printseslusest

Ma olen kunagi rääkinud, et minu meelest elab iga tüdruku* sees printsess, kes armastab ilusaid ballikleite, säravaid kroonlühtreid, viiuleid ja vahatatud parkettpõrandaid. Printsess armastab natuke jonnida, natuke pirtsutada, ta ei taha oma käsi liiga tihti ära määrida ja talle hirmsal kombel meeldib tantsida. Ning muidugi on igal korralikul printsessil olemas oma prints.

Printsidega on nii, et printsid peavad päris sageli ajama tähtsaid printsiasju mööda maailma ringi. Aga kui printsid tulevad koju, siis haaravad nad printsessi sülle ja keerutavad-lennutavad teda suures õnnes, kuni maailm muutub uduseks värviliseks virvarriks nende ümber. Ja printsess naerab heleda-heleda häälega suurest õnnest ja ei pane üldse tähelegi, et prints on natuke räsitud tähtsatest printsiasjade ajamisest ja et hobune ei olegi ehk valge – see polegi printsessile kunagi oluline olnud, oluline on hoopis, et prints tahab teda jätkuvalt sülle võtta ja õnnelikult lennutada.

Printsesside elu on kerge, kaunis ja nad on alati õnnelikud (väitku ajaloolased, mis tahes, siin pole ajalooga midagi pistmist). Õigemini, neil nüüd nii liiga kerge ka pole. Enamiku aja peavad nad oma printsi ootama ja tema pärast muretsema, ning ennast ilusana, targana ja osavana hoidma, et prints ikka tahaks nende juurde koju tulla. Siinkohal ei väida ma sugugi, et nendel printsessidel (kes elavad meie – või õigemini, minusuguste tütarlaste sees) poleks üldse oma elu või oma huvisid ja et nad kogu oma aja printsi ootamisele kulutaksid. Oh ei, printsessid käivad salongides ja ratsutamas, tegelevad heegeldamise, lugemise, luuletuste pähe õppimise, laulmise, klaverimängu, kauni käekirjaga kirjade kirjutamise, maalimisega ja õpivad hoolsalt prantsuse keelt. Ning nad on seda tehes õnnelikud, sest mis saaks ollagi elust puudu, kui sul on kullatud loss, rohetavad niidud ja ustavad sõbrad.

Aga lihtsalt – kõige selle juures ei unusta printsessid ära, et neil prints olemas on, keda armastada ja hoida ja südames kanda, kuni prints jälle mahti saab koju tulla.

Muidugi, kunagi juhtub see, et prints jääbki koju, hakkab võib-olla isegi kuningaks; ja siis on printsessi kohus hakata kuningannaks, kasvatada lapsi ja hoida loss sooja ja hubasena. Aga see ei juhtu veel niipea, sest meie printsess ja prints on veel na noored. Aega veel on.

Vot, ja see printsess, vähemalt see, kes minu sees elab, armastab balle ja peeneid pidusid, isegi, kui ta seal end iga kord koduselt ei tunne. Ja isegi, kui sukad mööda sääri alla tahavad vajuda. Ja isegi, kui sammud lähevad valssi keerutades natuke sassi, sest ega siis ju teised ümbritsevad ei tea, et tegu on printsessiga ja nad lihtlabaselt trügivad tantsupõrandal otsa. Mõni isegi ei tantsi õige sammuga. Rääkimata sellest, et mõni ei pea isegi etiketist kinni või paistab sellest üldse eimidagi kuulnud olevat. Ilma rinnahoidjata ballil, päh!

Ning tõsi ta on, et sel printsessil pole eriti võimalust enda nina välja pista, sest tänapäeval ei hinnata sellist asja, nagu puhas printseslus. Tänapäeval on moes teksad ja poisipead, tänapäeval haarab naine ise mehest kinni, kui ta teda saada tahab ja tänapäeva naine tegeleb sootuks muude asjadega kui printsessiks olemisega. On asjalik ja töine, asine ja tõsine. Ei luba endale asjatuid tundepuhanguid ning kehtestab ennast meestega võrdselt nii poliitikas kui õllelaua taga.

Tänapäeva naine on ka tore olla. Aga sellegipoolest, kui lasta endal korra… Siis ju piilub printsess välja? Kasvõi natuke? Selles veidike torssis huules, kui prints on keset ööd printsessi piimaklaasi ootamatult tühjaks joonud; ja selles särasilmas, kes proovib selga maani tualetti ja avastab, kui kaunis võib üks naisterahvas – jaa, ta ise! – olla…? On ju, täitsa printsess!

_
*Disclaimer: For the sake of argument ütleme, et “iga tüdruk” ei tähenda siin muidugi iga tüdrukut; ja ma ei taha vaielda feministidega, kes kindlasti sellist käsitlust alandavaks, dekadentlikuks ja milleks-iganes peaksid; ka ei taha ma väita, et naisterahvad, kes printsessindusest suurt midagi ei pea, näeksid maailma kuidagi valesti ja oleksid halvemad. Ütleme lihtsalt, et see on siin üks muinasjutt, absoluutselt mitte absoluutne tõde; see ei ole kirja pandud kellegi ärritamiseks ega vihastamiseks – millegipärast on mul tunne, et ma pean sellise mõtte igaks juhuks iga posti lõppu kirjutama, aga see on juba muu posti teema…

4 mõtet “printseslusest

  1. =E=

    See disclaimer võinuks ka olemata olla, sest mina tahtsin vaid “Oui-oui!” selle jutu peale hüüda. 🙂

    Vasta
  2. Kairi

    mulle meeldib ka väga printsess olla.
    yldse ei huvita, et mõnes mõttes peaks hoopis olema suur ja ratsionaalne. oskusel rõõmsasti vilistada ja paljajalu mööda lompe luusida (olgu siis printsiga või ilma) on hoopis suurem võlu! 🙂

    rohkem võlureid, viplalaid ja printsesse!

    Vasta
  3. daki Postituse autor

    Oui! 🙂
    Ma millegipärast hirmsal moel kardan viimasel ajal kõiki pahandada ja ei taha kellelegi jalgu jääda… Aga see läheb üle.

    Mis ma tahtsin öelda, et… Printsessid täiega omavad!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga