Mida teha sõltlastega…

…ehk mida teha, kui su sõpru on tabanud lauajalgpallipalavik.

Et otsast alustada, tuleb kõigepealt meelde tuletada tavalist pubiõhtut umbes kuu aega tagasi. Picture this: seltskond noori rõõsapõskseid neidiseid istub pühal neljapäevaõhtul laua taga, rüüpab kosutavat jooki, jutleb, naerab, teeb lolle nägusid ja aeg-ajalt arutab käsitööd (tasub mainida, et tegu on siiski käsitööklubi ja naisriistvõimlejate klubi Kiira-Käära iganädalase koosolekuga). Vahepeal tõuseb üks blond tütarlaps teiste seast (nimetagem teda koodnimega… ee… Väike-Liis), kõnnib rahutu moega tagumisse saali, kus mõned külastajad lauajalkat taovad. Olenevalt sellest, kaua Väiksel-Liisil oma võluvate suurte silmadega mängijaid võludes aega läheb, jääb ta ka ära, tehes harilikult mõned tiirud lauajalkat.

Ülejäänud käsitööklubi istub senikaua õndsas teadmatuses õlleklaaside taga ning kui olukord on väga hapu (ehk Väiksel-Liisil pole kellegagi mängida) on nõus end ohvriks tuues mõned tiirud temaga mängima. Sest kuidas sa ikka neile ilusatele silmadele ja pruntis huultele ära ütled!

Nüüd aga tehkem ajahüpe olevikku, näiteks eilsesse õhtusse. Picture this. Rõõsapõsksetest neidistest on kodubaari jõudnud vaid kolm, kui juba ostetakse igaks juhuks viis lauajalkažetooni. Piia käed hakkavad juba kergelt värisema ning õige pea on võistkond “Möiarakarud” (kuigi nad ise end nii ei nimeta; ja ka teised nimetavad neid sageli vaid “Kaheks Liisiks”, sest paratamatult on 2/3 jalkahullude nimeks Liis ja paistab, et nime Piia on suvalistel õnnetutel, kes kohe Piia ja Liisi (mitte eelpoolmainit Väike-Liis) käest kotti saavad, keeruline meelde jätta – lihtsam on kõiki tšikke mängulaua taga lihtsalt Liisiks kutsuda, mõnikord läheb ikka täppi!) end lauajalka taha ära sättinud. Nüüd tuleb vaid oodata, kuni mõni õnnetu lauajalkahuviline sõpradepaar neile läheneb ja mõned mängud pakub teha. Või hõiskab “võitja lauas”, mis iseenesestmõistetavalt tähendab, et kes iganes antud mängu võidab, peab lauale lähenenutega mängima.

Teatud osa pahaaimamatutest lauajalkahuvilistest ei tea kahjuks, et Möirakarude (ehk Piia ja Liisi) näol on tegu raskekujulist lauajalgpallisõltuvust põdevate isenditega, kes lisaks sellele, et on mängust haiglaselt vaimustuses, oskavad seda ka mängida. Muratile jäävad küll ilmselt alla, aga keskmisele pubikülastajale teevad ära.

Kogu selle aja, kui Möirakarud oma järgmisi ohvreid passivad ja tümaks teevad, istuvad Daki ja Birx müüriääre peal Möirakarude selja taga ning vastavalt vajadusele häirivad vaenlasi, panevad peale needusi, elavad häälekalt kaasa, sooritavad võidutantsu.

Mängida Dakil ja Birxil üldiselt ei lubata. Nende ülesanne on olla lihtsalt ilus ja omadele kaasa elada.

On ütlematagi selge, et mõistlikust ja tsiviliseeritud vestlusest ei tule neil puhkudel eriti midagi välja. Abi ei ole ka teise baari minekust – kahjuks kolmest kohast, kus Tartu linnas üldse tasub veel käia ja kus end saab koduselt tunda – on kõigis lauajalgpallilauad olemas ning kahes tehakse suisa turniiregi. Möirakarude vapper naiskond (jaa! naiskond! hoolimata sellest, et nii mõnigi õnnetu ohver paistab olevat üllatunud, kui saab teada, et nende rind ei olegi karvane) seni veel turniiridel osalenud pole, aga praegu käib alles ka treeningperiood ning varsti on plaan Tartu lauajalkaskenele siseneda võimsa avalöögiga (pun intended).

Pealkirjas esitatud küsimusele aga mul ega Birxil veel vastust pole. Praegu me üritame haigetest inimestest aru saada ning oleme rahul sellega, kui aeg-ajalt ka meil lastakse sõna sekka öelda (ehk mõni mäng teha). Kuid peagi, oo, peagi! Me veel leiame mooduse, et oma sõbrad sellest needusest veel tagasi tuua!

Pildil klassikalist diversiooni esitav Birx:

birx

Pildi autor: Piia (hetkel millegipärast ei mänginud)

Ja tänase postituse tervituslugu läheb samuti Piiale.

piia says: aga vähemalt pole spice girls
piia says: ma olin eile sunnitud ripiidi peal spice girlsi plaati kuulama
daki says: ai
daki says: hullult ai
piia says: onju

Ja kui kedagi huvitab, siis võrdluseks nende comeback-video.

5 mõtet “Mida teha sõltlastega…

  1. nadja

    pean siinkohal vajalikuks märkida, et see oli piia, kes meeskonna vormiriietuse üks õhta üles tõi. et noh, ma saan veel endaga hakkama:P

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    ja ärgem unustagem, et teie vormiriietusele tuleb kiri “Möirakarud” või siis “Möiraahvid”, kumb rohkem meeldib.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga