house of dagmar – equivalent of femininity, humour and quality
Oojee, mul on omanimeline moemaja!
Avastasin selle täitsa juhuslikult, kui vahetasin Google’i esikülje teemat (seal nimelt on saadaval House of Dagmar theme). Kaunis, lihtsalt võrratult kaunis. Nüüdsest hakkan ma raha koguma ja umbes kümne aasta pärast, ma luban, riietun ainult House of Dagmari riietesse. Tõesõna!
No vaadake ometi, kui kaunis on nende kevad-suve kollektsioon. Lihtsalt uskumatu! Video on ka olemas. Ja kuulake, kuidas kõlab bränditutvustus (nimi on võetud ühe disaineri kadunud vanaema järgi, kes olla olnud suureks inspiratsiooniks):
Dagmar is equivalent of femininity, humour and quality. A Dagmar item emphasizes on the wearers personal style and creates a modern opening for individualism.
Haah! Suck this, memes! Selline asi on sada miljonit korda parem kui mistahes 13aastase USA tiineka väljamõeldud interneti»test».
Nüüd tahaksin ma sinna moemajja tööle saada ainult, palunaitäh.
Sarnasel teemal...
beat me at my own game
Istusin autosse ja see lugu hakkas käima. Oleks võinud natuke nutta, aga paistab, et nutmine on asi, mida ma enam teha ei oska. Ise ka vaatan ennast ja imestan. Võib-olla on tõesti nii, et kui ikka hästi palju igast jamasid on juhtunud väga lühikese aja jooksul, siis muutud sa suhteliselt immuunseks ja tuimaks.
Poes kalaleti müüjale siiralt naeratades mõtlesin, et õnnelik olla on ikka jumalasta kerge. Isegi siis, kui korraks kõik kokku kukub. Siis saad aru, et tegelikult ei ole kaugeltki maailma lõpp. Et maailma lõpuni on veel nii-nii palju maad. Ja et tegelikult ei kukkunud midagi kokku.
Sain sellise sõnumi: freedom for us was always a trick, freedom for you was some slut who landed on your dick, kui olin Tallinnas Mustamäel ja korraks naersin. Eile öösel naersin veel rohkem. Täna tegin tööd ja mis siis, et asjad hakkavad kokku jooksma, on ikka rahulik olla. Maailma lõpuni, nimelt, ma tean, on ikka väga palju maad.
Sarnasel teemal...
elagu tü/rock!
Selle tänase uskumatu mängu jooksul suutsin ma endale mõlema käe sõrmed siniseks plaksutada. Sõrmuste vastu ilmselt.
Aga see oli lihtsalt uskumatu… Olla 20 punktiga kuni viimase veerandajani kaotusseisus ja siis tõusta tuhast… Uskumatu. Ma nutsin ja karjusin ja nutsin ja naersin ja hüppasin ja kallistasin ja karjusin ja nutsin ja naersin…
Ja seda ka, et Tsintsadze-sugust mängijat oli ammu vaja.
Ja seda ka – et pole maailmas ülevaimat tunnet, kui pärast nii pingelist mängu ja sellist võitu näha, kuidas meeskond tuleb ja viskub fännide ette kõhuli.
Ma olen uhke, et ma olen tartlane ja ma olen uhke, et… Ma olen lihtsalt väga uhke.
