kett
Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Mingi roosa maika.
2. Hello Kitty villased sokid.
Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. Võrdsed vastased.
2. Seks.
Kaks lemmiktegevust:
1. Kirjutamine.
2. Hobbit-hunting.
Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Et ma ei oleks nii uimane ja väsinud.
2. Kaissu.
Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Spaghetti marinerat.
2. Nõme oldud.
Kaks asja, mida täna sõid:
1. Minipitsat.
2. Minipitsat.
Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Emmega.
2. Loomaarstiga.
Kaks asja, mida homme teed:
1. Võtan inimesi pantvangi.
2. Tähistan riigi sünnipäeva ja seda, et nimepäev on Unel ja Ulmil.
Kaks pikimat autosõitu:
1. Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti
2. Ühe päeva jooksul: Tartu-Pärnu-Saaremaa-Pärnu-Tallinn-Tartu (sest seal on mäkk ja Tartus ju pole!)
Kaks lemmikjooki:
1. Apelsinimahl.
2. Hea kuiv punane vein.
Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. That’s a tough one… Ma ostsin Cambridge’ist kaasa hiiglasuure koti tšillipipraid.
2. Ma tegin ükskord ise endast pilti.
Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. Kaugsõiduautojuht.
2. President. (Too many skeletons.)
Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. Fight Club.
2. Twelve Monkeys.
Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Supilinnas.
2. Oma majas.
Kaks lemmiktoitu:
1. Vürtsid.
2. Supid.
Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Kaisus.
2. Massööri juures.
Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Krt seda teab, kas keegi viitsib… Võib-olla Jaanika ja Liana.
Sarnasel teemal...
uut
Miks peaks vaatama sarja «Love Monkey»? Tema pärast:
Teine laul ka temalt, natuke rohkem mitte-nii-igav, aga samas natuke… mm.. David Gray vibe going on. Aga väga hea igal juhul.
Sarnasel teemal...
writer’s strike is officially over
Mis tähendab, et seriaalihullud nagu mina ja Birx ja mõned veel, saavad nautida ära jäänud osasid ja uusigi. Enamik tuleb eetrisse aprillis, seega: uiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!
Nüüd tuleb ainult see lõputu märts üle elada.
Kui nüüd veel kõlakad Foo Fightersi saabumisest kah veel tõele vastaks… Praegu on nende ametlikus tuurikavas täpselt Eesti-suurune auk pärast Rootsit ja Soomet ning enne Saksamaad…
Käisin täna raamatukogus. Kõik oli täpselt nagu good old times: wifi ei ühendunud, see, mida mul vaja oli, ei olnud kättesaadav ja läbi väravate minnes hakkasin piiksuma. Tahan tagasi kooli!
Sarnasel teemal...
My Incredible Cambridge Experience
Sa käid ringi ja ahmid endasse kevadet.
Sa käid ringi ja ahmid endasse miljoneid muljeid ja elamusi, mille kohta ei jaksa lõpuks enam isegi vaimustust avaldada, vaid lihtsalt ohkad: «I love.»
Sa käid ringi ja hämmastud nende miljonite jalgrataste, vasakpoolse liikluse (jätkuvalt), sajandeid vanade majade, kitsaste tänavate ja igal nurgal paiknevate isuäratavate toidukohtade peale.
Sa käid ringi ja see on vapustav, kui palju kerib lahti lugusid su ümber ja su sees ja su kõrvus. On George, kes on lõpmatu lugude allikas. On Jri ja Millie ja PhD ja lõputult maailma armsamaid nohikuid.
Lugu transseksuaalsest linnapeast, kes enne oli mees, nüüd on naine. Ja ta girlfriend oli ka enne mees.
Lugu George The Bushist, kes ühe peene balli jaoks, kuhu ta üritas sisse hiilida, ehitas endale okstest põõsakamuflaaži.
Lugu alasti jalgratturist.
Lugu baariomanikust, kes läks hulluks ja pani oma baarile tule otsa ja istub nüüd vanglas.
Londoni aussie, kes räägib hingestatult nii oma vihatud alluvast (viidates talle mitte nime, vaid numbriga) kui ka ungari keele lingvistilistest ja poliitilistest seostest.
Lugu valgusfoorist, kes tahtis olla roundabout.
Lugu tudengist, kes tegi uurimuse sellest valgusfoorist ja nii saigi temast roundabout.
Lugu Blockbusteriga võitlevast videopoest, kes võitis.
Lugu 18aastasest türgi poisist, kes on müünud alkoholi 15aastasest saadik («Because we’re turkish, we do everything illegal…»).
Lugu tarkvarast, mis muudab su Nokia telefoni vibraatoriks.
Lugu inflatable packer`ist ja inflatable sheep´ist, mida müüakse baari tualetist vending machine`ist.
Lugu olematute riietega briti neiudest.
Lugu kolmest tüdrukust, kes õpivad inglise keelt («…and… drama….»), teevad valmis superhea komöödiaetenduse Shakespeare’i kogutud teostest ja esitavad selle teatris, kust sai alguse Fry ja Laurie karjäär.
Lugu Dakist, kes pärast etendust mentaalseid orgasme sai. Fry ja Laurie!!!
Lugu George’ist ja Jrist ja mitmest kaamerast ja välgust.
Lugu Džinniest ja Milliest ja hüpersuper curryst.
Lugu palak paneerist.
Lugu teledildoonikast.
Lugu doktor Stevenist ja tema imearmsatest šoti vanematest, kes õpivad saksa ja prantsuse keelt ja rändavad ringi.
Lugu Furcon’ist.
Lugu baarmanist, kes osutus Haapsalu noormeheks, ainult et aktsendiga.
Lugu sellest, kuidas Daki ja Jri suudavad manada esile asju vaid neist omavahel rääkides.
Lugu määratutest punasest tellisest kolležitest, nende ees laiuvatest muruplatsidest, kus tohivad käia vaid fellowd ja pardid.
Lugu soome keelt rääkivatest punti-ärikatest.
Lugu vadistavatest idamaist päritolu ja alati naervatest hiinaka-pidajatest.
Lugu islandi ministrist, kes peab blogi juba aastast 1996.
Lugu Locomotive’ist.
Lugu gender confused and species confused oravast.
Lugu imepisikesest kohvikust nimega Indigo.
Lugu väsimatult rõõmsatest itaallastest ja kohast nimega Clowz.
Lugu
Lugu
Lugu
Lugu
Lõpmatult lugusid.
Sarnasel teemal...
post cam depression
Märkmeid külmast ja kalgist Eestist.
*Eestisõpradele pole absoluutselt mõtet saata sõnumeid oma toredatest elamustest Cambridge’is. Vastu tuleb kas vaikus või info sellest, kui halvasti kõik siin on.
*Mitte ära unustada, et meil on Jriga võime manada asju. Eriti mitte ära unustada, kui enne visata nalja bussijuhist, kes sind kohe ära tahab süüa või silma pussitada. Saad sellise.
*Neetult külm on.
*Teekond Camist koju võtab 9 tundi (arvestades ka ajavahet).
*Alates südaööst on näinud uneplaan välja selline: 2am-3am sleep, 3am-5.30am buss (lüh.), 6.50-9.50(11.50) lennuk, 11.50-15.00 buss. No sleep as you might see.
*Massive post Cambridge depression. Eesti on oodatult vastikult käitunud.
Aga! Ma lähen magama ja siis olen rõõmsam (kui need külmavärinad pole palavik) ja siis kirjutan (peamiselt endale, sest nagu näha ei huvita kedagi su toredad kogemused – yes, it’s the depression talking) ja proovin vähemalt natuke üles tähendada seda vapustavat neljapäevakut, mida võiks kokkuvõtvalt kutsuda My Incredible Cambridge Experience. Evidence coming up!
Sarnasel teemal...
Paper learns to be rock
I understand how scissors can beat paper, and I get how a rock can beat scissors, but there’s no fucking way paper can beat rock. Is paper supposed to magically wrap around rock and leave it immobile? Why the hell can’t paper do this to scissors? Screw scissors, why can’t paper do this to people? Why aren’t sheets of college ruled notebook paper constantly suffocating students as they take notes in class?
I’ll tell you why. Because paper can’t beat anybody. A rock would tear that shit up in 2 seconds. When I play rock-paper-scissors, i always choose rock.
Then when somebody claims to have beaten me with their paper I can punch them in the face with my already clenched fist and say, oh shit, I’m sorry, I thought paper would protect you, you asshole.»
Ehk siis eile käisime esimest korda Jorgeni juures MMA-baasõppel (või on see elustreening? Või on elustreening MMA osa? Või need on üks ja sama? Vajab veel täpsustamist.) ja ohsajuudasküll, pole midagi lahedamat mööda matti ringi väntamisest, nii et õlanukkide alt ainult tuline jutt väljas. Tänaseks on küünarnukid sinised, sest eilne põhiülesanne oli end mingist surmahaardest (olgu, kas just surma, aga…) välja võidelda ja pane sa see raam, kuhu tahes, või krevetita, palju tahes, lõpuks taandub ikka kõik sellele, et kui ma ikka 50kilost tütarlast täie jõuga lükkan, siis saan ma ta alt välja ka kui vaja. Vabalt.
Kogu selle värgi juures on uskumatud mitu punkti:
- Jah, ma käin (ja ilmselt jään käima mõneks ajaks) martial arts trennis. Jah, mina, vanamutt, läksin võitlemist õppima.
- Ma kavatsen päris tõsiselt täna uuesti minna, sest…
- …uskumatul kombel suudan ma end täna veel täitsa vabalt liigutada. Peamiselt vist selle pärast, et kuna terve keha sai ilget vatti, siis on lihased praegu segaduses ja ükski neist ei julge esimesena valutama hakata, kartes saada teiste halvakspanu osaliseks («Boo! You were not the only one, how dare you, boooo!»)
Hea, et rohtude kõrvalmõju (jalgu ja käsi ei jõua liigutada) on kadunud, peaaegu. Ja kui väga tublilt pingutada, siis saab päevas ka 5-6 tundi ärkvel püsitud. Piisavalt, et trennis mõni õhtu siiski käia.
Aga selles mõttes, et kevadeks valmistudes ostsin kleidi ka, nii et yin ja yang on jätkuvalt paigas, ja ka maadelda võib väga naiselikult (kiljudes ja itsitades).
Silme ees hoian muidugi maailma ilusaimat poksijat Joe Calzaghed.
Sarnasel teemal...
And the music goes on…
Kuna nüüdsest kuulun ka mina uhkesse iPodi-omanike perre, siis muusikat on viimasel ajal kõrvus lakkamatult. Ja seega tundub olevat õigustatud ka järjekordse muusikaposti tegemine. Reeglid, nagu ikka, samad, mis alati: pane kogu oma pleilist šafeldama ja vaata, mis vastused saad.
Opening Credits: IAMX – «The Negative Sex»
Hea rütm, kisub kaasa. Mulle selline avalugu meeldiks küll. We all wanna fuck ourselves and rape the world… Oo, kui irooniliselt tabav!
Waking Up: Damien Rice – «What the Night Is For»
Sobivalt uimane lugu, eriti arvestades mu viimase aja unemustreid (15 järjest pole mingi probleem!). Ja kellele seda ööd ikka vaja on, kui magada saab suvalisel ajal.
Falling In Love: Radiohead – «Faust Arp«
On again, off again, on again, off again… Jajaa, ma alati tahan armudes oma tunded kinni keerata ja teine mu põhitrait on pidevalt inimestest lahkuminemine, niipea, kui elu suhkru asemel sidruneid pakub. Jah, ma tean, nõrk naine.
Fight Song: Dresden Dolls – «Necessary Evil«
Rütm on küll hea üheks korralikuks poksimiseks.
Breaking Up: Muse – «Assasin«
Oppose and disagree, destroy demonocracy – peen!
Make-up: Queen – «Killer Queen«
Caviar and cigarettes, well versed in etiquette, extraordinarily nice – ahhaa, et siis, kui kõik on jälle supersuhkrune, võib ära leppida ja printsessina käituda taas. Sobib.
Life’s Okay: Emiliana Torrini – «At Least It Was«
Oo, oo!
Mental Breakdown: Matchbox 20 – «Bed of Lies» (Video on maiuspala Supernaturali fännidele, sest oo – Dean mängis Dark Angelis! Ja kui noor ta on! Oo!)
There’ll be no rest for these tired eyes… Indeed, indeed.
Driving: Robbie Williams – «Love Supreme«
Tõesti super sõitmise lugu – ja juba videogi, kus Robbie rallit sõidab. Ja ideealne kaasaüürgamiseks punase tule taga, et ikka ka kõik kaassõitjad sind hulluks peaks.
Flashback: The Who – «Who Are You«
Kõigepealt flashbackib CSI, ja siis flashbackib üks kord, kui ma seda lugu hästi kõvasti kuulasin ja ise seda uuh-uuh-uh-uh osa nii kõvasti kaasa kisasin, et hiljem hakkas endal ka piinlik.
Happy Dance: Red Hot Chili Peppers – «Suck My Kiss«
See oleks palju parem flashbacki laul, sest see, kuidas Hedi surfinädalavahetusel «Suck my [tsenseeritud] kisas, oli lihtsalt hindamatu.
Regretting: Stereophonics – «I Miss You Now«
Jap. Enamasti hakkangi ma igatsema keda-iganest nii tugevalt, et olen valmis tegema näo, et nägelemist ei ole kunagi toimunud.
Final Battle: Disturbed – «Bound«
Ideaalne!
Death Scene: Placebo – «Every You Every Me«
See peaks küll üks veider indie-film olema, kui selline taust surmastseenis on. Aga ma ilmselt vaataks seda filmi suurima heameelega.
Make-Out Scene: Audioslave – «Shadow On The Sun«
Armas. Mulle meeldib küll selle saatel meikautida.
Ending Credits: Stereophonics – «Since I Told You It’s Over»
See on kohe nii tugevalt rusikas silmaauku, et ma ei oskagi ühtegi eriliselt tähenduslikku rida välja tuua, kogu lugu on nii tähenduslik, et minus elav pseudosemiootik viskab ekstaasist hundirattaid hetkel. Aga kuulake ise. Stereophonics on üldse üks väärt kollektiiv, kui te veel ei teadnud (jah, Anton, mul on meeles, et ma olen muusikast rääkides snoob, aga missiis kui see vähegi tulemust annab – ehk et rahvas saab teavitatud!!!):
Sarnasel teemal...
and i look and i find i still love you
Kui keegi üldse kunagi on leidnud, et ma annan teile head muusikat;
kui keegi üldse on kunagi leidnud muusikast selle mõtte, mis ma olen jätnud ütlemata;
kui üldse, lihtsalt, te olete kuulanud või kuulamata-vaatamata jätnud, siis seda te PEATE:
See oli viimane Freddie video. Ja pange tähele tema viimaseid sõnu tervele maailmale: «I still love you…» Haigusest puretud, kõhn, vaevatud, aga ikkagi meie Freddie…
See on lihtsalt niivõrd hea, võiks öelda, et isegi üks parimaid lugusid iial. Ja päriselt, kui ma ütlen iial, siis ma mõtlen «Bohemian Rhapsody»-iial, ma mõtlen «Smells Like Teens Spirit»-iial, ma mõtlen «You Give Love A Bad Name»-iial, ma mõtlen «London Calling»-iial, ma mõtlen «Baba O’Reily»-iial, ma mõtlen «My Generation»-iial, ma mõtlen «Jailhouse Rock»-iial, ma mõtlen «Yesterday»-iial, ma mõtlen «Riders on the Storm»-iial, ma mõtlen «Paradise City»-iial, «The Wall»-iial, «Voodoo Child»-iial…
