näha, kuidas meeskond tuleb ja viskub fännide ette kõhuli.

Ma olen uhke, et ma olen tartlane ja ma olen uhke, et… Ma olen lihtsalt väga uhke.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga