kuidas ma endale söömishäire tekitasin

Mallu nõudis, et ma vahelduseks jälle blogiks (õigupoolest olid tema sõnad midagi stiilis “kuidas julged mitte blogida!?”) ja ma tean, ma tean. Iga päev mõtlen, et peaksin kirjutama, aga siis jälle on tunne, et polegi suurt midagi öelda, ei juhtu ju eriti asju. Või kui juhtub, siis kirjutan nad tükkideks postikale.

Siis mõtlesin, et võiksin kirjutada purjus leedukatest ja sellest, kui väga ma neid vihkan, aga sain aru, et tegelikult peaksin rääkima hoopis sellest, kuidas mu suhe söögiga on muutunud kergelt haiglaseks.

Ma sain sellest aru mõni päev tagasi, kui otsustasime linti võtta “Naistejuttude” saate söögist. Kirjutasin mõni aeg tagasi sõbrale ühes kirjas, et ma sageli lähenen oma elule projektipõhiselt. Et kui miski asi mind elu juures häirib, või kui miski asi on uus ja huvitav, siis ma pühendun sellele projektile, kuni see on valmis. Või “valmis”.

Sel talvel on olnud ektseptsionaalne stress. Oli vähe, mida sain väliste stressorite osas teha – töö on ikka stressirikas ja ei saa kunagi otsa, igapäevalogistikat pole ikkagi kellelegi teisele üle anda ja tuleb ära teha… Seega pöörasin ma oma tähelepanu järjekordsele kehaprojektile. Ma olen muidugi kehaga siin projekti korras tegelenud juba mõni aasta. Aga talvel jõudsin vähe jooksma, kilod küll ei kogunenud, aga ega nad ka kuskile läinud ja ega vist kilodes polegi nii väga asi. Tahtsin lihtsalt mingit projekti. Olgu siis selleks “Tervislik elu”. Või midagi.

Niisiis hakkasin ma jälle kirja panema mikrosid ja makrosid, ajusid pingutama, kuidas süüa. Motivatsiooniks püüdsin ikka lugeda, kuidas “naine muutis oma hommikusööki ja kaotas 70 kilo” ja seejärel närvi minna, sest ok, ta muutis seda, et enam ei söönud hommikuks Big Maci, aga selleks, et kaaluda 70 kilo, käib ta IKKAGI kuus korda nädalas jõusaalis. Lisaks on mul professionaalne eraviisiline motivaator Jorgen, kes ikka Instas mulle erinevaid infokilde saadab ja ma olen talle selle eest väga tänulik.

Aga lõppeks on ikka nii, et jõudsin kuidagi punkti, kus sain aru: ma tegelikult juba teengi kõik suhteliselt õigesti. Ma ei mäleta, millal ma viimast korda limonaadi jõin. Ma ei ole ligi kümme aastat vist ühtki saiakest puudutanud. Leiba söön päevas kaks viilu. Magusat ei söö üldse. Soola ei kasuta. Ainus asi, kus on sees suhkur (v.a siis ehk peidetud suhkur pressikohviku lõunasöögis), on puuviljad ja mu teeseenejook. (No ja muidugi veinipoiss vahel.) Aga kõik toitumisnõustajad ikka pressivad, et ma peaksin sööma vahepalu ja piimatooteid, aga no ma ei taha piimatooteid. Ainus piimatoode, mida vahel tarbin, on juust, aga sedagi juba katse-eksitus meetodil tean, et ei saa liiga palju süüa, lihtsalt halb hakkab.

Mikro-makro näitab, et jah, mul on mingite ainete puudus kohati, aga üldiselt olen ikkagi põhitõdedele pihta saanud ja oma toidulaua selle järgi kujundanud. Proovisin eriti stressirohkel nädalal ka mittesöömist (mitte tahtlikult, ma lihtsalt unustasin või oli mul süda nii paha, et ei suutnud söögile mõeldagi). Avastasin kaks asja: mul ei õnnestu end kõhnaks näljutada (vähemalt mitte nii lühikese ajaga) (sest mitte midagi ei muutunud, ausalt, grammivõrragi) ja et kui ma ei söö, võin ma minestada. Ma pole elus minestanud, aga ühel päeval hakkas maailm keerlema ja ainult puhta tahtejõuga suutsin ma end läbi hingata sellest, et ma lihtsalt lasteaias kappide vahele siruli ei kukuks.

Pärast seda juhtu sain eriti teadlikuks sellest, et ma PEAN sööma. Ja mida rohkem ma tundsin, et PEAN sööma, seda vähem ma tahtsin süüa. Ma ei tahtnud enam söögitegemisele mõeldagi, veel vähem seda ette võtta. Kõik toredad lemmiksöögid ajasid paljalt mõttest iiveldama. Vaid suure surmaga ja sundimisega suutsin umbes üle päeva end siiski kokkama sundida (Milale tegin süüa muidugi niikuinii, aga meil ongi sageli erinevad söögid, sest ta ei armasta väga vürtsikat), aga niipea, kui Milatki polnud, langesin ma mingisse miinimumtarbimise koomasse. Söök tundus vastik, söögile mõtlemine veel vastikum. Lisaks sellele tundsin ma end kohutava läbikukkuja ja luuserina, sest KES ei suuda süüa ega normaalset dieeti pidada? Kas mul tõesti puudub siis igasugune tahtejõud?

Vahepeal jõudsin järeldusele, et ainus, mis ma tegelikult tegema peaks, on hakata korralikult trenni tegema. Aga kust ma võtan selle aja, tõesti? Mu päevad on ülitihedalt täis pikitud ja Mila ei ole veel nii suur, et olla üksi kodus sel ajal, kui ma kuskil trennis käin. Ja ma olen Milata kodus kord kahe nädala tagant. Ülejäänud ajal lahkume kodust koos ja kolmest pean juba linnast taas lasteaia poole tormama. Oleks tõesti variant teha tööpäeva sisse pikem paus ja selle võrra õhtul kauem töötada, aga õhtul töötan ma niigi juba suhteliselt kaua ja veel seda aega pikendada… Stressi osas see kindlasti kasuks ei tuleks, pealegi teatas Mila mulle ühel päeval, et kui on midagi, mida ta maailmas kõige rohkem vihkab, on see minu trükkimise heli… (Otse südamesse…)

Ja see kõik ajab nutma, sest ma tean inimesi, kel on veel rohkem lapsi kui üks, aga ikka on nad supervormis ja leiavad trenniaja, sest ilmselgelt on neil prioriteedid paigas. Ja kes siis keelaks mul kodus treenimast, eks! Ikka see vana hea motivatsioonipuudus.

Aga trenn trenniks, kõige rohkem häiris mind siiski see, milliseks muutus mu suhe söögiga. Ma olen alati arvanud, et kaalun nõnda nagu kaalun just seetõttu, et olen kõva stressisööja. Mulle on alati meeldinud süüa teha ja süüa ning nüüd juhtus see, et paari nädala lõikes muutus asi kardinaalselt. Ma ei tahtnud söögile mõeldagi, aga PIDIN. Ma hakkasin sööki vaat et vihkama, söömine muutus vastikuks, sest ma teadsin, et ükskõik, mida ma teen, teen ma midagi kindlasti valesti. Ma muutusin paari päevaga nii ebakindlaks, et see polnud enam “halva keha päev”, see tundus lõplik “halva keha elu”. Keha oli mind alt vedanud ja mina teda. Söön, ei söö, treenin, ei treeni – kõik on väär, kõike teen valesti.

Pärast saate lindistamist (panen selle hiljem juurde, kuna hetkel ei tea, mil eetrisse läheb) otsustasin, et aitab. Astun välja enda tekitatud mõtete nõiaringist. Muidugi on seda lihtsam öelda kui teha, aga ma lihtsalt pean. Eilsel kaunil rannapäeval käisime Kloogarandas ja veetsin liival tunnikese kehakliinikus õpetatud hingamisharjutusi tehes, laps ehitas kõrval liivalossi. Harjutused olid piisavalt rasked, et ma selle tunni jooksul ei mõelnudki vist millelegi muule ja õhtul tundsin ma end üsna rahulikult. Viitsisin isegi süüa teha! St mitte ei “viitsinud”, aga tegin ja seda tehes ei tundnud pidevat vastikustunnet. Seegi ju samm. Aga seda enam mõtlen, et miks meil pole Blue Aproni taolist teenust, kus sulle saadetakse kõik vajalik toit õiges koguses koju ja sina vaid keera kokku – ei pea ise mingeid mikrosid ja makrosid lugema ega pühapäeval orjama seitsme päeva roogasid ette teha või… Ah? Tehke ära keegi!

Ma muidugi ei tõttaks kogu seda (loodetavasti vaid) episoodi toitumishäireks nimetama, aga esimest korda elus mõistan vist palju paremini kõiki neid inimesi, kes selle häirega maadlevad. Kui kergelt võib juhtuda, et su aju genereerib mingi totaalse bullshiti ja sa ei suudagi seda lahti hammustada, kui õigel ajal jaole ei saa.

Ma ei tea, kas sain jaole või tegelikult ei tea, misasi see isegi oli (või kas sellest üldse võib minevikuvormis rääkida). Igal juhul oli mul tunne, et ma vajun mingisse pöörisesse, mida ma ei suuda peatada ega sealt välja ronida. Kõik fitness-staarid ja Insta motivatsioonijutud ajasid vaid silmad veekalkvele, sest teoorias tundub kõik nii lihtne! Reaalsuses aga oleks “Projekt: keha” ikkagi täiskohaga töö ja mul juba on kaks täiskohaga tööd – päristöö ja kodutöö. Ja ma lihtsalt pean praegu leppima, et on elufaas, kus tuleb olla tänulik nende hetkede eest, kui pääseb jooksmagi ning et ehk vaid paari aasta pärast tuleb selline suurem vabadus, mil mul ongi natuke rohkem isiklikku aega ka nö tavapäevadel.

Või siis veenan ma end ikkagi normaalseks ja hakkan kodus trenni vuhkima. See ei saa ju nii raske olla? Instagramis nägin, et pole üldse raske… 🙂

Lõppu paslik panna see lugu, mida nonstop kuulan, kui murduma hakkan.

Suhtenõustaja Mila

Stseen. Mina loen raamatut, Mila vaatab multikaid.

“Misasi on pulma-aastapäev?” küsib Mila.
“See on nagu sünnipäev, mida pead igal aastal, aga sel päeval, kui kunagi abiellusid.”
“Sina oled seda vist saanud ka tähistada?”

Mõtlen. Siiralt ei suuda meenutada, sest olin ju esimesel beebijärgses udus ja teisel juba… No siiralt ei mäleta, ühesõnaga.

“Vist jah, aga me läksime su isaga üsna ruttu pärast abiellumist lahku.”
“Nojah, aga sellest pole midagi. Mõned inimesed lähevadki lahku,” noogutab Mila.
“No lahutusprotsent on umbes 50,” tõden (lisades mõttes, et minu puhul on lahutusprotsent kaunis 100). “Pooled paarid umbes lähevad lahku. Kõik ei leia kohe esimese hooga eluarmastust.”
“No sellest pole ka midagi,” ütleb Mila leebelt. “Sul on ju ka veel aega otsida.”

Ja lisab pisukese mõttpausi järel muiates: “Samas, sul on olnud juba päris mitme mehe vahelt ju ka valida…”

Ja… stseen.

Selle peale meenus kohe, mida Hennu targutas ükspäev.

Ja lõppu veel minu ja Mila hetke lemmiklugu, mida autos ülevõlli kõvasti kuulame ja kaasa undame.

ma elan

Mul vist lõpuks sai töönädal läbi ja ma elan veel. See on elumärk.

Ma ei suuda küll eriti kellegagi suhelda, peamiselt suhtlen vabandades, et ma ei suuda suhelda ja olen olnud oma sõpradega asshole ja põhjendades, miks ma ei suuda teha muud, kui kodus kas töötada või looteasendis sarju vaadata / podcaste kuulata. Aga vähemalt vahetasin ma ära voodilinad, kiskusin stressimaanduseks ära seinast natuke tapeeti (ja sain kohe aru, kui suur viga see oli, sest remondiks on aega heal juhul alles maikuus, seni pean elama selle seinaga) (aga felt so good) ja vähemalt võin täie kindlusega öelda, et selle nädala “Naistejutud” sai nii hea, et kuulatagum.

memo endale ehk kuidas end stressiperioodil mitte maha tappa

Lähiminevikus oli üks raske päev. Tegelikult oli neid mitu, aga üks oli kohe eriti raske. Oli nii raske, et mul närvipingest ununes süüa, või õigemini, ma sõin küll hommikust, aga lõunat ei suutnud süüa, sest süda oli pingest nii paha. Lõpuks, kui jõudsin lasteaeda, tundsin esimest korda, mis tunne võib olla minestada. Toetusin vastu kappe ja hingasin end rahulikuks, kuni maapind taas jalge all stabiilseks muutus.

Koju jõudes istusin köögipõrandale maha, mõtlesin, et kas nutta natuke või ei, aga siis leidsin, et fuck. On olnud hullemaidki aegu ja ma saan teha stressiperioodi üleelamist enda jaoks lihtsamaks, kui ma end ise katki ei mõtle. Või vähemalt – kui ma püüan teadlikult end mitte maha tappa.

Niisiis, siin on memo mulle endale, mida ma pean lähinädalatel meeles pidama, et märts üle elada.

Ja nagu teada, vihkan ma märtsi niigi kõigist kuudest kõige enam, seega it will be a motherfcking challenge.

Söö, raibe!

Ma pean sööma. Ma ei tohi unustada süüa. Ükskõik, kui palju oleks süda paha sellest, et stress lämmatab ja on tunne, et kogu maailm kukub kokku, siis ma pean sööma. Vähemalt kolm korda päevas. Soovitavalt ka vahepaladega. See pole ju nii raske, ega ju? EGA JU?!

Mine magama enne südaööd

Mitmed uuringud on tõestanud, et unetunnid, mis sa saad enne südaööd, on märksa kasulikumad kui need, mis saad siis, kui lähed magama pärast südaööd. Mul õnneks üldiselt on ammu sisse harjunud minna magama enne südaööd, aga nüüd pean seda eriti meeles pidama. Mis on muidugi raske kohati, sest parim aeg päevast on see, kui laps on voodis ja ma saan lihtsalt tühja passida. Kohati tundub, et see ongi reaalselt ainus aeg, mis mul iseendale on (st tegelt ongi nii), ja pole siis ime, kui mul on suur kiusatus see pikemaks venitada.

Sa ei pea töötama nii palju

Pean! Ei pea! Pean küll! YOU’RE NOT MY MUM, pean küll! Umbes selliseid vestlusi pean peas iseendaga igapäevaselt. Kas see, et kell on pool üheksa ja mul on ikka veel tööasjad käsil, on ebatervislik? Aga kui arvestada, et ma peangi praegu tegema rohkem ja arvestada, et ma elan maal ja sõidan ja siis ma ju peakski tegema peaaegu koguaeg tööd? Ei? Ühesõnaga, ma pean õppima lubama endal vähem tööd teha. Ausalt, isegi boss ütles, et ma võin teha vähem. Aga miskipärast ütlen ma ise endale, et ma pean tegema veel rohkem. Something is broken in my brain.

Mine õue vahepeal

Jooksmine on praegu pausil, sest esiteks oli fakken külm, teiseks aga pole mul reaalselt olnud momentigi, mil ma saaks endale võtta selle 45 minutit. Tõsiselt. Mulle tundub, et äkki sel nädalavahetusel see õnnestub, kuigi pean ka töötama, aga Mila veedab siis aega isaga ja mul on ehk võimalus saada päriselt pikemaks ajaks õue. Täna kasutasin ära Mila jalkatrenni aega ja EI TÖÖTANUD! Käisin hoopis rannas trenni tegemas! Tuli küll pärast inimese tunne peale.

Ütle sõpradele, et sul on pekkis

See kõlab natuke kreisilt, aga mul on sõpradega paika pandud kriisiplaan. K2 ja Ruumi tsekivad vähemalt kord päevas inni, et kas ma veel elan. Ma palusin neilt seda pärast esmaspäevast intsidenti, kui mul tõsiselt tekkis tervisepaanika. Mu suurim hirm on, et minuga juhtub midagi ja me oleme Milaga vaid kahekesi ja keegi ei tea isegi mind otsida, saati siis muretseda. Ja seda muidugi mitte enda pärast, vaid ikka Miiluri pärast. Kui varem oli hirm, et kassid söövad näo, sest ma forever alone, siis praegu hirm, et minuga juhtub midagi ja me oleme vaid Milaga kahekesi. Nii et mul on sõbrad, kes on olemas ja kuulavad ära mu kurtmise, küsivad, kas minuga on korras ja vajadusel tuleksid ilmselt ka siia maailmalõppu kohale.

Ole tänulik

Maailma kõige tobedam asi muidugi, kogu selle new age’i ja MMS-terakeste ja muu sellise valguses, aga ma tõesti pean endale meenutama teadlikult, kui palju mul on, mille eest tänulik olla. Ja ma pean iga päev keskenduma sellele, mitte sellele, mis võiks olla teisiti. Sest tegelikult on hästi. Tööd on. Süüa kapis on. Lapsel puudust millestki ei ole. Sõbrad pole veel lahti öelnud. Perekond on mul suurepärane. Välja tuli üks ammu oodatud raamat. Kolleegid on imelised. Vitase plaat on täiega lahe, mille nad mulle sünnaks kinkisid, kuigi ma ei saa sõnagi aru, mis ta laulab. Mul on massaaži kinkekaart. Auto töötab (kuigi hakkas tuhandega roostetama, olgugi et sai just sedasama kohta tehtud). Kloogal elada on imeline. Mu laps on imeline. Ja ma võin küll üksi surra, aga MA EI SURE VEEL.

Kõik pole kaugeltki täiuslik, aga miski pole kunagi täiuslik. Ja mul on pandud arstiajad (et välistada, kas selle stressi varjus juhuslikult end hoopis hästieitatud depressioon ei peida) (ja et teha südamekoormustesti, sest ma reaalselt kardan surra vahepeal), ja ma püüan ja ma tean tegelikult, et ma ei peagi kogu maailma enda õlul hoidma.

Piisab, kui enda ja Mila oma hoian.

Ja teie, sõbrad, hoidke ennast ka. See fakken märts saab ükskord läbi!

dakiblogi 14!

Suures aastapäevatuhinas jäi märkimata oluline tähtpäev – 24. veebruaril 2004 hakkasin mina blogima. Ehk et ma olen bloginud 14 protsenti ajast, mil on eksisteerinud Eesti Vabariik (mingil kujul) JA MIKS MIND IKKA VEEL PRESIDENDI VASTUVÕTULE EI KUTSUTA?! Tõsiselt, vaatasin, silm krõllis ja näpud klaviatuuril tossamas, vastuvõttu, tundus, et terve toimetus ja veel sada sõpra olid kutsutud, aga mind ikka veel mitte. No ma tõesti ei tea, mida ma tegema peaks, et sinna saada – Aasta Ema kandidaadiks mind ilmselt ei esitata, arvestades, kuidas tõmbasin möödunud aastal sae käima, et minusugused üksikemad ju Aasta Emaks ei saakski. Jäänud on veel lootus abielluda mõne tähtsa mehega (sest naise ülesanne elus on ju üldse end läbi mehe defineerida) (ha) ja siis see teine mu lemmik, aasta põllumees.

Mu tomatid Rudy ja Mallory on juba peaaegu aasta aknalaual vastu pidanud, praegu on aknalauatemperatuur reaalselt 14 kraadi ja nad ikka elavad ja produtseerivad tomateid, kas ma sellega ei oleks ära teeninud? Ei?

Üldse tunnen, et tunnustusest on nagu puudus viimasel ajal, teed ja rabad ja keegi pai ei tee ja ainus, kes ütleb, et oled tubli, oled sa ise ja no töökaaslastelt norin ka välja oma armastavas passiivagressiivses stiilis, mida nad kindlasti luuvivad.

Aga no ühesõnaga.

Mõtlesin, et kirjutan tähtsa päeva ülestähendamiseks postituse sarjast “Minu päev”, aga lugesin siis oma viimast sama sarja sissekannet ja kahe aastaga pole midagi muutunud. Okei, lisandunud on Mila huviringid ja eelkoolid, ehk siis kolm korda nädalas sõidutan ma last või tavaliselt mitut last eelkooli ja jalgpallitrenni (ja pean olema veelgi enam kella pealt Klõugal), aga nii üldiselt elame suht sarnast elu kui toona.

No ja selle vahega, et kodu on meil lõpuks oma. Täitsa omaenda isiklik.

Seega, 14 aastaga on toimunud mingi areng siiski. Ma ei kirjuta enam vampiiridest (nagu oli mu esimene postitus), küll aga tüütan sõpru juttudega viktoriaanlikust Inglismaast ja kummitustest, koonduslaagritest ja deidiäppidest.

Same old, same old.

Igal juhul, palju õnne meile kõigile. Ega ma nüüd juba põhimõtte pärast ei saa blogimist jätta, onjo.

Elagu Dakiblogi.

Parim part aastast 2004.

on ikka puhas ime, et Eesti Vabariik 100 saab

Eesti vabariigi juubeliaasta on minu jaoks töiselt muidugi pööraseks kujunenud, aga see pole takistanud mul aeg-ajalt selle üle mõtisklemast, KUI pöörane see ikka on, et aastal 1918 me end vabaks võitlesime.

Ehk olete kursis, aga Postimehe portaalis Sõbranna.ee (mida ma juhtun juhatama, jeje, look at me, having a job! Like a proper adult!) on selline sari, mida ma nimetan “Ajaloonaise” sarjaks. Igal teisipäeval südapäeva paiku läheb järjekordselt üles lugu mõnest naisest Eesti ajaloos, kellest mõned on tuntud, mõned vähemtuntud ja mõned suisa tundmatud või unustatud – aga nende kõigi lood on alati väärt jutustamist ja mäletamist.

Tänu sellele sarjale leidsin ma endale tõelise armastuse. Tema nimi on Alice Kuperjanov. Ja see, et ta tegutses 100 aastat tagasi minu oma lapsepõlvekodust vaid paari meetri kaugusel (issand, kui mitu korda võis ta minu kodumajast mööduda?! Kõndida mööda samu munakive, mida mööda olen ma Pargi tänavat mõõtnud tuhandeid kordi? Sellele on pöörane mõelda! Ja Aida tänav, kui suure osa veetsin ma seal oma noorusest, ah…!), on muidugi vaid boonus.

Siiski, tema lugu on saanud minu üheks lemmiklooks Eesti ajaloost, aga läbi tema olen ma ikka ja jälle mõelnud sellele, KUI HULLUD VENNAD OLID EESTLASED sada aastat tagasi!

Näiteks sel nädalal kirjutasime me “Soomusrongi Marist” ja mulle jälle meenus, et teine mu salacrush on alati olnud Johan Pitka, sest – kamoon, olete te kursis selle tüübiga? Jummala hull vend ju! Põhimõtteliselt leidis ta mingi katkise rongi, sebis mõned palgid ja – tadaa! Why not guys, nimetame selle “soomusrongiks” ja lähme sõtta! Juhhei!

Ja no kõige selle juures, eks ole, organiseeris ta neid “soomusronge” (mis olid, ma kordan, sisuliselt lauavirnad mootoriga ja kuskile oli liiva puistatud ja sisse olid pistetud sõdurid), tuleb vend tagasi koju, et “soomusrongi” parandada (sest vt eelmist märkust) – ja mis selgub? Selgub, et mingi tööline oli öösel tema naise pähe üritanud teenijannat kägistada! I meancome on, mees üritab EESTIT VABAKS VÕIDELDA, JÄTkE TA NAISED RAHULE!!!

Teenijannast saigi hiljem “Soomusrongi Mari”, sest kui Pitka pärast seda pere Eestist ära saatis (samas, smart move, kui kodus töölised hakkavad rändomilt öösiti kägistama su naist), hakkas Melaniel igav ja why not Eesti eest võidelda.

Pitka ikka pani pikalt hullu, 1923, ma sain aru, solvus ta megalt selle peale, mis korruptsioon kõikjal lokkas, püüdis kandideerida, aga sai aru, et kõik on pekkis ja tõmbas Kanadasse ära. Aga no sisuliselt olen ma aru saanud, et ta oli tüüp, kes LIHTSALT TAHTIS EESTI EEST VÕIDELDA, igal moel, mis võimalik. Õnneks Kanadast ta tuli muidugi ka tagasi, või noh, õnneks või kahjuks, lõpuks ta ikka Teise maailmasõja ajal ka teadmata kadunuks jäi.

Aga Kuperjanovid, eks. Alice keetis putru, õmbles riideid ja lippe ja mida vaja oli (sealhulgas muidugi ka Kuperjanovi pataljonis seni kasutusel oleva pealuumärgisega käepaelad). Parts ja Irv (meie ainsa kahe soomusrongi, või “soomusrongi” bossid) ja Kuperjanov vist ei olnud ametlikku käskugi saanud, et minna Tartut vabastama, istusid lihtsalt maha ühel õhtul ja ma kujutan ette, et nende vestlus käis nii.

Parts: “Pekki, punased on Tartu võtnud.”
Kup: “Jepp, ma tean.”
Irv: “Me PEAME midagi tegema!”
Kup: “Oled sa NÄINUD oma soomusronge muidu? Ja minu mehed on KOOLIPOISID voodilinades!”
Parts: “TÄPSELT.”
Kup: “JUST! LÄHME HOMME JA VABASTAME TARTU ÄRA! ELAGU EESTI!!!”

See kõik oli muidugi juba jaanuaris 1919, aga siiski. See on ikka PUHAS IME, et me vabad oleme, ma ütlen teile.

Ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis mul on nii hea meel. Nii hea meel, et läbi ajaloo on leidunud hulle, kes on nõus end voodilinasse riietama, kes suudavad näha katkises rongis ja paaris lauas “soomusrongi”, kes lähevad ja teevad, lähevad ilma küsimata, ilma palumata, teevad, sest nii on õige, sest see on meie kodu, sest see on Eesti.

Selle kõige valguses tunduvad igasugused tänased vaidlused ja tõmblemised pseudoprobleemina. Ja see on mõte, mida ma neil päevil hoian.

Sest olen tõega uhke, et olen eestlane.

kodukontorist

Aeg-ajalt on mul võimalus töötada kodukontorist ja kui ma olen täiesti aus, siis ma usun, et ma oleks juba surnud, kui seda võimalust poleks. Sest iga päev sõita 80 kilomeetrit on küll tore (ma ausalt ei vahetaks oma üksiolekuaega autos mitte millegi vastu), on see ka füüsiliselt kohutavalt kurnav. Lisaks olen ma kodukontoris töötades märksa produktiivsem. Boonusena saan kaks tundi kauem magada.

Aga miinusena muidugi hakkame me Milaga üksteisele kiirelt närvidele käima. Teda üldiselt ärritab see, kui palju ma töötan, ja ma tegelikult võiksin seda vähem teha. Samas aga püüan ma tõesti teha ka seda, et kui on tööväline aeg, siis ma actually ka tegelen lapsega ja püüan olla lapsevanem, kes vaatab otsa ja mitte ainult ekraani. Aga täna muidugi oli üks neist päevadest, mis juba hommikul algas valesti (sest me ei leidnud Mila prille üles ja see kuidagi keris mingiks draamalaadseks olluseks) ja jätkus mingi veidra legodraamaga ja kõige selle ajal püüdsin ma muidugi ka tööd teha.

Õnneks aitab igasuguse närvidele käimise vastu see, kui minna õue. Tahtsin minna jooksma, aga Milale see plaan ei meeldinud, pealegi tegelt ei taha ma teda väga “kooliõhtutel” sõprade juurde õhtul lubada, sest mulle tundub, et kõik vanemad võivad olla sama väsinud kui mina olen ja võõras laps nende kodus oleks viimane asi, mida nad näha tahaks. (St keda. Jah, lapsed on kes, mitte mis. Think, Daki, think, god!)

Niisiis jäi üle vaid jalutuskäik, millele Mila oli alguses väga vastu, aga kui ma pakkusin, et davai, ma lähen viin prügi siis vähemalt välja, leidis ta, et oleks ikkagi õige aeg lõpuks end kokku võtta, vabandust paluda (oli väike koristamisteemaline arutelu, mille käigus ta tõesti oleks võinud oma veast aru saada, aga parem hilja kui mitte kunagi) ja riietuda, et kiire õuetiir teha.

Jalutasime krõbedas külmas, või see vähemalt tundus krõbe, lumi sätendas, kuusirp siras, koerad haukusid kauguses, elu oli jälle helge.

“Aga nii hea on ikka välja saada, kui oleme päev otsa kodus passinud. Ja no muidugi, eks me hakkame üksteisele ajudele käima, kui päev otsa nõnda toas oleme,” tõdesin.
“Nojah. Aga see ongi ajude probleem,” ütles Mila.

Smort, pidin tõdema, samas meenutasin endale, et sama inimene ütles mulle alles eile, et ma olen 50 protsenti kallerdis ja 50 protsenti inimene (thanks) (samas ta ei pannud väga mööda oma hinnanguga).

Jalutasime, Mila viskus lumme, ja lõpuks lihtsalt laulis terve tee.

“Lumesätendus, sa oled ime! Kuu, sa oled unistus!” ja muud sellist samas vaimus, talle ikka omaselt üsna off key, aga teisalt ei pea ei mina ega tema isa väga viisi, aga laulan ma siiski häbitult ja kõvasti. Kuulasin, kuidas ta laulab lumest (“Me peame ilmatuma aja ootama, et sa jälle tuleks! Aga kui tuled, siis sa oled meie hing ja süda ja ime! Ja sa sätendad! Ja kui on öö, siis me vaatame sind aknast ja igatseme sind!), vaatasin, kuidas loobib seda mu mantlile ja niisama õhku ja mõtlesin, et okei.

See on põhjus, miks saadakse lapsi.

Ja et nii hea, et homme on kontoripäev.

teezen

Olen mina kuulnud siin hiljaaegu sellist juttu, et maailmas eksisteerib selline asi nagu teeseen. Kutsutakse ka kombuchaks. Et nagu… mingi seen, mis kasvab sul kuskil ja siis sa jood seda vedelikku, milles ta elab, ja no ühesõnaga, see kõik tundus nii jabur ja eso ja öko, et ma olin suht kindel, et ma ei viitsi iial isegi end paremini kurssi viia sellega, et milleks ta hea on.

Kuni juhtus nii, et ma mingil põhjusel vist jutu käigus mainisin, et olen asjast kuulnud (panin vist parasjagu teeseenejoogi retsepte üles) ja kolleeg Agaate teatas, et tal on see asi kodus täitsa olemas ja üks olevat isegi üle.

No kui kuskil on mõni kodutu seenepoiss, siis tuleb talle kodu anda, mõtlesin, ja võtsin pakutu vastu. Pakutu saabus minu juurde veidral kujul, kilekotis ja üleüldse oli tegemist väga kahtlase avantüüriga. Samas meenutas veida korda, kui hästi popiks muutus ise kodus leivaküpsetamine ja ma sebisin kuskilt juuretist ja tegin paar laari leiba, sest keegi oli öelnud, et see on jube keeruline ja mul oli vaja muidugi omal nahal järele proovida. Selgus, et oskan väga hästi leiba küpsetada ja rohkem ei viitsinud jännata asjaga.

Igaljuhul, villisin seene purki, aga siis tulid jubekiired kaks töönädalat ja kui mul oli üle pika aja üks vaba päev, meenus seenepoiss mulle ja otsustasin vaadata, kas ta veel elab. Elas-elas, kenasti elas. Villisin joogi pudelitesse, panin uue hakkama ja guugeldasin end hulluks, et teada saada, mis selle teeseenejoogiga edasi teha.


Sain teada, et alustuseks võiks seda juua pool klaasikest päevas.

Jõin pool klaasikest. Megaveider jook! Appi! See üldse ei maitse tegelt mulle, aga niipea, kui olen ära joonud, tahan veel. Või nagu, ma ei suuda seda seletada. Et see pole asi, mida jooks maitse pärast, aga niipea kui on kurgust alla läinud, hakkab nii hea. (Ja sel pole mu teada kraadi sees.) (Või opioide.) (Või puhast heroiini.)

Muidugi juhtus nii, et “pool klaasikest päevas” muutus nädalavahetuse käigus ja ma jõin esimese liitri ladnalt ära.

Täna hommikul ärkasin ma kell 4 üles ja mõtlesin: “Oh, tahaks teeseeneklõmakat.” Ja ajasingi end voodist püsti ja käisin jooki manustamas.

SAATE ARU JAH. MA TÕUSIN VABATAHTLIKULT KELL NELI VOODIST ÜLES, ET JUUA… SEENEJOOKI?!  WHAT IS THIS MAGIC?!

Aga täiesti hämmastav on see, et kui ma veel reedel kuulutasin kõigile, et surm on silme ees ja tõenäoliselt ma kevadet ikka ei näe, siis täna ma tunnen end nii hästi, et ei tea, mida ära teeks. Või noh, tean küll, mida ära teen: blogin… teeseenest.

Okei, ma saan aru küll, et tõenäoliselt aitas mõõnaperioodi möödumisele kaasa ka see, et olen nüüd umbes nädalakese tarbinud topeltkoguse D-vitamiini ja üleüldse, arvestades mu tavalist ajukeemiat, siis oligi juba aeg, et mõõn läbi saaks, aga ma ühtlasi süüdistan ka teeseent, sest ma pean kuidagi õigustama seda, et ma seda joon ja see mulle nii väga meeldib.

Teeseenest saab lähemalt (ja vähememotsionaalsemalt) lugeda näiteks siit. Või siit.

Vabandage, ma lähen nüüd ja vaatan Agaate laua alla, ega tal juhuslikult teeseenepruuli kaasas pole. Ärge Agaatele öelge. (Küll ta ise aru saab, kui mind näljase näoga oma laua ümber roomamas näeb.)

kuidas elu vahel lihtsalt näitab trääsa

Ühes naisteajakirjas ilmub igal nädalal selline asi nagu Avesta kalender. Me keegi täpselt ei tea, mis see on, aga mingil põhjusel hakkasin ma seda lugema ja nüüd on kontoris saanud tavaks, et hommikul esimese asjana me meenutame, mis me unes nägime ja loeme, mida Avesta selle kohta ütleb.

No igal juhul, ühel ööl nägin ma mingit sellist und, mille peale kalender teatas, et see tähendab needust ja ebaõnne. Viskasin ajakirja käest, ütlesin, et igast horoskoobid ongi jura (usun ma jee seda tegelt) ja otsustasin, et kui üldse midagi uskuda, siis häid asju.

Kerime linti paar päeva edasi. Panen telefoni lauale, lihtsalt lampi hakkab ekraan virvendama ja kustub ära. Lihtsalt. Lambist.

Olen muidugi täiesti paanikas, sest omg, nii ei saa ju elada. Sundisin end rahulikuks ja mõtlesin, et okei, lähen login Teliasse ja vaatan kiirelt asenduseks mingi odava telefoni, kuni selle parandusse viin. Hakkan sisse logima… ahjaa, õige. Mobiili-IDd ju vaja. Milleks on vaja… telefoni.

Järgmisel hommikul püüdsin tööle sõita – kõrr, kõrr, ja aku surnud. No muidugi, eks oligi juba see aeg käes, et peaks aku ära vahetama, aga olgem ausad, ma tavaliselt sõidan suhteliselt pikki otsi igapäevaselt ja olin seda edasi lükanud, et äkki ikka elab üle. No ja siis tuli see kaunis plaaniväline nädal, mil ma jõudsin igal õhtul töölt koju kell 22 ja tegin vaid lühikesi otsi jaama, no ja nii see läks.

Kimasin kuidagi läbi tormi järgmisele rongile – muidugi olin maha unustanud kindad. Telefonitu, kindatu, autotu, läbikülmunud, ületöötanud, väsinud – superkombo.

Õnneks sain töö juurest asendustelefoni, aga seda ei suuda ma nüüd küll välja mõelda, kuidas ma peaksin auto korda saama. Peaksin ostma uue aku, aga seda ju ometi rongiga kohale ei vea. (Ma olen tugev, aga mitte nii tugev.) Mul ei tule pähe ka ühtki autoga sõpra, kes minuga selle sõidu ära teeks ja aitaks aku ära vahetada, sest ehk ma saaks sellega isegi hakkama, on 1) külm, 2) ma kardan elektriga seotud asju.

Ja tegelt peaks ma vist lihtsalt feisi lahti tegema ja abi paluma, aga kui te olete minuga kursis, siis te peaks ka teadma, et mul on mingi imelik põhimõtteasi kõigega ise hakkama saada. Ma isegi rääkisin juba mingi tüübiga ride share’ist, kes mind sünnipäevalt koju tõi, et äkki ta viitsiks, aga ega seda raha siin nüüd järsku kõikide asjade parandamiseks ka võtta pole ja…

Oeh.

Okei, tahtsin lihtsalt vinguda ja öelda, et ärge igast horoskoope uskuge. Või kui, siis ehk vaid Mangi. Mang võiks ka nüüd ennustada kippelt, mis logistikaga ma nüüd selle värgi korda saan.

palju õnne, Jennifer Aniston

Ja Daki Lamp. I’m officially the oldest I have ever been.