Fänni meeleheide
ÕUMAIGAAD!!!
Vaatasin just Criminal Mindsi 3. hooaja viimase osa ära ja karjusin meeleheitest. MISMÕTTES lendab kogu tiim õhku? Või lendab ainult üks õhku? Sel juhul kes? Palun-palun-palun-palun mitte Derek, jätke Derek rahule, kas te pole tema kõhtu näinud siis või?!
Oh jumal, ma ei suuda seda taluda. Ja järgmine hooaeg algab alles millalgi sügisel. Ohjumaljeesus küll.
/vasakule ära fännifoorumeid kammima, äkki keegi juba teab, kes (kui) sarjast lahkub/
Hiljem: no tore, nüüd ma olen veel rohkem meeleheitel, kuna olen oma sarjadega siin suures töö- ja kolimishoos maha jäänud ja sain just teada, et liiga palju inimesi sureb. Zach Bones’ist ja Dean Supernaturalis. Samas, Dean on juba paar korda surnud (või siis Sam, nad koguaeg surevad ja ärkavad jälle ellu, sest teevad kuradiga pakti), seega… Aga ikkagi! Ja üleüldse, mis surmahooaeg see on siin, ah? Amber House’is, CSIs Warrick, CSI Miamis sai kuuldavasti Horacio kuuli (mis ilmselt paljudele tähendab, et saab uuesti sarja vaatama hakata)…
Vahelepõige: mul just meenus, et ka Ghost Whispereri lõpustseenis ju selgus, et keegi on surnud, aga pole veel teada, kes. Kas tõesti see on stsenaristide kättemaks nüüd oma streigi järellainetuses? Ma-sen-dav.
Aga noh, fännid, kes on miljon korda rohkem fännimad kui mina (st teavad, mis SUV-dega tüübid sõidavad jne) on kindlad, et keegi ikka «meie omadest» surma ei saa, ja TV Guide’is kirjutati, et keegi saab tõsiselt haavata hoopis, seega… Ohneetud. Tuleb sügist oodata.
Õnneks Army Wives ja Psych hakkavad juba suvel. Hea seegi.
/vasakule ära telekast Ryan Reynoldsit südamerahustuseks vaatama/
Naljakas, avastasin just, et Gea on samalaadse postitusega hakkama saanud. Kae fänne 
/ja kõik see tuletab mulle meelde ühte Postsecreti saladust, mis nende Facebooki lehel oli…/
Sarnasel teemal...
liikumine on ilu pant vmt
Pärast seda, kui MMA läbi sai (minu jaoks seljahalvatuse tõttu varem kui teiste jaoks – ja ma pean seda iga jumala kord Underis ühele trennikaaslasele selgitama, sest ta iga jumala kord küsib ja on ära unustanud), olen ma hänginud niisama ja aeg-ajalt valuliselt suvalistele kuulmajuhtujatele karjatanud: Tahan trenni!!!
Korra siin isegi mängisin mõttega, et hakkaks jooksma, kui Klari mingit imetabast programmi soovitas, mis pidi su kümme kilti panema jooksma nagu naksti. Aga seni, kuni ma mõtlesin, oli tasuta programm ära korjatud ja sinna see jäigi. Ei mingit jooksmist.
Jooksmisega on mul omad diilid ka, ma ei oska seda ikka hästi. No võhm võhmaks, see kõik on treenitav, aga ei ole ma leidnud õiget rütmi ja seda TUNNET, mida, ma kujutan ette, on täiesti võimalik leida ja nii ka jooksmist armastama hakata.
Siis lugesin vahepeal raha ja kaapisin arvutiekraani pilatese-trennide koha pealt, aga noh… Mida ei ole, seda ei ole.
Täna siis, kuna juba niikuinii tuli varakult ärgata, tuli idee, et käiks ujulas üle pika aja. Imelik oli. Mõtlesin sellele, et kõige paremini lõõgastab ikkagi MMA või mõni muu säärane trenn, kus ikka treener pidevalt kõrva ääres kisab ja sa pead pidevalt mõtlema, mida teha. Kui on selline monotoonne sõudmine või tõstmine, siis kipuvad ikka muremõtted pähe tulema ja pärast trenni oled küll füüsiliselt paremas toonuses, aga aju on ikka sama stressis. Ei oska mina end oma tööst välja lülitada, no täitsa õudne kohe.
Ujumas oli muidugi tore. Kuna ma eile mingil imetabasel põhjusel endale vastu pead ja kõrva virutasin (see undas pikka aega veel), siis oli vesi kõrvas valus, silmad hakkasid kähku kipitama ja ninna läks ka. Ja tublidel trennihulludel lastel olid võistlused, mis tähendas, et vett pritsis üle kahe raja ja ruttu kadus isu ja võimaluski niisama sõuda ja vaikselt omi mõtteid mõelda. Tegin siis aja peale, et näha, kas olen kehvemaks jäänud – ei ole, ikka 100 m umbes 3 minutiga. Mnjah. Aga kilti ikka ei viitsinud teha, leppisin 600 meetriga. Asi seegi.
Nüüd olen ma hädas, sest kui kolimiseks läheb, kaob mul viimnegi parkide lähedus (kuigi see on pseudoprobleem, sest tegelikult ma ju jooksmas ei käinud) ja tuleb vist ikka see meeletu papp välja käia ja trenni end suunata (kokkuhoiupoliitika – ei mingeid tööandjapoolseid trennisoodukaid). Aga seda ma ütlen küll, et häbitu, kui kallis on üks kuupilet. Kui sa mõtled, et selle eest saab… no igast asju saab 700-1000 krooni eest, ma ei oska praegu head ja tabavat võrdlust välja mõelda.
Tahaks mõnusat trenni. Tegelt ma tean, mis on mõnus. Ma tahan, et oleks bassein ja jõusaal ja pilates. Siis ma täitsa rahumeeli elaks ja kombineeriks ja liigutaks end jälle stabiilselt. Nõdra naise tunne tuleb juba peale.
PS: See, kui sa elad hästi kõrgel, ei mõju võhmale ja jaksule nii, nagu loota võiks. Viiendale korrusele Birxi juurde on juba neljas aasta ikka tobe ronida. No üks korrus liiga kõrgel noh.
PPS: Panime videobloogi Teeme Ära asju lõpuks üles:)
Sarnasel teemal...
all we hear is radio gaga
Käisin raadio Elmaris Kristjanil külas natuke Ajaveebide konkursist rääkimas ja oh sa kurat, kuidas mulle ikka meeldib raadios!
Kahju kohe, et sellest sügisesest raadiovärgist asja ei saanud nii nagu oleks võinud. Aga nüüd ma vähemalt tean, mida ma teha tahan, kui ma suureks kasvan:)
Ja siia juurde üks tore kolumn Guardianist, kus blogija-kriitik Lee Siegel kirjutab sellest, kuidas ta, tüdinud pidevalt teda mahategevatest kommentaaridest, leiutas endale aliase ja hakkas võõra nime alt iseennast kommentaariumis kaitsma. Kaunis.
Sarnasel teemal...
ajaveebi peo pilte
Lahedad lapsed võtsid end kokku ja pidutsesid natuke. Kõik pildid siin.
Kahjuks näidispilte siia posti ei õnnetu panna, kuna wp paneb näkku. No ikka tuleb ette.
Siinkohal palavad tervitused maniakaalselt kõhnunud Sepale, täiesti päriselt olemas olevale Tellerile, khuulile multifunktsionaalsele Arstionule, filosoof-džentelmen Volbergile, staaridele Andrale ja Aapole (kellest mul millegipärast pilte ei olegi) ja ajaveebijänkudele Tõnisele, Sulevile ja Heimarile ja Andris «põskkoopapõletikule».
Rock on, Eesti blogimaailm!
Sarnasel teemal...
ajaveebnike tarkust
Daki: «Ma olen nii-ii vana! Ma just üritasin ühele noorukile seletada, kes on cougar* ja seda, et ma varsti kuulun ise ka nende hulka.»
Volberg: «Sinu alumine vanusepiir, keda sa tohid sebida, on vanus jagatud kahega ja liidetud seitse.»
Daki: «Oh, jumalasta hea, siis ma võin jätkuvalt kõiki sebida, kes on täisealised.»
Volberg: «Kuule, siis sa oled sama vana kui mina ju.»
Daki: «Okei, tegelt olen natuke vanem…»
Ehk siis esimene vanaduse tunnusmärk (cougar‹lus) kohtub järgmise vanaduse tunnusmärgiga (eitada oma tegelikku vanust (ja sellega haledalt vahele jääda)).
Pildid eilsest kiftist ajaveebipeost tulevad hiljem. Siin aga teaser:
—
* Wikipediast: Cougar refers to an older woman, usually in her 40s-60s[11] who sexually pursues younger men in their 20s or early 30s. Term used by TV series 30 Rock (episode «Cougars»), How I Met Your Mother (episode «Aldrin Justice»), 2 and a half men (episode «Waiting For The Right Snapper»), Supernatural (episode «Red Sky at Morning»), the NBC reality TV show Age of Love, CBC’s jPod, and One Tree Hill.
On film, it was used in 2004′s National Lampoon’s Going the Distance and in 2007′s Ocean’s Thirteen. The 2007 film Cougar Club was dedicated to the subject – its plot was about two males creating a club where parties are thrown where male members get the chance to meet and have sexual encounters with «cougars».
Sarnasel teemal...
vaginally or rectally, it can happen in either hole
Arvasin, et elu ei saagi enam paremaks minna, kui eile potsatas postkasti kiri, et lõpuks ometi on Chucki järgmine romaan trükikojast väljas ja minuni jõudnud. Pole isegi veel «Ranti» läbi jõudnud. Ja juba ma vaimustun, jõudnud seda vaid paar lehekülge lugeda. Listen to this:
Dudes have a million ways of peeing on what they claim as their own.
[Chuck Palahniuk, "Snuff"]
Lugu räägib pornofilmitööstusest, vaadake juutuubi promovideot, it’s hilarious. Kui väga tšakilik. Oh.
Ja promovideod, kus Chuck Cassie Wrighti, pornostaari, intervjueerib, on veel rohkem hilarious.
Aga et siis täna ajaveebitame, eks ole?
Sarnasel teemal...
house of dagmar – equivalent of femininity, humour and quality
Oojee, mul on omanimeline moemaja!
Avastasin selle täitsa juhuslikult, kui vahetasin Google’i esikülje teemat (seal nimelt on saadaval House of Dagmar theme). Kaunis, lihtsalt võrratult kaunis. Nüüdsest hakkan ma raha koguma ja umbes kümne aasta pärast, ma luban, riietun ainult House of Dagmari riietesse. Tõesõna!
No vaadake ometi, kui kaunis on nende kevad-suve kollektsioon. Lihtsalt uskumatu! Video on ka olemas. Ja kuulake, kuidas kõlab bränditutvustus (nimi on võetud ühe disaineri kadunud vanaema järgi, kes olla olnud suureks inspiratsiooniks):
Dagmar is equivalent of femininity, humour and quality. A Dagmar item emphasizes on the wearers personal style and creates a modern opening for individualism.
Haah! Suck this, memes! Selline asi on sada miljonit korda parem kui mistahes 13aastase USA tiineka väljamõeldud interneti»test».
Nüüd tahaksin ma sinna moemajja tööle saada ainult, palunaitäh.
Sarnasel teemal...
beat me at my own game
Istusin autosse ja see lugu hakkas käima. Oleks võinud natuke nutta, aga paistab, et nutmine on asi, mida ma enam teha ei oska. Ise ka vaatan ennast ja imestan. Võib-olla on tõesti nii, et kui ikka hästi palju igast jamasid on juhtunud väga lühikese aja jooksul, siis muutud sa suhteliselt immuunseks ja tuimaks.
Poes kalaleti müüjale siiralt naeratades mõtlesin, et õnnelik olla on ikka jumalasta kerge. Isegi siis, kui korraks kõik kokku kukub. Siis saad aru, et tegelikult ei ole kaugeltki maailma lõpp. Et maailma lõpuni on veel nii-nii palju maad. Ja et tegelikult ei kukkunud midagi kokku.
Sain sellise sõnumi: freedom for us was always a trick, freedom for you was some slut who landed on your dick, kui olin Tallinnas Mustamäel ja korraks naersin. Eile öösel naersin veel rohkem. Täna tegin tööd ja mis siis, et asjad hakkavad kokku jooksma, on ikka rahulik olla. Maailma lõpuni, nimelt, ma tean, on ikka väga palju maad.
Sarnasel teemal...
elagu tü/rock!
Selle tänase uskumatu mängu jooksul suutsin ma endale mõlema käe sõrmed siniseks plaksutada. Sõrmuste vastu ilmselt.
Aga see oli lihtsalt uskumatu… Olla 20 punktiga kuni viimase veerandajani kaotusseisus ja siis tõusta tuhast… Uskumatu. Ma nutsin ja karjusin ja nutsin ja naersin ja hüppasin ja kallistasin ja karjusin ja nutsin ja naersin…
Ja seda ka, et Tsintsadze-sugust mängijat oli ammu vaja.
Ja seda ka – et pole maailmas ülevaimat tunnet, kui pärast nii pingelist mängu ja sellist võitu näha, kuidas meeskond tuleb ja viskub fännide ette kõhuli.
Ma olen uhke, et ma olen tartlane ja ma olen uhke, et… Ma olen lihtsalt väga uhke.
Sarnasel teemal...
Chuck Lorre’s card #212
I believe that voices of fear, both from without and within, can only be dispelled by trusting the voice that comes from the heart. Be still and listen to it. If it speaks of love and compassion for others, for the world itself, it just might be the voice of God — or a reasonable facsimile. If, however, it snarls with fear for the unknown, fear of losing what you have or of not getting what you want, then it just might be the voice of Rupert Murdoch – or a reasonable facsimile.
(Chuck Lorrel on komme oma sarjade lõppu lisada kaardikesi mõtteteradega. See oli tänase «The Big Bang Theory» lõpus.)
