Paper learns to be rock

I understand how scissors can beat paper, and I get how a rock can beat scissors, but there’s no fucking way paper can beat rock. Is paper supposed to magically wrap around rock and leave it immobile? Why the hell can’t paper do this to scissors? Screw scissors, why can’t paper do this to people? Why aren’t sheets of college ruled notebook paper constantly suffocating students as they take notes in class?

I’ll tell you why. Because paper can’t beat anybody. A rock would tear that shit up in 2 seconds. When I play rock-paper-scissors, i always choose rock.

Then when somebody claims to have beaten me with their paper I can punch them in the face with my already clenched fist and say, oh shit, I’m sorry, I thought paper would protect you, you asshole.”

Siit.

Ehk siis eile käisime esimest korda Jorgeni juures MMA-baasõppel (või on see elustreening? Või on elustreening MMA osa? Või need on üks ja sama? Vajab veel täpsustamist.) ja ohsajuudasküll, pole midagi lahedamat mööda matti ringi väntamisest, nii et õlanukkide alt ainult tuline jutt väljas. Tänaseks on küünarnukid sinised, sest eilne põhiülesanne oli end mingist surmahaardest (olgu, kas just surma, aga…) välja võidelda ja pane sa see raam, kuhu tahes, või krevetita, palju tahes, lõpuks taandub ikka kõik sellele, et kui ma ikka 50kilost tütarlast täie jõuga lükkan, siis saan ma ta alt välja ka kui vaja. Vabalt.
Kogu selle värgi juures on uskumatud mitu punkti:

  1. Jah, ma käin (ja ilmselt jään käima mõneks ajaks) martial arts trennis. Jah, mina, vanamutt, läksin võitlemist õppima.
  2. Ma kavatsen päris tõsiselt täna uuesti minna, sest…
  3. …uskumatul kombel suudan ma end täna veel täitsa vabalt liigutada. Peamiselt vist selle pärast, et kuna terve keha sai ilget vatti, siis on lihased praegu segaduses ja ükski neist ei julge esimesena valutama hakata, kartes saada teiste halvakspanu osaliseks (“Boo! You were not the only one, how dare you, boooo!”)

Hea, et rohtude kõrvalmõju (jalgu ja käsi ei jõua liigutada) on kadunud, peaaegu. Ja kui väga tublilt pingutada, siis saab päevas ka 5-6 tundi ärkvel püsitud. Piisavalt, et trennis mõni õhtu siiski käia.

Aga selles mõttes, et kevadeks valmistudes ostsin kleidi ka, nii et yin ja yang on jätkuvalt paigas, ja ka maadelda võib väga naiselikult (kiljudes ja itsitades).

Silme ees hoian muidugi maailma ilusaimat poksijat Joe Calzaghed.

8 mõtet “Paper learns to be rock

  1. Pisi

    Daki, kuidas sa hakkama saad`? Ma vaatan ennast ja näen, et mina ei saa. Ma olen alla andnud selle maailma jõhkrusele ja muutumatusele. Olen endast andnud kõik ja rohkem anda ei ole. On hommikuid kui tahaks ärgata hauas. Sest siis oleksin ma surnud. Ma ei taha midagi, ei oota midagi, ega usu midagi. Lõhkine, katkine ja väikese lapse kombel ahastuses. Surmani väsinud ja ma lihtsalt ei oska enam edasi minna.

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    :D:D Ja ma muudkui mõtlesin, mis trennis sa küll käid! Haaah!

    Ma arvan, et ma esialgu ei hakka, vaatame, mis saab. Aga ma lugesin eile seinalt conditioningi kohta, tundus kift. Sa käid samas kohas, kus mina?

    Vasta
  3. tikker

    jorgeniga käisin ma kaheksa aastat ühes klassis, lõpetasime koos. maailm on ikka väike 🙂

    aga mingit võitluskunsti olen ma tahtnud juba aastaid õppida, tegudeni pole muidugi kunagi jõudnud 😉 sa oled must sammu ees!

    Vasta
  4. jospel

    heeeeh 😛 Sa osta omale kõigepealt üks vanamutt 😛
    ja sinikad paranevad ära 😛
    ning vaata positiivset külge: kui ise tuld välja lööd, pole tulemasinat vajagi 😉
    ja kleit ON hea mõte 😉

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga